Unlearn * 101 simple truths for a better life * Humble the Poet

 

Lugesin 2. märts 2025 - 2. märts 2026

Selle raamatu kohta polegi mõistlik midagi kirjutada, seda peab lihtsalt lugema. Ideaalses versioonis oleks ta mul kodus olemas, et iga päev saaks sellest "hammustada" paar ampsu ning hoida end heas mõttes reaalsuses kohal. Et iga päev oleks võimalik saada väike meeldetuletus sellest, et miski pole enesestmõistetav, alati tuleks ellu suhtuda uudishimu ja põnevusega. Esitada endale väljakutseid ning samas lasta endal ka olla rahus. Lõin raamatu lahti ning jätan sellest siia väikese illustreeriva lõigu:

"Death is one of the few things we all have in common, and that may make it our strongest bond. Living life and knowing the sand may be running out at any moment can lead to some spectacular moments."

Alla 65 keelatud * Jaak Aru

 

Lugesin 16. septembril 2024

Ehk siis tegin just seda, mis pealkirjas keelatud. Ega saa salata, raamatu lugemine tegi natuke murelikuks küll, nii et selles mõttes ehk pole hea 15-20 aastat ette mõelda. Teisest küljest aga miks mitte?! Mul on tunne, et kuna mõtetega oleme sageli veel kusagil minevikuski, poleks ehk paha vahepeal seisatada, nautida praegust hetke ning samas aru saada, et kord tuleb kõigele ka lõpp. Ja et enda eest hoolitsemine ei tee kunagi paha, see on nagu sissemaks tuleviku eest.

Autor jagab mõtteid, mis ka noorematele tegelikult võiksid korda minna. Näiteks mõeldes teises suunas, ehk sellele, kuidas oma vanemate generatsiooni mõista, sest nemad ju jõuavadki enne meid selle etapini, kus elukorraldus muutub ja tuleb hakata teistmoodi toime tulema. Ehkki, mul on ka tuttavaid, kelle puhul pensioniea saabumine tähendas, et neil tuli põnevaid toimetusi veel kuhjaga juurde ja ajast paistis puudugi jäävat.

"Inimeseks olemise saladus ei ole ju seotud vanusega. Inimene on erakorraline kooslus lihast, luust, hingest ja vaimust. Juba viieaastane laps on väike inimene ja kaheksakümnene ei ole kaotanud inimeseks olemise võimet. Inimeseks olemine aga tähendab eelkõige omadust erksalt ja informatsiooni vahetades suhelda ümbrusega ning hoida pidevat sidet bioloogiliste liigikaaslastega. On ju inimene elavas looduses unikaalne nii oma individuaalse näo kui ka sotsiaalse suhtlemise poolest."

"Olgem ka vanemas eas lihtsalt inimesed. Leidkem aega, et avastada endas ja oma lähiümbruses nähtusi, mis köidavad meeli ja puudutavad hinge. Olgu nendeks siis lähedased või vähem tuttavad inimesed, armastatud koduloomad, kontserdi või näituse külastamine. Seni kui olete säilitanud võime vaadata värve, kuulata helisid ja nautida vaikust, on kõik korras."

Vahel tundub tõesti, et autoril on paraku vägagi õigus, kui kuulad parajasti pikka tiraadi, millele ei saa sõnakestki vahele pista. Ja ilmselt on pea kõigil meil võime ka ise seda teha - jätmata vestluskaaslasele võimalust kaasa rääkida ning seega vesteldes ühekülgselt, nagu iseendaga... Autoril on häid soovitusi, mille üle tasub mõelda.

* Katsuge alati valida vestluseks teema, mis teie arvates sobib vestluspartnerile. Isegi siis, kui teid ennast see teema nii väga ei huvitagi
* Et endal oma juttudest igav ei hakkaks, proovige igal nädalapäeval rääkida eri teemal. Esmaspäeval poliitikast, reedel naabri kassist.
* Ärge mõelge liiga sageli oma hädadele, vaid katsuge neid eemale peletada mõne vähem või rohkem kultuurse tegevusega. Pidev kurtmine ei ole rohi hädade vastu.
* Ärge unustage, et aktiivne liikumine värskes õhus aitab korrastada nii ihu kui vaimu.

