Professor Dowelli pea * Aleksandr Beljajev

 

Lugesin 27.- 28. aprillil 2024

Noor arst Marie Laurent satub tööle laborisse, kus professor Kern hoiab elus professor Dowelli pead. Üsna kiiresti avastab Marie, et pea suudab Kerni väidetest hoolimata rääkida ning nad saavad Dowelliga sõpradeks. Seda raskem on Mariel, sest nüüd kui nad saavad omavahel rääkida, ta teab, kuivõrd peab Dowell sellises olekus kannatama. 

"Imelik, elus olles tundus mulle, et elan üksnes mõttetöös. Kui olin teadustöösse süvenenud, siis ma kuidagi nagu ei märganudki oma keha. Ja alles selle kaotamise järel tundsin, millest olen ilma jäänud. Praegu, nagu mitte kunagi varem oma elus, mõtlen ma lillede ja värske heina lõhnast kusagil metsalagendikul, pikkadest jalutuskäikudest, murdlainete mühast... Ma pole küll kaotanud haistmist, kompimist ja muid tajusid, kuid olen ära lõigatud tunnetatava maailma kogu mitmekesisusest. Heinalõhn on väga hea väljal, kus ta on seotud tuhande muu tajutava elemendiga: metsa lõhnaga, lõppeva loojangu iluga, metslindude lauluga. Kunstlikud lõhnad ei saaks mulle asendada tõelisi. Lõhnaõli "Roos" päris lille asemel? See pakuks mulle sama palju rahuldust kui pasteedi lõhn näljasele ilma pasteedita. Kaotanud keha, olen ma kaotanud maailma - kogu selle hõlmamatu imelise maailma, täis asju, mida ma ei märganud, asju, mida saab võtta ja katsuda, tunnetades samal ajal oma keha, iseennast. Oo, annaksin meeleldi ära oma kehatu eksistentsi üksnes rõõmu eest tunda pihus tavalise munakivi raskust!"

Marie saab teada, kuidas Kern on professor Dowelli koostööle sundinud, sest peal ilma kehata pole kuigivõrd võimalusi vastu hakata, ega isegi otsustada oma elu või surma üle. Kern esitleb Dowelli teadustööd kui enda oma ning võtab ette järgmiste peade elustamise, et saavutust teistele teadlastele esitleda. Kuid peade omanikud pole rahul sellise kehatu eksistentsiga ning hakkavad endale uusi kehasid soovima. Ning kui Kern mõistab, et Marie teab palju enam kui ta sooviks, satub noore naise elu ohtu.

Huvitav on mõelda, kas X-Files 'i filmis (I Want to Believe, 2008) on inspiratsiooni saadud sellest raamatust... igatahes on mõned seigad filmist tuttavad. Arvatakse, et Beljajev võis saada romaaniks inspiratsiooni saksa kirjanikult Carl Grunertilt, ent autor ise mainib, et teost kirjutama mõjutas teda isiklik kogemus kui Beljajev tuberkuloosi järelmõjuna liikuda ei saanud. Beljajevi sulest on pärit ka "Amfiibinimene" (1928) ning "Maailmavalitseja" (1926).

Unistades lendamisest * Catherine Ryan Hyde

 

Lugesin 25.-26. märtsil 2024

Stewie Little on poiss, kelle ellu kuuluvad tema õde Stacey ning vend Theo ja vanaema Mumma kanad, kelle eest Stewie hoolitseb. Laste vanemad surid liiklusõnnetuses kui Stewie oli alles beebi, nii et neid ta polegi õieti tundnud ega leinata saanud. Küll tunneb ta aga suurt puudust vanaemast, kelle surmast on vaid aasta jagu aega. Vanaema kanad on poisile seetõttu väga olulised ning ta viib uhkusega nende mune ümberkaudsetele elanikele. Munatuuri käigus kohtub ta ühes kaugemas majas elava Marilyn'iga, kes ootamatult talle oma tõrksama ja kinnise olekuga Mummat meenutab. 

Marilyn'il on oma põhjused inimestest eemale hoida, ent ometigi sigineb tema ning Stewie vahele omamoodi sõprus. Kuid poisi õde muretseb, sest Stewie kipub asju väga südamesse võtma ning peatselt on ta tajunud, et ka Marilyn'il on teda ja tema hoolitsust omal moel vaja. Nimelt kipub Marilyn sarnaselt Mummale asju unustama... Kuid kas 11-aastane poiss suudab lahendada kõiki muresid ja probleeme? Tegelikult on Stewie'l endalgi muresid, mida tema lähedased pole märganud... Igal juhul selgub, et see väike poiss on palju vapram kui ta isegi arvab ning et hoolimata kurbadest hetkedest ootab teda elus ees ka palju üllatusi.

 

Unenäod ei tähenda midagi * Ane Barmen

 

Lugesin 22.-23. veebruaril 2024

Louise tuleb pärast pooleaastast eemalviibimist koju, vanaema matustele. Ta on gümnaasiumis leidnud uusi sõpru, ent on asju, millest on raske lahti lasta ning mis ei saa meelest minna - eriti kui ta kodukülla tagasi jõuab. Louise esimene armastus ning lähedane lapsepõlvesõber Tormod sai liiklusõnnetuses surma ning temaga seotud asjad ja unenäod teevad tüdrukule ikka haiget. Louise õde Isabelle on temast väga erinev ning nende vahel pole sõbralikult õelikke suhteid. Kuid Isabelle leiab Louise'ile siiski suveks töö hooldekodus ning see muudab üht-teist tüdruku elus.

Raamat annab minu arvates väga tabavalt edasi noore inimese elu teatud rabedust ja hüplikkust. Ehk ka üksildust, mis jääb, kui keegi oluline inimene on lahkunud. Tunnet, et sind ei mõisteta või ei tahetagi kuulata. Vastukaaluks on töö, kus ta püüab ise mõista neid, kes oma eluga enam iseseisvalt toime ei tule.

"Sel ajal kui ma Kareni vanemaid vaatan, taipan, et me kõik oleme tegelikult oma esivanemate tükkidest kokku pandud, nina siit, laup sealt. Me oleme nagu kasutatud autod, mis on kokku klopsitud iidvanadest osadest, millest juba enne meid on kokku pandud tuhat miljon teist inimest. Me ei ole kübekestki erilised. 
Enne mind on olnud musttuhat inimest, kellel olid needsamad õlad, need sõrmed, see viltune silmahammas. Hingan sügavalt sisse ja õhk jõuab otse alla kõhtu, täidab seal kõik tühjad kohad, iga nurgataguse. Ja sellepärast ilmub ehk kunagi ka keegi Tormodi-sugune. Sest tema osakesi leidub juba kindlasti igal pool, elavaid, võib-olla tedretähnilisi. Võimalik, et ma ei kohta kunagi ühtegi selliste osadega inimest, aga ta ei ole täiesti kadunud. Võib-olla ei kao keegi meist päris lõplikult."

Kui ainult... * Kaia Raudsepp

 

Lugesin 29.-30. juulil 2023

Helena on kaotanud õnnetuses oma parima sõbra Mariani. Ent mitte lihtsalt niisama kaotanud, vaid tunneb end ka sõbranna surmas süüdi, kuivõrd noored nõustusid istuma autosse, mida juhtis sarnaselt kõikidele ülejäänutele alkoholi joonud Roman. Ees istunud Roman ja Marian saavad surma, samal ajal kui tagaistmel olnud Helena pääseb väiksemate vigastustega ning tema kõrval istunud Joel jääb pikemaks ajaks haiglaravile, ent pääseb siiski eluga.

Süükoorem ning meeletu igatsus kaotatud sõbra järele saadab Helenat kuude kaupa ning tal on raske enesega rahu teha, sest ellujäänuna tunneb ta end Mariani surmas süüdi ning soovib, et oleks ise tema asemel esiistmel olnud. Ka Mariani perekond suhtub tüdrukusse vaenulikult kuid samas hakkavad Helena teed järjest tihemini ristuma Mariani venna Märdiga, kellesse ta nooremana armunud on olnud...

Valus raamat, mis annab aimu sellest kui raske on taluda lähedase inimese kaotust ning kui kerge võib olla pimestatud enesesüüdistustest või ka vihast ja teiste süüdistamisest. Eluga edasiminek olukorras, kus suur tükk sinu identiteedist on ära hammustatud, võib tunduda ilmvõimatu. Aga lõpuks, ühel päeval see siiski tasapisi hakkab juhtuma.

