 |
| Lugesin 1. juuli -20. august 2025 |
Lugu, mis kindlasti kõnetab kõiki, kes looduse pärast muretsevad, puudutades võimalikke mürke, mis klaasivabrikust võivad ümbruskonda sattuda. Endises headuses Brunetti peab, nagu ikka, lahendama kuritegusid praktiliselt oma ülemust eirates, sest too ei soovi kunagi "tähtsamate ninade" toimetusi häirida...
 |
| Lugesin 18.-19. märts 2022 |
Veel üks lugu inspektor Brunettiga. Sedapuhku algab raamat Guido Brunettiga asendamas ülemust, kes veedab parajasti Taimaal puhkust. Veneetsias tundub sel hetkel väga rahulik ning Brunettil on igav, kuni kabinetti ilmub noor naine, kes tundub talle tuttav.
Selgub et tegu on õde Immacolata'ga, kes on nunnaseisuse maha jätnud, kahtlustades, et hooldekodus, kus ta töötas, on mitmeid patsiente surnud imelikel põhjustel. Ning mitmed neist on enne surma maininud, et soovivad kindlasti asutust oma testamendis meeles pidada.
Donna Leon ei jäta käsitlemata ja mainimata kõiki neidsamu inimesi ja nüansse, mis on saanud kindlaks osaks Brunetti sarjast. Muidugi mõista on selleks arvutil (lausa kriminaalselt) osav sekretär ehk signorina Elettra ning Brunetti abikaasa Paola, kes alati kodus hõrgutavaid roogasid pakub ning sealjuures puudutab oma filosoofiliste mõtisklustega sageli just neidsamu valupunkte, mis Brunettil ka uurimises parajasti esil on. Kiituslaul ja ülistus värskele itaalia toidule, itaalia bürokraatia üüratu aeglus ning Veneetsiat üleujutavate turistide rohkus - kõik see on siin olemas. Vahel tundub isegi, nagu mõni vestluskatke või mõtisklus isegi korduks liigselt, näiteks igakordne jutt signora Elettra uskumatult meisterlikust andmete otsimisest, mis tihtipeale tundub väljuvat politseile sobivatest piiridest.
Ilmselt armastab Donna Leon ka ise väga itaalia toitu, sest seda kirjeldatakse põhjalikult. Ja ma mõtlen - kes siis ei armastaks, kui tegu on värsketest ainetest valmistatud ülimaitsvate roogadega. Kuid iga kord kui mõnd järjekordset Brunetti lugu loen, taban end mõttelt, et kuidas jõuab üks tööl käiv naine kõik need mitmekäigulised söögikorrad valmis teha, iga päev? Igas raamatus tuleb vähemalt paar või rohkemgi perekondlikku söögiaega ette, kus ka lugeja üsna täpselt aimu saab, mida ja kuidas ja kui palju söödi.
Kuid tagasi politseitöö juurde - Brunetti püüab uurida, kas tõesti on testamentide ning surmade vahel seoseid, ent kohtumised ja dokumentidega tutvumine viivad teda pigem tõdemusele, et ehk on Maria Testa (nii on endise nunna nimi) siiski eksinud. Ent siis rünnatakse Mariat ning on selge, et keegi soovis teda igaveseks vaikima sundida. Marialt endalt pole võimalik midagi küsida, sest pärast ootamatut õnnetust on ta koomas. Kohe järgmiseks sureb ühe tema mainitud vanainimese vend, kellega Brunetti on vaid mõni päev varem vestlemas käinud, niisiis muutub olukord aina kahtlasemaks...
Küllap olen tõesti jõudnud kriitilise koguse Brunetti-raamatute tarbimiseni. Sest mingid asjad hakkavad järjest enam silma. Näiteks see, et signorina Elettra riietust kirjeldatakse väga-väga sageli ning mitmel korral oleks see nagu meelega tüütu ülemuse Patta riietuse naiselik versioon. Aga kuidas see peaks võimalik olema, et seda nii tihti juhtub? Hmmm. Ning sarja selles osas tundub, nagu oleks Brunetti muutunud äkitselt signorina Elettra andmehankimisoskuste suhtes kuidagi väga kahtlustavaks, varem pole minu arvates asi nii hull olnud - pigem on Brunetti ja tema kaastöötajad olnud tänulikud, et neil selline arvutil üliosav ja kõikjal häid suhteid omav sekretär olemas on. Tundub vahel nagu oleks autor unustanud, et ta on sellest teemast juba üsna palju kirjutanud. Küllap ongi keeruline kirjutada nii, et midagi liigselt ei kordu, ent samas ka esmakordselt seda sarja lugema sattunule oleks ka kõik selge ning arusaadav.
Paljud juhtumid saavutavad oma mastaabilt lõpuks väga suured mõõdud, ehkki alguse saab kõik tihtipeale mõnest väikesest sündmusest. Ka siin ei jää asi pidama väikese kuritöö raamesse vaid areneb suureks, hõlmates religiooni, vaimulikke ning kirikut, millel Itaalias on kindlasti pikad traditsioonid. Julmus, teesklus, omakasupüüdlikkus, ahnus, usuhullus ja kõlblusetu käitumine - nende kõigiga tuleb Brunettil kokku puutuda. Ning ikka ja jälle jõuame selleni, et Itaalias sumbub õigusemõistmine enamasti korruptsiooni ja bürokraatiasse, võimulolijate omavahelistesse kokkulepetesse või muusse säärasesse - Brunetti puhul on uurimise takistajaks endiselt väga sageli tema enda ülemus Patta, kes on kõrgemate instantside poolt väga mõjutatav. Seda kõike arvestades on tegelikult ime, et sealses politseis üldse veel jätkub südame ja südametunnistusega tegijaid.
 |
| Lugesin 15.-18. veebruar 2022 |
Doktor Carlotti läheb vaatama patsienti nimega Maria Grazia Battestini, ent leiab naise vägivaldse rünnaku tagajärjel surnuna. Sündmuskohale jõudnud politseileitnant Scarpa peab süüdlaseks rumeenlasest abilist, keda ennast korterist ei leita kuid see-eest on köögis tema verine põll. Naine peetakse kinni ning suures segaduses ja meeleheitehoos põgeneda üritades hukkub ta rongi all.
Politseileitnant Scarpal ning ilmselt ka ülemus Patta'l oleks hea meel kui selle koha peal sündmus olekski lahendatud ning sellisena nad asja ka käsitlevad, lootes huvi vaibumisele. Siis aga tuleb kursustelt tagasi signorina Gismondi, kelle korter asub signora Battestini omast üle tee. Selgub, et preili Gismondil on toimunud sündmustest hoopis teine ettekujutus, sest just enne kursustele sõitmist kohtus ta rumeenlannaga. Kuna leitnant Scarpa võtab tema tunnistuse väga kahtlustavalt vastu ning ilmselgelt ei soovi sellega enam tegeleda, jõuabki preili oma jutuga inspektor Brunetti juurde.
Nagu ikka, on Guido Brunettil juhtumi uurimiseks abiks nupukas kolleeg Vianello ning üle mõistuse osav ning kaunis sekretär signorina Elettra. Taban end alles nüüd mõttelt, et ehk on ka sekretäri nimi saanud inspiratsiooni mitte ainult tema ilult vaid ka oskuselt toime tulla kõiksugu infosüsteemidega. Vaatan, et tõlkes võiks nime tähendus itaallastele olla näiteks "shining" ja "bright"*(vaata teksti lõpukst itaaliakeelset seletust). Igatahes pole tema isikus viidet Vana-Kreeka tragöödiate Elektra'le.
Tänu Elettra'le jõuab inspektor Brunettini väga palju sellist teavet, mis pole avalikult teada ning mida oleks väga raske ametlikke teid pidi kiirelt kätte saada. Ja muidugi mõista on see sedasorti teave, mis üsna sageli muudab oluliselt uurimise käiku. Tihtipeale on ka Brunetti abikaasal Paola'l mingil moel osa abikaasa uurimuste edasiaitamises, olgugi et sageli tahtmatult. Paola on lihtsalt seda tüüpi, kes alatasa mõtiskleb erinevatel teemadel, leides tihtipeale üldistusi ja sarnasusi teemadel, mis ka Brunettit arutlema panevad ning edasi aitavad.
Ikka osaleb ühe olulise tegelasena raamatus ka itaalia toit - värske ja maitsev ning endiselt tuleb erinevate ametkondade puhul ette korruptsiooni, millest Brunettil on raske mööda vaadata, ehkki ta küll sageli teab juba varakult, et mitmed juhtumid seetõttu vastu seina jooksevad. Jääb vaid imestada, et ta pärast nii mitmeid sarnase lõpuga juhtumeid ikka jaksab edasi minna, et kõigest hoolimata tõeni jõuda ning mitte leppida mugava lahendusega. Lootusetust, mis võib tabada, teades et paljud juhtumid jäävadki korruptsiooni tõttu lahenduseta - või pigem see, et paljud kurjategijad jäävad karistamata - leevendab huumor ja heatahtlikkus, mis õnneks Brunettit maha ei jäta.
Lõpuks, kui raamat hakkab lähenema oma lõpule, on Brunetti jõudnud tõepoolest uurimisega õige mitmes suunas edeneda kuid taibades siis, et tegu pole õige suunaga ning tal tuleb jälle otsast alustada. Ning viimaks peab selleks, et et peitu jäänud asitõendid päevavalgust näeksid, mängu astuma ka juhus. Seekord on tõlkijaks Kaisa-Kitri Niit, suures osas on nagu hästi aga mingid kohad raamatus jäid veidi imelikeks või arusaamatuteks.
* Continua il nome greco Ηλεκτρα (Elektra), latinizzato in Electra[2]; deriva dal termine ηλεκτρον (elektron, "materiale splendente", "ambra"), e il suo significato viene interpretato sia come "brillante", "risplendente" che come "ambra"[2][3][4][5][6][7][8]; in questo secondo caso è analogo per semantica ai nomi Ambra e Gintaras. Etimologicamente, inoltre, condivide la stessa radice del termine "elettricità"[4].
 |
| Lugesin 28.-31. jaanuar 2022 |
Raamat originaalpealkirjaga "Univorm Justice" algab kirjeldusega noormehest, kes suure pingutusega suudab end pärast pidutsedes möödnud õhtut ning sellele järgnenud ööd üles ajada, et tualetti suunduda. Siinkohal jõudsin juba kahetseda, et tänapäeval on alati võimalik enne raamatusse süvenemist selle kohta lühitutvustust lugeda. Kahju oli noormehest, teades et ehk peab tema elu peatselt katkema. Kuid siis selguski, et kuritöö on juba toimunud ning tegelane, kellega lugeja on tutvunud, on ohvri klassikaaslane sealsamas San Martino sõjaväeakadeemias ning temaga on kõik just nii hästi kui pärast joomapidu ning surnukeha leidmist olla võib.
Kriminaalsest sündmustikust hoolimata on endiselt hea lugeda ladusat tõlget Triin Aimla-Laid'i poolt ning nautida kerget pilget itaaliapärase asjatamise teemal, kus isegi tõsise kuriteo puhul leidub võimuesindajatel aega vaielda selle üle, kes siis antud juhtumiga tegelema on kohustatud...
Poisi surm puudutab inspektor Brunettit sügavamalt, sest ka tema enda poeg on samas vanuses. Ernesto koolikaaslased on põiklevad ja ülbed ning kooli komandant Bembo ebaviisakas ja jõhker. Tõendid ning koolikaaslaste ütlused lubavad sündmuses näha õnnetut enesetappu, ent Brunetti vaist räägib midagi muud.
Nagu ikka, särab siin temperamentne ning tugevate arvamustega sekretär Elettra ning ärritava osalisena auahne ja juhmina tunduv ülemus Patta. Brunetti tagala, mis talle alati jõudu annab, moodustab tema pere koos abikaasa Paola ning tütre ja pojaga, kodused mõttevahetused ning hea toit ja ühine aeg söögilauas. Sinna põgeneb Brunetti ka siis kui tööasjad talle liiga tõsisena peale vajuma hakkavad ning ta tajub endas samasugust kurbust kui surma saanud Ernesto vanemad, dottor Moro ning tema lahus elav abikaasa Federica. Brunetti muudab kahtlustavaks ka asjalu, et Federica on mõned aastad tagasi sattunud õnnetusse, väidetavalt jahimeeste hooletuse tõttu, kes teda kogemata jalga tulistasid ning siis lahkusid.
Inspektor Brunettile pakub samuti lohutust ilu tema ümber ning märgates, kuidas traagilise juhtumi uurimine teda on mõjutanud, mõtistkleb dottor Moroga kohtumiselt tulles selle üle:
"Kui ta seisis traghetto-tüüpi gondlis, mis sõitis Salute ja San Marco vahet, kohanesid tema veneetslasepõlved automaatselt kõikumisega, mida tekitasid gondolieri'de aerutõmbed ja paadi vastu loksuvad lained. Kui nad liikusid aeglaselt üle Suure kanali, vaatas ta ettepoole ja mõtles hämmastunult, kui kiiresti võib inimene kalgiks ja tundetuks muutuda: tema ees laius Palazzo Ducale ja selle tagant kerkisid Basilica di San Marco kuldselt kumavad kuplid: Brunetti põrnitses neid nii nagu polekski tegemist millegi enama kui mõne provintsiteatri "Othello" igava ja nüri lavakujundusega. Kuidas ta oli jõudnud punkti, kus ta võis vaadelda säärast ilu ja jääda selle vastu ükskõikseks? Saatjaks aerude monotoonne kääksumine, jätkas ta mõttelõnga ja küsis endalt, kuidas ta suudab söögiaegadel apaatselt istuda Paola vastas tema rindu silitamata või silmitseda diivanil kõrvuti istuvaid lapsi, kes teevad midagi nii rumalat nagu on teleri vaatamine, tundmata sisikonda krampi tõmbumas, kartmata ohtude pärast, mis võivad varitseda nende elu.