Tuju parandamiseks soovitab autor:

* Loobuge telekast, jätke nutitelefon paariks päevaks lauale lebama, tõuske vara ja peske end külma veega.
* Kui vähegi võimalik, alustage millegi uuega. Näiteks õppige midagi lisaks senistele teadmistele, olgu selleks hispaania keel, kurgitaimede eest hoolitsemine või midagi "mehelikku" meisterdamise valdkonnas.
* Peas keerlevad muremõtted lülitab välja süvenemine mingisse tegevusse. Peletage kehva meeleolu kasvõi arvutiga malet mängides.
* Kunagi ei ole liiast kuulata muusikat ja kui selleks on andi, siis ise musitseerida või joonistada, mõeldes seejuures ainult helgetele aegadele oma elus ja kummaliselt ilusatele nähtustele selles muutuvas maailmas.

Väga vahva mõttekäik on vanaemaks-vanaisaks saamise kohta.

"Tulles tagasi vanavanemate rõõmude juurde, on sobiv parafraseerida Harry Potterit. Kui oma elukaaslane tundub vahel lootusetult küündimatu mugu, siis lapselapsed on täis võlujõudu, imelisi ettevõtlikke trikke ja käike seda, mis inimeste maailma edasi viib. Kui elukaaslase jutt on tüütu, siis lapselapse igas mõttes võib leida imelisi sähvatusi."

Hea raamat - noorematele, et mõista ja mõtiskleda selle üle, mida vanemad inimesed läbi teevad ning millised mõtted neid võivad tabada. Vanematele hea, et kaasa noogutada, võib-olla tunda äratundmisrõõmu või leidagi mõni lahendus oma küsimustele.

Sein * Loomingu Raamatukogu * Jean-Paul Sartre

 

Lugesin 19. aprill - 2. mai 2024

Kogumik sisaldab lugusid "Sein", "Tuba", "Herostratos", "Intiimsus" ja "Juhi lapsepõlv". Ega ei tahagi täpsemalt midagi sellest kirjutada, sest need on küll lood, mida peab lihtsalt ise lugema. Ja ilmselt ei tunne ma end ka piisavalt targana, et sellest kirjutama hakata. Igatahes laseb autor siseneda lugejal mitmesse sisemaailma, mis võivad miskit pidi olla tuttavlikud ja samas ka täiesti võõrad, ülepaisutatult mingis suunas kaldu, olukorra või inimese enda olemuse tõttu. Nimilugu "Sein" on eesti keelde tõlgitud 1938. aastal Johannes Semperi poolt, teised on praeguse aja tõlked Marit Karelsoni poolt.

Vaht Cappuccinol * Maeve Haran

Lugesin 5. veebruaril 2024

"Ideaalses maailmas saame me kõik valentinipäeval abikaasalt või armsamalt ühe punase roosi, kimbu lilli sõpradelt igaks sünnipäevaks ja lastelt emadepäevaks peotäie nartsisse. Reaalsus paraku erineb ideaalist nagu öö ja päev ning ainus inimene, kes sulle ärateenitud lilled õigel ajal toob, oled sa ise."

Autor juhib tähelepanu paljudele väikestele asjadele, mis meie elu rõõmsamaks teevad. Võib-olla lähevad need detailid tihtipeale keset kõike toimetust ja saginat kaotsi. Aga ma mäletan, et keerulisel ajal tõid just väikesed rõõmud kasvõi natukesekski kurbusest välja. Tänulikkus ning oskus head tähele panna on alati koorma kandmist kergendanud.