Viisteist naeratust * Marek Kahro

 

Lugesin 26. märts - 6. aprill 2023

Alustasin raamatuga mitu korda, enne kui suutsin piisavalt harjuda peategelase kõnepruugiga. Noorte värk - meenub, et kooliajal oli mitmed klassivendasid, kelle keelekasutus oli teatud moodi ilutsev, pidev kildude ja vaimukuste pildumine, väsimatult. Juba esimestel lehekülgedel kohatud "himur kollane tennisepall" sunnib mind mitmel korral edasilugemisest loobuma ning teengi seda, mõneks ajaks. Ja siis proovin jälle, püüdes näha sõnade ilutulestikust kaugemale, tegelaste pealispinna alla, sügavamale nende olemusse.

Pärnu poiss Markus meenutab oma elu Tallinnas, koos sõprade, bänditegemise ning tüdruksõbra Karmeniga. Kui ta äkitselt tõsise kaotusega vastamisi seisab, otsustab ta, et on aeg otsida üles isa, keda ta kunagi kohanud pole. Markuse ema pole senini talle oma varasemast elust kuigivõrd rääkinud kuid nüüd otsustab noormees talle lõpuks mineviku kohta küsimusi esitada. Toetavaks jõuks saab Markusele tema sõber Andrei ning ka lapsepõlvesõber Joosep, samuti haiglas kohatud arst Meelis ning tema venna perekond väiksemas maakohas.

Mul on tunne, et koos tõsiste sündmustega muutus ka Markuse kõnepruuk, mõtete ümbert kadus vähemaks sõnadevahtu ning väljendusviis muutus täpsemaks. Nii et olen rahul, et esialgsest "lobeda jutu" pillerkaarist kaugemale jõudsin ja raamatust palju põnevat leidsin. Autor oskab lugeja nii korralikult sisse mässida, et Markuse elu keerdkäigud haaravad südamest kaasa, tema lein ja otsingud ei jäta külmaks ja panevad lootma, et kusagil on noormeest veel midagi head ootamas. Mis täpselt on tõde ja mis vale, ning mis on reaalsus või mis fantaasia, jääb osaliselt ka lugeja välja mõelda, fantaasiat autoril igatahes jagub!

"Viimaks mõistsin, miks olen muusikat armastanud. Muusika toimib vaid olevikus. Ei minevik ega tulevik loe, kui muusika valla pääseb ning kasvõi argliku minoorse noodina kumiseb. Ta on olemas vaid hetkes, mil ta kõlab. Ma armastan muusikat... Imelik on sellele mõeldagi. Kuidas armastada seda, mida keegi ei näe? Kuidas vanduda truudust tundmatule ja tabamatule? Sellele, mis takt takti haaval käest libiseb ja enam iialgi ei kordu? /.../

Sõnad jäävad tihtipeale väetiks ja pildid ei suuda kõike seletada. Ainult muusika kannab oma nähtamatul turjal kõiki tundeid, mõtteid, värve ja kujundeid - puistab neid vaoshoidmatu heldusega inimese vaimusilmale, et võiksime kuuldes rohkem näha ja kuulates täpsemini kõnelda, saada suuremaks ja üllamaks Kuuldes mõistetakse, kuulates tunnetatakse. See, kes lõi valguse ja sõnad, ei andnud meile muusikat. Me maname ta ise välja - enda seest."

"Mul oli taevast villand. Ja ikka vahivad inimesed taevasse, ootavad, et sealt mannat ja suhkrut alla pudeneks. Põllud, nurmed ja metsad jagavad ande. Nisuväljad häilivad, pohlad punetavad ja õunapuud paisutavad ümmargusi vilju. Aga mõned ootavad ikka, et taevas neile õunu, marju ja nisuteri saadaks. Nad tallavad maiste varanduste peal. Jäävad nälga. Komistavad ja kukuvad. Tõmbuvad kurbusest krimpsu. Ainult sellepärast, et nad ei oska jalge ette vaadata! Puud istuvad juurtega maa sees, ei ripu nad latvapidi taevas. Eksimatud teeviidad seisavad kindlalt kruusas, ei kõlgu nad tuules siia-sinna. Aga inimesel on silmad muudkui taeva küljes.

Me võime tähti imetleda, kuid noppida neid ei saa. Mitte kunagi. Ja siis, kui mõni täht ise meie kõrvale langeb, ei suuda me ometi märgata tema sära. Sest silmad püsivad taevas! Me võime elada tähtede seas, me lausa tegutsemegi ühe sinirohelise tähe peal, kuid silmad jõllitavad taevast, pea jääb kuklas kangeks ja me tormame koperdades ringi, nägemata, kuhu õieti läheme. Milline lollus! Igatseme ikka seda, mida kätte ei saa, ja muretseme endale kuhjade viisi asju, mida tarvis pole.

