 |
| Lugesin 12. jaanuaril 2024 |
Konstaabel Madis Uhtras avastab, et väikeses kolkakülas, kuhu ta on tööle saadetud, on aastate jooksul kadunuks jäänud mitmeid mehi, kõik kas poissmehed või lesed. Kuid täpsemalt pole keegi seda uurima hakanud. Kohalikud kohanimed on ebatavalised - Kondiküla, Luuküla, Vereküla, Laibasoo. Sealsamas käib oma lapsepõlvetalus suvitamas kaunis Marju, kes on oma vanaemalt pärinud nii kauni välimuse kui ka huvi loitsude ja taimede vastu. Madisele tundub, et Marju võiks kadumiste kohta rohkem teada kui ta välja näitab. Lugeja juba teabki üht-teist enamat, sest on saanud jälgida Marju toimetusi, mis näitavad tema seotust kadunud meesterahvastega.
Ladusalt kirjutatud lugu, kus võib-olla siiski päris lõplikku selgust sündmuste ja süüdlaste asjus ei tule, ent siiski mingi lahenduseni jõutakse. Veidi nii ja naa võib jääda mõtlema loitsude, teesegude ja taimeleotiste ja muu sellise üle, et kas autor püüab pigem nende vastu huvi tekitada või siiski jätta muljet, nagu võiks need olla taoline "huu-haa", millesse ikkagi uskuda ei tasu...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar