Tuli * Septimus Heap nr 7 * Angie Sage

 

Lugesin kuni 13. november 2022

Seekord sai raamat pikema aja jooksul loetud, nii et tuli hakata mitu korda algusest peale vaatama, kust siis selle tegevus algas. Esmalt saab lugeda üht vana lugu, mis selgitab kahe näoga sõrmuse tekkimist - suur osa sarja viimasest osast on nimelt sellega seotud. Nimelt on selle ehte sisse vangistatud kaks väga vana ja võimsat võlurit ning nüüd lõpuks on ebatavalisel võluril Marcia Overstrandil ning alkeemik Marcellus Pye'l plaan sõrmus hävitada, et tema kurjast jõust igaveseks vabaneda. Selleks aga peab Marcellus kindluses uuesti süütama tule, mis seda teha suudaks.

Tuli on aga sedavõrd salajane ning ohtlik asi, et esialgu tuleb Marcellusel sellega tegelemist varjata, mis aga järjest lisanduvate veeloikude tõttu pole kerge. Tulekoda nimelt pandi ammusel ajal juhtunud õnnetuse tõttu kinni ja juhtunu tõttu sattusidki põlu alla ka alkeemikud ning nende kunst.

Kohtume uuesti lohepaadiga ja paljude teiste tegelastega varasematest sarja osadest. Sealhulgas esimese ebatavalise võluri Hotep Ra'ga, kes oli algne lohepaadi isand. Kuigi sõrmusesse vangistatud kurjad võlurid on sarjas ka varem sõrmuse näol esindatud olnud, on nad nüüd siin lõpuks oma nimedega: Shamandrigger Saarn ning Dramindonnor Naarn. Varem on juttu olnud ka ebatavalisest võlurist Julius Pike'ist, kes samuti selles osas esile kerkib. Printsess Jenna aga kohtub lõpuks oma ema Cerys'e ja vanaema Matthilda vaimuga ning saab veidi lähedasemaks oma isa Miloga. Vähetähtsad pole ka Jenna kasuisa Silase kaksikutest vennad Ernold ning Edmund, väikesed tulevalvurid drumminid, tädi Zelda ning huntpoiss ehk Marwick. Aga kõige läbivamaks tegelaseks, kes mitmeid liine ühte seob, jääb muidugi endiselt Septimus Heap, ebatavalise võluri õpipoiss.

Jagub seiklust, võlukunsti ja suhtepuntraid, nagu ikka. Korralik lõpp sarjale.

Rännak * Septimus Heap nr 4 * Angie Sage

 

Lugesin 5.-31. mai 2022

Sarja eelmises osas ei kohtunud me üldse poisiga, keda kaua aega Septimus Heap'iks kutsuti kuid kelle pärisnimeks oli hoopiski Merrin Meredith. Nüüd on ta liitunud päris-Septimuse vanima venna, Simon Heap'iga, ent otsustab hakata ise suuri tegusid korda saatma. Merrin pole rahul oma eluga ning pimeduse maagia abil tahab ta Septimusele kätte maksta. Selleks kasutab ta raamatust "Pimedusejõudude register" pärit teadmisi ning saab oma kunagise õpetaja DomDanieli jäänuste juurest kätte erilise kahe näoga sõrmuse. Sealjuures äratab ta endale kogemata abiks hunniku olendeid. Merrin põgeneb seejärel Simon Heap'i ning Lucy Gringe'i juurest koopast.

Septimusele ja Jennale teeb aga muret Nicko ning Snorri saatus, kes sarja kolmandas raamatus nendest kaugesse aega maha jäid kui noored läksid päästma alkeemik Marcellus Pye poolt vanasse aega tõmmatud Septimust. Sekelduste tagajärjel muutusid ajarännuks kasutatud peeglid kasutuskõlbmatuteks ning Nicko ning Snorri ei pääsenud enam omasse aega tagasi. Hoolimata sellest, et Septimus teise aega sattununa Marcellus Pye õpipoisina väga koju tagasi igatses, õppis ta alkeemiku käest palju ning tunneb uues ajas veidike isegi nostalgiat, jätkates oma õpinguid alkeemiat põlastava ebatavalise võluri Marcia Overstrandi juures.

Uute tegelaste hulgas, kellega seekord kohtume, on esimese ülemkirjutaja Tertius Fume'i vaim, kingsepp Terry Tarsal (kelle käest ebatavaline võlur Marcia Overstrand oma püütoninahksed saapad tellib) ning samuti needuse tõttu rott-meheks jäänud Ephaniah Grebega, kes töötab Manuskriptide Hoidlas konserveerimisametnikuna. Olulist rolli mängib ka üks olenditest, kelle Merrin Meredith pimedusloitsu abil lõi. Olendid suudavad nimelt asustada inimesi. Veel kohtume alamvõluri Hildegarde'iga, rännukiviga, rännakuga, Metsateega, maksukogujaga, Foorüksite Kojaga, uksehoidjaga, tädi Ellsiga, vana aja õpilase Talmar Ray Bell'iga, esimese ebatavalise võluri Hotep-Ra'ga ning tema salajase Ajakojaga.

Kohtume uuesti ka Billy Pot'iga, kellest saab Marcia Overstrandi nõudmisel Lohevalvur. Ning paljude metsanõidadega (Morwenna ja Marissa) ja Septimuse ning Jenna vendadega, kes metsas elavad (Jo-Jo, Sam, kaksikud Ed ja Erik), sõnumiroti Stanleyga (kes proovib uuesti sõnumiteenistust tööle panna), 

Imetlen tõesti autori fantaasiat, sest mulle tundub, et siin on just parajal määral seiklusi ning nendes on oma loogika (vahel tundub mõne sarja puhul, nagu oleks üht-teist n.ö pliiatsist välja imetud). Selle sarja elu pole võluriasjandusest hoolimata ka midagi ülisäravat ja klantsi - pigem kipub siin olema rohkem kopituselõhnalist, lohesõnnikust jne jne, roosamanna-külg puudub. Aga peategelased on üsna noored ning seega ülivaprad, asudes oma hirme trotsides ohtlikele retkedele ja rännakutele. Mulle meeldib ka, et siin ei tooda peotäite kaupa aina uusi tegelasi sisse vaid paljudega on lugeja varasemates sarja osades juba kohtunud. Ja ka uutest tegelastest ei libise autor enamasti niisama üle vaid laseb nende iseloomust ja mõtetest tasapisi aimu saada. Mõnus jätk eelmistele raamatutele!