Pimedus liibus vastu linna. Mina nägin samal ajal voodiserval istudes lõpmatut rohelust. Ainult rohelust. Ristikut, orast ja timutit, pajuoksi ja toomepõõsaid, samblatuuste ja võilillelehti. Klorofüllist tulvil olendid, kes sirutavad end valguse poole, olendid, kes õgivad ennastunustavalt valgust, et elada, õitseda, viljuda... Nad tunnevad iga rakuga, mida tähendab valgus! See miski, mis pole nagu midagi. Ja ometi...".

Autori - Marek Kahro - kohta, saab rohkem lugeda näiteks siit, ning lingilt leiab ka temaga tehtud intervjuusid jne.

Ütle mulle kolme asja * Julie Buxbaum

 

Lugesin 22.-23. jaanuaril 2023

Jessie ema on surnud ning kaks aastat hiljem on ta sunnitud kolima koos oma isaga Los Angelesse, kus elab isa uus abikaasa. Tüdrukut ootab õppetöö kallis Wood Valley keskkoolis, kasuema Rachel ning kasuvend Theo. Kool ja õpilased jätavad Jessie'le üsna vaenuliku mulje, igal juhul erineb kõik väga tema harjumuspärasest keskkonnast. Ka isast pole abi, sest tüdruk vaevu kohtabki teda... Võõrasemaga suhtleb Jessie samuti vähe ning pinnapealselt ja kasuvend Theo paistab teda lausa ignoreerivat.

Viimased aastad on Jessie ära harjutanud ootamatuste ning olukordadega, millel pole midagi pistmist tema varasema turvalise eluga ja nii ei tulegi tüdrukule erilise üllatusena kui talle kirjutab keegi võõras, kes pakub oma abi uude kooli sisseelamisel. Jessie on kahtlev kuid meili- ja sõnumisuhtlusest uue tuttavaga saab peatselt oluline osa tema päevadest. Küsimisest ja uurimisest hoolimata ei saa tüdruk kuidagi teada oma kirjasõbra isikut - selge on vaid see, et uus tuttav teda teab ning oskab anda uue kooli suhtes soovitusi. Selgub, et omavahel seob neid lähedase pereliikme kaotus kuid sellest informatsioonist hoolimata ei suuda Jessie oma salapärase sõbra isikut välja selgitada.

Hoolimata ajutistest tagasilöökidest ning vist pea paratamatust asjaolust, et Jessie satub uues kohas kiusamise ohvriks, läheb tema elu ikkagi ülesmäge ning ta leiab uusi sõpru ka üllatavates olukordades. Nagu ikka, tuleb välja, et kõik pole must-valge, rohi pole alati rohelisem seal, kus meid pole ning elu läheb edasi, kõigest hoolimata. Südamlik raamat, hästi kirjutatud ning hea lugeda. Võib-olla teeb lugemise kergemaks see, et Jessie on oma kaotusega pidanud juba mitu aastat toime tulema ning suudab nii ennast kui teisi näha ka huumoriga või kõrvalvaataja pilgu läbi. Tema sõbranna Scar on osanud teda toetada ning lohutada õigete sõnadega ning ta ise on jõudnud mõteteni, mis teda aitavad. Kuigi sellise kaotuse puhul jääb alati lein inimest saatma:

"Me saame sellest üle, ma püüan ka edaspidi, et sellest üle saada - kogu oma läppunud, hingematvast leinast, aga see ei ole kunagi ok, et ema pole siin. Et teda pole minu keskkooli lõpetamisel; et ta ei pea mulle kunagi seda loengut ja mina ei saa kaasa mängida ja öelda "Ole nüüd, ema"; et teda pole kohal, kui ma ülikooli sisse saan (või ukse taha jään); et ta ei näe kunagi, kelleks ma kasvan - too suur mõistatus, kes ma olen ja kes ma peaksin olema, lõpuks lahendatud. Ma marsin täiesti üksinda laia teadmatusse. /... / ..võtan seda kui märki, ainsat võimalikku teed edasi. Ma ei karda enam kõike. Ei valu ega tagasilükkamist. Oma isa ükskõiksust. Dri tunnete riivamist. Liami ja Gemiga silmitsiseismist. KEga päriselt kokkusaamist, näost näkku. Edasi seiklemist, päev-päevalt, alasti ja kaitsetult ereda, ereda päikese poole."

