 |
| Lugesin 12. jaanuaril 2024 |
Anneli ärkab iga päev olukorras, kus ta pole kindel, mida ta teab või ei tea ning millised mälestused on tõelised. Kaks aastat varem on ta läbi teinud autoõnnetuse kus hukkusid nii tema lähim pere kui ka tema vanemad. Konstaabel Madis Uhtras on tema ammune peretuttav ning kuigi Anneli on ühel hetkel avaldanud soovi temaga mitte enam kohtuda, et minevikusündmustest paremini üle saada, tuleb Madis teda siiski vaatama. Selgub, et kuigi raviarst on Anneli tunnistanud igapäevaelu jaoks terveks, on midagi ikkagi väga valesti. Kes siis on see mees, keda Anneli on pidanud oma abikaasaks? Miks Anneli ikka ei suuda asju mäletada ning kannatab peavalude all, ehkki arsti diagnoosi kohaselt on ta tervenenud? Mis üldse on tõde ja mis vale?
Raamat on kirjutatud väga kavalalt, nii et tegelikult on ka lugejal üsna raske aru saada, mis on tõsi ning mis ettekujutus või fantaasia. Igav igal juhul ei hakka.
Üks hea mõtisklus üksinduse teemal ka:
"Üksindus on meil tänapäeval üks suurimaid vaimse tervise probleeme. Meil on väga palju üksikuid inimesi. Võtame näiteks eakad, kellega nende lähedased kas ei jõua või isegi ei taha suhelda. Vanainimene on ju aeglane ja meil kõigil on nii hirmus kiire. Aga üksindus on ka noorte probleem. Nutiajastul suheldakse näiliselt kogu aeg kõigiga üle maailma, aga reaalselt oled sa ikkagi üksinda. Ja seda on aina rohkem näha noorte hulgas. Teate, ka koos elavad inimesed tunnevad teinekord ennast väga üksikuna. Meile, inimestele, on oluline lähedus, teise inimese puudutus. Me pole loodud üksi elama, meil on vaja karja enda ümber. Täpselt nagu karjas elavad loomad, vajavad inimesed endi seas juhti, teineteise hoolitsust, isegi alluvust, et tunda ennast vajaliku ja hoituna.."
