laupäev, 14. märts 2015

Minu Tšiili



Läksin mõned päevad tagasi raamatukokku viima lasteraamatut, mis koos teistega varem tagastamata jäi. Mõtlesin küll, et ega ei tohiks endale midagi laenutada aga teisiti läks...

Kuna istun praegu iga päev mõnikümmend minutit magnetravis, tuli hea mõte see aeg raamatut lugedes ära sisustada. Nii võtsingi kätte laenatud raamatutest esimese ja ilmselt kõige lihtsamini loetava - "Minu Tšiili" ehk "Vahetusõpilase rõõmud ja rumalused", mille on kirjutanud Liisi Lõo ja välja andnud Petrone Print.

Raamatut laenutades ma selle alapealkirja ei lugenud, niisiis mõtlesin, et saan selle huvitava maaga natuke lähemalt tuttavaks. Aga pigem läks nii, et sain hoopiski endaga natuke tuttavamaks. Mis võib-olla ongi sageli raamatute ja lugemise eesmärk - õppides tundma teisi, saame ka endast rohkem teada ning sedasi suudame inimest kui sellist paremini mõista.

Olen ise olnud vahetusõpilasena Eestist ära ning kuigi võrreldes Tšiilis viibinud Liisiga olin väga lähedal Eestile, kõigest Soomes, siis sel ajal see tegelikult nii ei tundunud. Ajad olid veidi vabamaks läinud, ent samas oli rahutu ning ärev aeg, mil Eesti iseseisvuse eest alles võideldi.

Liisi Lõo viibis vahetuses oma 20 aastat hiljem aga on asju, mis vahetusõpilastele jäävad alati ühiseks. Igatsus oma pere ja sõprade, eesti keele ning eesti toitude järele. Kuitahes sõbralikud on vastuvõtjad, tekib ikka mingeid arusaamatusi ja on asju, millega väga kiiresti ei harju. Tavaliselt just siis kui oled oma uue koduga harjunud ning leidnud häid sõpru, saabub aeg koju tagasi sõita. 

Minulgi õnnestus leida väga häid sõpru ning elada oma Soome perekonnas kenasti sisse. Tegelikult isegi kahes perekonnas, sest mulle võimaldati Soome jääda ka teiseks aastaks, et lõpetada seal keskkool. See tähendab, et erinevalt Liisist, tuli mul üsna konkreetselt õpitulemusi näidata ning sooritasin koos oma klassikaaslastega Soomes ka lõpueksamid. Boonuseks kahtlemata see, et eesti ja soome keel on üksteisele üpris lähedased. Samas hoolimata keelte sarnasusest pole soome keeles samavõrra rahvusvahelisi väljendeid ja sõnu, mis spetsiifilisemates ainetes aitaksid (matemaatika, keemia, füüsika jne). Aga meile täiesti kauge hispaania keelega võrreldes hakkas soome keelele ikkagi hammas peale.

Liisi raamatut oli väga mugav lugeda, see oli ladus ning raamat sai ruttu läbi. Ega midagi väga põhjalikku Tšiili kohta teada ei saanud, sest raamat räägibki ju ühe vahetusõpilase elust seal. Mis tuli kohati väga tuttav ette... Kindlasti võib raamatut soovitada kõigile, kes plaanivad vahetusse minna ning samuti nende vanematele. Vahetusaasta võib olla just see, mis inimese ellu uue suuna annab ning kindlasti õpetab ta kõike natuke teise pilguga ja suuremas plaanis nägema.

neljapäev, 12. märts 2015

Sissejuhatus



Sattusin mõne blogiga tutvudes paarile toredale lugemiskogemust arutavale postitusele. Nende üle mõtiskledes tuli äkitselt pähe, et viimasel ajal olen jõudnud väga harva mõne raamatu lõpuni lugeda. Vaevalt, et blogi pidamine mind selles asjas just distsiplineeriks kuid samas võib ju ka pooleldi loetud raamatu puhul kirja panna, mis meeldis või ei meeldinud ning miks raamat ikkagi lõpuni lugemata jäi...

Lugemine oli kunagi üks minu lemmiktegevusi. Ilmselt olin enamasti üsna tagasihoidlik, võib-olla isegi arglik laps. Raamatusse süvenemine oli nagu minek tuttavasse ja sõbralikku maailma, selliste sõprade juurde, kes sind alati ootasid ning kelles kunagi pettuma ei pidanud.

Sügisel kooli minnes oli esimeseks oodatud hetkeks uue lugemiku kättesaamine - selle lugesin läbi kohe esimesel õhtul. Raamatu kallale asudes oli eelnevaks ettevalmistuseks käik aeda või maalt kaasatoodud õunakoti juurde, et lõikuda endale lugemise saateks suur taldrikutäis õunaviile. Ja siis isukalt raamatu ja õunte kallale! Illustratsiooniks sellele postitusele leidsingi esimese lugemiku kaanepildi - ent ise
lugenud ma seda paraku pole!

Praegusel ajal juhtub tõesti harva, et mõne raamatuga lõpule jõuan. Päeval on ju muid toimetusi ning kui saakski, ei luba südametunnistus raamatu taha istuma jääda. Õhtul aga on raamat parim abiline kui on soov kohe magama jääda - juba paari lehekülje pärast vajuvad silmad tavaliselt kinni. Ning veel halvem kui ei vaju - siis on ilmselt tegu nii põneva raamatuga, et vast alles keset ööd saab selle käest panna!

Järgmiseks mureks on see, et kui mõni raamat loetud saabki, ei püsi peas ei pealkiri ega autor, rääkimata mõnusatest mõtetest ja tsitaatidest, mida kusagile mälusoppi talletada tahaks.

Nii loodangi, et sellest blogist saan omalaadse spikri, kust hea järele vaadata ja meelde tuletada. Ainuke mure, et nüüd tuleks siis ka lugemiseks endaks aega leida :)