Viisteist naeratust * Marek Kahro

 

Lugesin 26. märts - 6. aprill 2023

Alustasin raamatuga mitu korda, enne kui suutsin piisavalt harjuda peategelase kõnepruugiga. Noorte värk - meenub, et kooliajal oli mitmed klassivendasid, kelle keelekasutus oli teatud moodi ilutsev, pidev kildude ja vaimukuste pildumine, väsimatult. Juba esimestel lehekülgedel kohatud "himur kollane tennisepall" sunnib mind mitmel korral edasilugemisest loobuma ning teengi seda, mõneks ajaks. Ja siis proovin jälle, püüdes näha sõnade ilutulestikust kaugemale, tegelaste pealispinna alla, sügavamale nende olemusse.

Pärnu poiss Markus meenutab oma elu Tallinnas, koos sõprade, bänditegemise ning tüdruksõbra Karmeniga. Kui ta äkitselt tõsise kaotusega vastamisi seisab, otsustab ta, et on aeg otsida üles isa, keda ta kunagi kohanud pole. Markuse ema pole senini talle oma varasemast elust kuigivõrd rääkinud kuid nüüd otsustab noormees talle lõpuks mineviku kohta küsimusi esitada. Toetavaks jõuks saab Markusele tema sõber Andrei ning ka lapsepõlvesõber Joosep, samuti haiglas kohatud arst Meelis ning tema venna perekond väiksemas maakohas.

Mul on tunne, et koos tõsiste sündmustega muutus ka Markuse kõnepruuk, mõtete ümbert kadus vähemaks sõnadevahtu ning väljendusviis muutus täpsemaks. Nii et olen rahul, et esialgsest "lobeda jutu" pillerkaarist kaugemale jõudsin ja raamatust palju põnevat leidsin. Autor oskab lugeja nii korralikult sisse mässida, et Markuse elu keerdkäigud haaravad südamest kaasa, tema lein ja otsingud ei jäta külmaks ja panevad lootma, et kusagil on noormeest veel midagi head ootamas. Mis täpselt on tõde ja mis vale, ning mis on reaalsus või mis fantaasia, jääb osaliselt ka lugeja välja mõelda, fantaasiat autoril igatahes jagub!

"Viimaks mõistsin, miks olen muusikat armastanud. Muusika toimib vaid olevikus. Ei minevik ega tulevik loe, kui muusika valla pääseb ning kasvõi argliku minoorse noodina kumiseb. Ta on olemas vaid hetkes, mil ta kõlab. Ma armastan muusikat... Imelik on sellele mõeldagi. Kuidas armastada seda, mida keegi ei näe? Kuidas vanduda truudust tundmatule ja tabamatule? Sellele, mis takt takti haaval käest libiseb ja enam iialgi ei kordu? /.../

Sõnad jäävad tihtipeale väetiks ja pildid ei suuda kõike seletada. Ainult muusika kannab oma nähtamatul turjal kõiki tundeid, mõtteid, värve ja kujundeid - puistab neid vaoshoidmatu heldusega inimese vaimusilmale, et võiksime kuuldes rohkem näha ja kuulates täpsemini kõnelda, saada suuremaks ja üllamaks Kuuldes mõistetakse, kuulates tunnetatakse. See, kes lõi valguse ja sõnad, ei andnud meile muusikat. Me maname ta ise välja - enda seest."

"Mul oli taevast villand. Ja ikka vahivad inimesed taevasse, ootavad, et sealt mannat ja suhkrut alla pudeneks. Põllud, nurmed ja metsad jagavad ande. Nisuväljad häilivad, pohlad punetavad ja õunapuud paisutavad ümmargusi vilju. Aga mõned ootavad ikka, et taevas neile õunu, marju ja nisuteri saadaks. Nad tallavad maiste varanduste peal. Jäävad nälga. Komistavad ja kukuvad. Tõmbuvad kurbusest krimpsu. Ainult sellepärast, et nad ei oska jalge ette vaadata! Puud istuvad juurtega maa sees, ei ripu nad latvapidi taevas. Eksimatud teeviidad seisavad kindlalt kruusas, ei kõlgu nad tuules siia-sinna. Aga inimesel on silmad muudkui taeva küljes.

Me võime tähti imetleda, kuid noppida neid ei saa. Mitte kunagi. Ja siis, kui mõni täht ise meie kõrvale langeb, ei suuda me ometi märgata tema sära. Sest silmad püsivad taevas! Me võime elada tähtede seas, me lausa tegutsemegi ühe sinirohelise tähe peal, kuid silmad jõllitavad taevast, pea jääb kuklas kangeks ja me tormame koperdades ringi, nägemata, kuhu õieti läheme. Milline lollus! Igatseme ikka seda, mida kätte ei saa, ja muretseme endale kuhjade viisi asju, mida tarvis pole.

Pimedus liibus vastu linna. Mina nägin samal ajal voodiserval istudes lõpmatut rohelust. Ainult rohelust. Ristikut, orast ja timutit, pajuoksi ja toomepõõsaid, samblatuuste ja võilillelehti. Klorofüllist tulvil olendid, kes sirutavad end valguse poole, olendid, kes õgivad ennastunustavalt valgust, et elada, õitseda, viljuda... Nad tunnevad iga rakuga, mida tähendab valgus! See miski, mis pole nagu midagi. Ja ometi...".

Autori - Marek Kahro - kohta, saab rohkem lugeda näiteks siit, ning lingilt leiab ka temaga tehtud intervjuusid jne.