 |
| Lugesin 1. -11. aprill 2023 |
Harriet, kes töötab politseis uurijana, avastab oma sõnumitest sõbranna Lisa kummalise kõneposti ning ilmneb, et naine on kadunud. Ka tema elukaaslane ei tea asjast midagi, ent samas toimub talle kuuluvas spordiklubis kummaline põleng hilisõhtusel ajal, mil klubis poleks pidanud kedagi olemagi. Harriet ei saa võimalust otseselt asja uurida, ent ta proovib igal moel leida uut infot, mis Lisa otsinguid edasi aitaks.
Uurijana, kes samas pole politseikooli koolitusega, jääb Harriet osaliselt politsei toimetustest kõrvale, ent seda enam annab see talle võimaluse asju teise nurga alt vaadata. Ta märkab, et üks tema kaastöötajatest, Patrik, on end ka Lisa kadumise juhtumit uurima sokutanud, ehkki nende ülemus pole selleks luba andnud.
Võrreldes mitmete teiste krimilugudega on siin omamoodi kulgemine, sest samas näeme ka Harrieti igapäevaelu ning muret isa pärast, kes enam päris sama hästi ei jaksa nagu varem kuid peab toime tulema paariks nädalaks külla saabunud lapselapse, Harrieti vennapoja Albiniga. Ka algselt kuum ja samas turvalisust pakkuv suhe juristist Rikardiga hakkab näitama oma uusi külgi, mis Harrietile meele järele pole. Lerviken on väike, ent siingi tundub elanikel olevat oma saladusi, mis esmapilgul avalikuks ei tule. Kuid kui rannast leitakse surnukeha, tekivad küsimused, mida politsei peab uurima asuma. Lisa kadumine saab peatselt lahenduse, ent uute sündmuste aset leides kerkib esile võimalus, et erinevad sündmused võivad olla omavahel kuidagi seotud.
Mulle meeldib, et selles loos on küll pinget, ent samas ka teatud moodi pehmust ja inimlikkust, mis lugejale Harrieti eriti sümpaatseks teeb. Ta pole täiuslik, ning teab seda ka ise, ent samas suudab ta mitmest suunast saabuvaid infokilde osavalt kokku panna ning leida lahendusi, mis kusagile välja viivad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar