 |
| Lugesin 4. jaanuaril 2024 |
"Maigret tend un piège" 1955, räägib juhtumist, kus Pariisi 18. kvartalis toimub ridamisi mõrvasid, mille ohvriteks on naised. Ent ühtegi asitõendit pole ning keegi pole mõrvarit näinud. Niisiis otsustab Maigret pärast üht inspireerivat vestlust, et ta proovib kurjategija lõksu meelitada... Võimatu on aga teada, kas mõrvar laseb end provotseerida või mitte ning kas lõksu seamine siiski lõppude lõpuks hoopis selle seadjatele eluohtlikuks ei osutu..
 |
| Alustasin lugemist võib-olla 5. mai 2022 paiku, uuesti lugesin 13. septembril 2022 |
Toon alustuseks ära lühikokkuvõtte Georges Simenonist:
Euroopa nüüdisaegse krimikirjanduse isaks nimetatud George Simenon (1903–1989) on kirjutanud üle 400 teose, mis on tõlgitud umbes 50 keelde ja müüdud kogu maailmas üle 600 miljoni eksemplari. Simenoni loodud politseikomissar Jules Maigret on üks maailma tuntumaid detektiive, kellest on aastatel 1931–1972 avaldatud 75 romaani ja 28 lühijuttu.
„Härra Gallet’ surm“ (1931) ilmub eesti keeles esimest korda.
Raamatu lõpust on näha, et see on kirjutatud 1930. aasta suvel ja kannab prantsuse keeles pealkirja "M. Gallet décédé". Olen Maigret' lugusid lugenud väga lünklikult ja paraku uus harjumus laenata raamatuid Ellu-süsteemi kaudu ei toeta just vanema kirjanduse lugemist - lihtsamini jõuavad sinna ikkagi uuemad teosed. Aga mitte ainult. Hea siiski kui saab kasvõi paari raamatu abil mõnest vanemast autorist aimu.
Ellu kaudu lugedes on küll lihtne raamatut laenutada kui ta parajasti saadaval on, ent samamoodi lihtne on laenutamisega liiga hoogu minna. Õnneks saab korraga võtta 5 raamatut, mitte rohkem. Ilmselt alustasingi maikuus selle Maigret-looga samaaegselt mitme teise raamatuga ning nii ta mul paistab pooleli jäänud olevatki, sest umbkaudu raamatu keskpaika jõudes ei tulnud sealt enam midagi tuttavat ette.
Maigret on saadetud Pariisi külje alla uurima proovireisija Émile Gallet mõrva. Kuigi ohvri elu puhul hämmastab kogenud uurijat keskpärasus, mis Gallet'd ning tema peret näib iseloomustavat, ei anna mõrva asjalud talle sugugi asu. Paremaks ei tee asja Gallet ning tema poja Henry tüli mõrvapäeval ning ka mõni muu kohtumine, mis sel päeval aset leidis, näiteks hotelli kõrval paikneva väikese lossi omaniku Tiburce de Saint-Hilaire'iga. Välisest keskpärasusest hoolimata avastab Maigret, et Émile Gallet oli osanud elada tervelt 18 aastat topeltelu, mis tema pere eest varju on jäänud. Miks ja mille nimel?
Maigret hakkab aru saama, et Émile Gallet polnud ehk sugugi selline inimene nagu talle esmapilgul näis. Mehe vana sõber räägib tema naljadest, armulugudest ning kokkupandud jalgpallimeeskonnast. Mõrva kohta koguneb aukartustäratav kogus erinevaid tõendeid ja informatsiooni, mis aga teevad kogu loo järjest segasemaks. Kuid Maigret ei anna järele, sest järjest rohkem hakkab talle tunduma, et segadusest hoolimata peitub lahendus kusagil õige lähedal...
 |
| Lugesin 26. jaanuar - 15. veebruar 2022 |
Komissar Maigret'le helistab mees, kes väidab, et teda jälitatakse ning ta vajab abi. Võidujooksus läbi Pariisi kvartalites asuvate baaride, kohvikute ja restoranide ei õnnestu Maigret'l ega teistel väljasaadetud politseinikel teda tabada. Siis saabub vaikus, ent hilja õhtul leitakse helistaja siiski surnuna.
Nagu ikka, algab põhjalik kõikvõimaliku info otsimine ning mehe liikumistrajektoori läbikammimine. Maigret leiab mitmeid seiku, mis kripeldama jäävad ning lahendust vajavad. Juhtumi arengu seiskudes viibib ta kodus ning laseb oma abikaasal end külmetusest ravida. Ta mõtiskleb ka selle üle, kuidas ta on 30 aasta jooksul harjunud oma elukoha ja ümbrusega. Tuttavad on otsinud talle värviküllasemaid ja rõõmsamaid elupaiku, ent Maigret pole pakkumistest vedu võtnud.
"Sisimas - kui ta sellele äkitselt mõtles - ei kohutanud teda niivõrd kolimine, vaid horisondi vahetus. Mõte sellest, et ta ei näegi enam ärgates sõnu "Lhoste et Pépin", et ta ei lähegi enam igal hommikul enamasti jalgsi mööda sama teed... Nad mõlemad, surnu ja tema, olid kinni oma kvartalis. Ja see tõdemus tegi Maigret'l meele heaks. Ta tühjendas piibu ja toppis uue."
Maigret tajub lähedust mehega, kes temaga oma põgenemise vältel mitme tunni vältel sidet pidas ning ta ei anna juhtumi uurimisel järele, ehkki alustuseks pole just kuigipalju teada. Milline kassi-hiire mäng edasi ootab ning kuhu juhatavad politseinikke üksikuid niidid, seda võib vaid imestada. Meie ajal kui info on sageli hiireklõpsu kaugusel, tunduvad järjest imetlusväärsemad need lood kus juhtumi lahendamiseks on kõige tähtsamaks terav mõistus, hea vaist ning kõikidest takistustest hoolimata järelejätmatu lahenduse poole liikumine.
Üllatavad järjepanu ilmnevad uued seosed, põnev süzhee ning jätkuvalt imetlusväärne komissar Maigret teevad selle loo lugemise väga lennukaks, sest üha on vaja teada saada, mis siis järgmiseks juhtub...