Gondel libises kaldani ja ta astus kaile, sundides end oma rumalaid muresid paati maha jätma. Pikaajaline kogemus oli teda õpetanud, et imetluse tundmise võime oli ikka veel alles ja valmis kindlasti naasma, tuues endaga selle peaaegu valulise arusaama ilust, mis teda igal sammul saadab."
Oma lastesse suhtub Brunetti suure armastusega kuid vaatab noori ning nende harjumusi ka samasuguse humoorika ja terava pilguga nagu kõike muudki. Järgnevad mõtted on kindlasti tuttavlikud enamusele lapsevanematele:
"Brunetti oli nüüd juba peaaegu kakskümmend aastat jaganud oma kodu esmalt ühe, seejärel kahe lapsega ja ta ei suutnud meenutada ainsatki hetke kui nende kodus oleksid puudunud tõendid nende olemasolust: mänguasjad, rõivad, kingad, sallid, raamatud, paberid, Discman suvaliselt ja kaootiliselt korterit mööda laiali. Sõnad, palved ja ähvardused osutusid ühtviisi kasutuks inimsoo noorisendite selle kahtlemata bioloogilise vajaduse ees muuta oma pesa korratuks. Tigedama loomuga mees oleks võinud pidada seda kahjurite ründeks, Brunetti pidas seda pigem looduse viisiks valmistada lapsevanemate kannatust ette tulevikuks, kui segadus ei ole mitte ainult füüsiline, vaid ka emotsionaalne ja moraalne."
Millise lahenduse saab see juhtum? Mida head saab tulla (sõjaväelisest) süsteemist, mis on nagu riik riigis, täis korruptiivsust ning omade eelistamist, kasuahnust, ringkaitset ja terroriseerimist?
Tutvustus: Commissario Guido Brunetti juurde tuleb abi paluma tema abikaasa tudeng Claudia Leonardo, püüdes leida andeksandmist kuriteole, mille eest tema surnud vanaisa on aastakümneid tagasi süüdi mõistetud. Brunetti aitaks intelligentset ja tõsist tüdrukut meeleldi, aga kuna ammu toimunud juhtumi kohta on võimatu mingitki teavet leida, ei kuluta ta selle uurimisele kuigi palju aega.
Siis leitakse surnuna Claudia ise.
Tore on, kui saab vahel kelleltki raamatuid laenata. Meie peres on teine suur krimkade ja põnevike lugeja minu äi. Krabasingi viimasel külaskäigult paar raamatut kaasa, Donna Leoni oma oli üks nendest. Originaalpealkirjaga "Acqua Alta" on aastal 2014 eesti keeles välja andnud Pegasus, Tanel Veske tõlkes.
Raamatu peategelane on itaallasest detektiiv Guido Brunetti, kes autoriga sarnaselt elab Veneetsias ning seal sündmustik lahti rullubki. Olen ise Veneetsiast mingil põhjusel vaid korraks saanud läbi joosta, läbisõidul. Ja samuti korraks olen peatunud Roomas. Tänu ülikooliaegsetele õpingutele sain elada Itaalias umbes poolteist kuud, nimelt väga kaunis ja erilises Sienas. Koos toreda sõprade seltskonnaga võtsime nädalavahetustel seljakotid selga ning rändasime Sienast pöidlaküüdiga ka mujale - peamiseks sihiks päikesepaiste ja meri. Kuna suveülikooli õpingud keskendusidki itaalia keelele ja kultuurile siis olid keeleoskused just piisavad, et saime oma reisiretkedel ka kõvasti keelt praktiseerida. Nii on Itaalia mulle omamoodi lähedane ja tuttavlik.
Koduselt (vähemalt minu jaoks ;) söögitegemise ning muusikaga algav sündmustik muutub kiiresti jõhkraks stseeniks, kus kaks meest ründavad ühes Veneetsia palazzos arheoloogiadoktor Brett Lynchi, kes on La Scala esiprimadonna Flavia Petrelli armastatu. Meeste sõnum on, et Brett ei tohi minna kohtuma doodzhide palee muuseumi juhataja, dottor Semenzatoga. Brett Lynch on nimelt aidanud muuseumil korraldada näitusi, olles vahendajaks linnavalitsuse ning Hiina võimude vahel.
Enne kui Brett Lynchi peksmise uurimine kuigivõrd edeneb, astuvad kurjategijad juba järgmise sammu - selleks on dottor Semenzato tapmine. Itaalias toimuvad teadupärast kõik ametialased pärimised väga aeglaselt, nii pöördub uurija Guido Brunetti abi saamiseks ühe sõbra, kunstnik Gabriere Cossato ehk Lele poole, kes suudab talle palju olulist infot hankida. Tasapisi hakkabki sündmustik sealt hargnema...
Poolteist kuud, mis ma ise veetsin Itaalias, tekitavad äratundmise mitmete asjade puhul. Eelmainitud bürokraatlikkus, aeglus kõiksugu ametiasjades. Korruptsiooniga me üliõpilastena Itaalias otseselt ise kokku ei puutunud, kuid see oleks loogiline jätk kui kellelgi on hädasti vaja, et tema asjad masinavärgis veidi kiiremini liiguksid. Siis ka teatud tüüpi minnalaskmine või ebapraktilisus, asjade ülejala tegemine - näiteks kirjeldab Brunetti haigla aknast paistvat uut haiglatiiba, mis ehitati viimase peal uhkena, ent samas ilma valamute ja kanalisatsioonita... ja raamatus keegi selle eest väidetavalt vastutust ei võtnud. Positiivse poole pealt on tore, et söögiaegu veedetakse tihti perega koos, minnes lõunasöögiks koju ka keset tööpäeva. Ka meie nägime sageli suure pere jaoks üles sätitud laudu, mille taga võis õhtusöök rahulikult tundide kaupa kulgeda. Üldse kulgeb kell Itaalias teistmoodi, kõik võtab rohkem aega, lõunapausile minek on samas kindel nagu aamen kirikus.
Maffia tegevus oli vabanevas Eestis kindlasti nähtavamal kohal ning nüüdseks oskavad seda tähele panna vaid teravama pilguga asjatundjad. Kuid Itaalia puhul on maffia endiselt tegev ja hirmutav, oleme siin-seal ka mõne noorema itaallasega vesteldes ikka jõudnud selleni, et maffia pole kusagile kadunud ning lõunapoolsetes regioonides peavad kõik selle jõuga arvestama. Ka raamatu tegelased ei taha kurja isegi otseselt nimetada, vaid ütlevad näiteks - "härrased lõunast" või "lõunapoolsed".
Huumor ning igapäevaelu toredad seigad on raamatus omal kohal, väikseid torkeid leidub siin-seal, lisaks mõni mahlakamgi mõte. Näiteks valvurite kohta, kes ilmselt muuseumi valvamise asemel olid süvenenud paljaid kuulsusi näitavasse telesaatesse "Colpo Grosso":"... Kui naiste rinnad olid piisavalt suured, oleksid vargad võinud ilmselt viia muuseumi kõrvalt ära terve katedraali ja keegi ei oleks enne hommikut seda märganud."
Üheks oluliseks tegelaseks raamatus on muidugi Veneetsia ise - oma kirikute ja muude oluliste hoonetega, mõnede ehitiste lõputu remondiga ning muidugi acqua alta'ga, millest annab elanikele märku spetsiaalne häire. Kõrgvee tõttu kuulub elanike olulise varustuse hulka kindlasti paar säärikuid, ilma milleta acqua alta ajal hakkama ei saa. Tegevus toimub külmal, vihmasel ja hallil hilistalvisel perioodil, mis annab sündmustele samuti omamoodi värvi. Lugedes võib end Itaaliasse kujutleda ka seetõttu, et autor kasutab tekstis pidevalt väikesi itaaliakeelseid fraase ning ilmselt ka keelt mitte oskavale lugejale äratuntavaid või vähemasti tähenduse poolest äraaimatavaid sõnu. Kuna mitmed sõnad korduvad, siis võiks raamat toimida ka õppematerjalina - näiteks on politseijaoskond questura, tuppa sisenedes öeldakse sageli "Permesso?", mis on viisakusväljend "Kas lubate?".
Rohkem tegelikult edasi ei kirjutakski, et enamat mitte paljastada... Mõnusalt loetav lugu, kahjuks muidugi vägivallata ei saa. Siiski õnneks nii hull asi pole kui näiteks telesarjas "Midsomer Murders", kus kuidagi paratamatusena alati järgneb esimesele kuritööle veel teab kui mitu järgmist...
