 |
| Lugesin 22. veebruar - 10. märts 2023 |
Üks kummaline raamat fantaasiarikaste kirjeldustega. Alguse saab see Prantsusmaal ühes väikeses kohakeses elavast Roux perekonnast, mille perepea Beauregard otsustab, et neil on siiski suuremat ja huvitavamat elukohta vaja. Niisiis sõidab kogu pere - kaks täiskasvanut ning neli last tükkis täiega Ameerikasse. Seal selgub, et nad kõik on üsnagi kummalised tegelased ja pärast tormilisi juhtumusi jääb neist alles vaid üks tütar - Emilienne. Naine otsustab abielluda lombaka pagariga, leppides temaga kokku, et nad kolivad Manhattani kandist ära. Kuna Emilienne on märganud, et kellegi armastamine toob tema peres kaasa üksnes halba õnne, on ta otsustanud oma südame armastuse eest pigem sulgeda.
Seattle'i kandis kulgeb elu edasi samuti piisavalt kummaliselt - Emilienne satub elama majja, mis on varemgi olnud kentsakate sündmuste keskpaigaks, ent tema ja ta abikaasa seda ei tea. Tegelikult jõuab lugeja peaaegu pool raamatut läbi saada, enne kui jutujärg jõuab Ava eluni. Kuna see seik on ka raamatu tagakaanel kirjas, pole mõtet varjatagi, mis selle noore tüdruku eriliseks teeb - ta on nimelt sündinud tiibadega, samas kui tema kaksikvend Henry on suure osa oma elust vaikinud. Hiljem selgub, et Henry räägib peamiselt siis kui tunneb, et tal on vaja midagi olulist öelda.
Noorematele lugejatele kindlasti ei soovitaks seda raamatut, sest Ava peab tõepoolest oma tiibade pärast väga ebaõiglaselt kannatama. Loo lennukad sündmused haaravad endasse, kuigi minu jaoks see stiil siiski pole see kõige-kõige, ja see ongi maitse asi. Võiks vast öelda, et nii nagu elus on igaühel oma tee, näeb elu ka iga inimese silmade läbi veidike erinev välja. Aga siin on siiski muudki, mitte ainult valu ja kurbust, on ka õdusat huumorit, hubasust, omamoodi otsekohesust ning kauneid kirjeldusi.
"Need, kes on sündinud riigi loodeosas Vaikse ookeani rannikul, on nagu nartsissid: kauniks muutvad nad alles pärast pikka ligunemist külma vihma käes. Henry, meie ema ja mina olime loodes sündinud. Niipea kui katuselt hakkas kostma vihmapiiskade pladinat, lasus majale õdus melanhoolia. Veetsime kolmekesi need hämarad, vihmased päevad vanadesse vatitekkidesse mähituna, istudes ja ohates vesise taeva poole.
Viviane oma terava lõhnameelega võis silmad sulgeda ja vaid vihmahõngu järgi öelda, mis aastaaeg parasjagu oli. Suvevihm lõhnas värskelt niidetud muru ja marjade - mustikate, vaarikate, mustade sõstarde - mahlast punaseplekiliste suude järele. See lõhnas nagu hilisõhtud, mil võis tähistaeva segadikust tähtkujusid otsida, nagu õues nööril kuivav puhas pesu, nagu grillipeod ja salasuudlused 1932. aasta Ford Coupes.
Esimene rohketest sügisvihmades lõhnas suitsuselt nagu vettinud lõkketuli, nagu oleks maapind ise kuumade suvekuude jooksul leekides olnud. See lõhnas nagu põlenud lehehunnikud, taas ellu ärganud korstna köhatus, röstitud kastanid, tundide viis itöökojas tegutsenud mehe käed.
Sügisvihm polnud Viviane'i lemmik.
Talvel lõhnas vihm lihtsalt nagu jää, külm õhk, mis näpistas kõrvaotsi, põski ja ripsmeid. Talvevihm oli selleks, et end tekkide ja suurrättide sisse mässida, nina ja suu villasesse salli peita - kähiseva hingeõhu niiskus lõhenenud huuli torkimas.
Sooja kevadvihma esimene valang sundis tavaliselt auväärt naisi sukki jalast kiskuma ja lastega koos läbi porilompide jooksma. Viviane oli veendunud, et põhjuseks oli see, kuidas kevadvihm lõhnas: nagu maapind, tulbisibulad ja daaliajuured. See lõhnas nagu muda jõesängi ääres, nagu võiks õhus mineraalide mekki tunda, kui suu piisavalt lahti teha. Viviane tundis sõrmede all vihma kuumust, kui pärast tormi käe maapinnale surus."
Märksõnad: Beauregard Roux, Pierette, René, Margaux, Emilienne, SS France, Manhatine, Fatima Ines de Dores, Pinnacle Lane, Connor Lavender, Viviane, Wilhelmina Dovewolf, Beatrix ja John Griffith, Jack, Gabe, Laura Lovelorn, Ava ja Henry, koer nimega Trouver, Zeb ja Penelope Cooper, Cardigan ja Rowe, Marigold Pie, Nathaniel Sorrows.