Kui koletis kutsub * Patrick Ness

 

Lugesin 1.-2. jaanuaril 2023

"See on ainult uni," ütles Conor uuesti.
Aga mis on uni, Conor O'Malley? küsis koletis ja kummardus nii madalale, et ta nägu oli Conori näo lähedal. Kes saab öelda, et hoopis kõik muu ei ole unenägu?

Conor on äsja 13-aastaseks saanud poiss, kes ärkab peaaegu igal ööl õudusunenäo peale. Ning siis hakkab teda külastama väga reaalsena tunduv jugapuukoletis, kes jutustab Conorile lugusid, mis pole poisi jaoks kõige lihtsamini mõistetavad. Ning nõuab, et pärast kolme lugu peab Conor ise jutustama neljanda, oma loo.

Ilus ja valus lugu.

Surnumatja tütar * Sara Blædel

Lugesin 20. - 21 november 2021

"Elutoas olid kobakad mööblitükid ja rasked pildiraamid. Sohval ja laiades tugitoolides ilutsesid suured padjad, kõik oli puhas ja korras. Ed McKenna lamas põrandal lahtise magamistoaukse ees. Ta lebas külili, käed rinnale põimitud. Koer oli väikese känkrana tema kõrvale kerra tõmbunud.

Ilka tardus. Kahekesi teineteise kõrval põrandal - see lõikas otse südamesse. Üksindus ja ühtehoid. Kahekesi koos siit ilmast teele asunud."

Ilka Nichols Jensen on 40-aastane taani naine, kes töötab koolifotograafina. Kui ta oli 7-aastane, lahkus tema isa Poul, jättes Ilka ning tema ema Karini kahekesi. Isast jäi maha ka suurtes raskustes matusebüroo, mida Karin pidi raske tööga madalseisust välja upitama.

Ilka on lapsest peale isale kirju saatnud - mingil moel suutis ta leida isa aadressi Ameerikas - ent ühelegi kirjale pole kunagi vastust tulnud. Nüüd aga saab Ilka teada, et isa on surnud ning teda oma testamendis ära maininud. Varasematest pettumustest hoolimata sõidab ta Ameerikasse, Racine'i, kus teda ootavad ees igasugused üllatused. Ajalool näib olevat harjumus korduda, sest jälle kord ootab päästmist matusebüroo, mille Poul Jensen on Racine'is asutanud. 

Matusebürooga seonduv ning lahkunute eest hoolitsemise maailm rullub meie ees lahti teistsugusel moel kui tavapäraselt, kui naine peab äkitselt tegelema kõigega, mis selle tegevusalaga seotud on. Peategelane Ilka on õnneks väga sümpaatne. Sirgjooneline ja parajalt jonnakas, kuid siiski tundlik ja samas kahe jalaga maa peal, võtab ta kindlameelselt vastu otsuseid, olles teisalt valmis asju ümber hindama kui ta selleks vajadust näeb. Hoolimata sellest, et isa nägi Ilkat viimati 7-aastasena, tundub, et tütar jäi isale südamesse. Isegi oma nime sai ta Pouli fantaasia järgi, kes väitis, et nägi vastsündinud tüdrukutirtsus erilist väge:

""Sa oled võitja, Ilka, ja varem või hiljem saavad kõik sellest aru. Siis, kui tõenäosus on kõige väiksem, on santsud kõige suuremad, just siis saad sa platsi puhtaks teha ja kõiki jalust rabada. Olla see, keda ei osatud karta, kuid kes lööb läbi, kui seda osatakse kõige vähem oodata." oli isa öelnud."

See on ühtlasi ka krimilugu, mille osakesed kooruvad tasapisi välja siit-sealt. Kuid palju asju jääb veel salapäraseks ning avastamata, seda tunneb ka Ilka, kes iga natukese aja tagant otsustab kõigele käega lüüa ning tagasi Taani lennata. Ent sageli järgneb siis jälle sündmustikus midagi uut ja puudutavat - eelkõige puudutavad teda inimesed ning see tundlikkus, südamlikkus, haprus ja siirus, mis tihtipeale surmaga silmitsi seistes pealispinna alt välja koorub. Muidugi avastab Ilka palju ka iseenda kohta ning tunnetab oma isa kohalolu, mõistes sammhaaval põhjuseid, miks tema isa Poul oma elus just sellise tegevusala valis.

Siiski üks halb asi on selle raamatu juures küll - teada on, et autor on seda plaaninud mitmes osas, ent see konkreetne raamat on ilmnud 2020. aastal, seega on väga tõenäoline, et järgmiste osade tõlkeid peab veel natuke ootama...