Üks tõsiselt hea soovitus autorilt:
"Kümme minutit edumaad
Seda praktikas teostada on üllatavalt keeruline, sest mingil seletamatul põhjusel veeretab saatus sulle tingimata takistusi ette: just siis, kui sa hakkasid uksest välja astuma, et õigeks ajaks tähtsale kohtumisele jõuda, heliseb telefon, võtmekimp libiseb prügikasti ja ülepea oled sa unustanud üles kirjutada aadressi, kuhu sa minema pead!
Kümneminutilise edumaa andmisega aga teed sa endale ühe suurepärase kingituse - sa päästad end stressist. Hingetuks tormamise, südamekloppimise, vastiku pabistamise (jõuan-ei jõua) ja enesesüüdistamise asemel saad sa kodust kümme minutit varem lahkudes ja väikese ajavaruga kohale jõudes ennast hoopis kohvikus ühe väikese cappucino (ja selle vahu) nautimisele pühendada."

 Ja veel üks, mis peaks mulle sobima just nagu rusikas silmaauku:
Edasilükatud asjade ärategemine
See küll kõlab esmapilgul nagu piin ja mitte rõõm, aga töötab hästi.
Juba F. Scott Fitzgerald ütles, et õnn on rahuldustunne pärast suurt pingutust. See selgitab, miks sa end pärast hirmutavana tundunud ülesande ettevõtmist ja ärategemist nii rahulolevana tunned.
Rahulolu tuleneb eelkõige sellest, et
a) sa selle ülesande üldse ette võtsid
b) see polnudki nii raske, kui sa arvasid ning
c) sa jõudsid tulemuseni. Isegi kui see polnud teab mis suur töö - valida number, leppida kokku kohtumine, riskides ebaeduga -, ainuüksi see tunne, et asi sai tehtud, võib su pea kergendusest ringi käima ning kõrvad elevusest surisema panna.
Sama hästi töötab härjal sarvist haaramine ka lihtsalt igava või tüütu asja ärategemisel. Ikka tunned end pärast hästi, mis sest, et eufooria pole päris võrreldav sellega, mis saadud näiteks hirmu tõttu edasi lükatud ettevõtmise teokstegemisest.
Isegi kõige väiksemate ärategemistega kaasneb ebaproportsionaalselt suur nauding. Üsna mõistlik on ennast tagant sundida hommikuti. Nii võid kogu ülejäänud päeva endale pai teha ja uhkusest särada, et sa nii vapper ja tubli oled olnud."

Autori mõtisklused asjade üle, mis panevad meid end hästi tundma, on mõnusad. Siin on nii asju, mis seovad meid kaugema minevikuga, tavade, kommete või harjumustega, mis on põlvest põlve edasi kandunud. Või igapäevaelu pisikeste võimalustega, mõne väikese heateoga või väikese vedamise või kahjutu kelmustükiga. Isiklik kontakt ümbruskonna poepidajatega, ilusad ja suve meenutavad plätud, alati vähemalt taksosõiduks vajaliku rahasumma kaasaskandmine. Kui raamat on kodus olemas, sobib teda suvaliselt kusagilt lahti lüüa ning sealtsamast oma päeva paar rõõmustavat mõtet kaasa võtta.

Vanamees ja meri * Ernest Hemingway

 

Lugesin 1. detsember 2023 - 22. jaanuar 2024

"Tema otsus oli olnud püsida sügavas pimedas vees kõikidest peibutustest ja lõksudest ja salakavalustest võimalikult kaugel. Minu otsus oli olnud sinna minna ja tema sealt inimestest kaugest meresügavusest üles otsida. Maailma kõikidele inimestele kättesaamatust meresügavusest. Ja nüüd me oleme ühte liidetud ja juba keskpäevast peale. Ja ei ole minul ja ei ole temal kedagi, kes meid aitaks."

Santiago on Kuuba kalur, kes käib väikese paadiga merel kalu püüdmas - vahel üksi, vahel on tal abiks poiss, kes juba 5-aastasena temaga koos esimest korda kalal käis. 

Hemingway plaan oli kirjutada mitmest suuremast osast koosnev suurromaan, ent lõpuks sündis vaid lühiromaan "Vanamees ja meri". Süzheed võib pidada lihtsaks, ent nii autor ise kui ka teised mõistsid kuivõrd olulise teosega on tegu. Santiago amet tähendab, et ta võitleb pidevalt loodusega, seda sõna otseses mõttes, ning peab lõpuks alla vanduma. Hoolimata sellest, et kaluri igapäevatöö on jaht võimalikult suurtele kaladele, on tema olemuses ja mõtetes austus mereasukate vastu, keda ta peab vast isegi inimestest austusväärsemateks. 

Lugu, mis kuuldavasti Hemingwayle romaaniks innustust andis, olevat traagilisem, ent selles teoses jääb ka kaotajale alles tema tahe ning eneseuhkus, Santiago lepib kuid ei alistu. Lõppude lõpuks, kui ta tunneb ühtekuuluvust mere ja tema asukatega, siis on loogiline, et kord jääb peale üks, kord teine, ning seekord lihtsalt oli mehe kord alla jääda.

Võilillevein * Ray Bradbury

 

Lugesin 3. mai - 2. august 2023

Sellist raamatut võiks lugeda igapäevaselt, jupikesehaaval, tõeliselt nautides. Ma ise nii tegingi, raatsimata raamatut kiirelt läbi ahmida lugesin aeg-ajalt mõned lõigukesed ning panin siis raamatu jälle kõrvale. Võib-olla kõik kirjeldused ei lähe minu jaoks päris täkkesse kuid siiski enamus mõtteid, arutlusi, silme ette kerkivaid nägemusi ja pilte... on lummavad, mõnusad, ühtaegu nii koduselt äratuntavad kui samas ka veidike uudsed. Mida edasi, seda enam tundub lugudesse lisanduvat müstikat, veidike ka nukrust ning hirmuäratavustki, ent see teeb kõik ainult mitmetahulisemaks. Nagu elu enese. Või ühe suve, selle helgest ja ootusrikkast algusest alates kuni rohkem või vähem nukrameelse aga siiski vast lootusrikka lõpuni.

Douglasel on algamas suvine koolivaheaeg koos kõige mõnusa, korduva ja uudsega, mida see sisaldab. Koos oma pere, venna Tom'i ning sõpradega ja teiste tähelepanuväärsete linnaelanikega kogeb ta suve selle täies hiilguses ning suudab märgata imepäraseid asju, mida ta asub ka enda jaoks üles tähendama. Ühel päeval isa ja vennaga metsas käies aimab ta juba hommikust alates, et midagi suurt on juhtumas ning äkitselt, vend Tomiga maadeldes, jõuabki see miski temani.

"Talle vaatas vastu maailm, mis, nagu tohutu vikerkest veelgi hiiglaslikumas silmas, oli just avanenud ja ajas end pärani, et kõike pilguga haarata.
Ja nüüd ta teadis, mis see on, mis talle kallale oli karanud, et tema juurde jääda ja mitte enam plehku pista.
Ma olen elus, mõtles ta. /.../
Rohi tema all sosistas. Ta laskis käe alla, tajudes seda katvat ebemekihti, ja kaugel allpool oma varbaid kingade sees rudisemas. Tuul sahises ta merikarbikujuliste kõrvade kohal. Maailm libises säravana, nagu kristallkeras sädelevate kujutistena üle ta silmamuna klaaskehade. Lilled olid metsa alla laiali puistatud päikesed ja tulised taevakillud. Linnud lendlesid nagu lutsukivid üle kummulipööratud taevatiigi. Õhk vilises läbi ta hammaste: jääkülm - sisse, tulikuum - välja. Putukad tekitasid õhus värinaid nagu elektrilöögist. Kümme tuhat juuksekarva tema peas kasvasid miljondiku tolli võrra. Ta tundis üht südant peksmas kummaski kõrvas, kolmandat südant kurgus, kaht südant tuksumas rannetes, tõelist südant tagumas rinnas. Miljon poori tema kehapinnal avanes.
Ma olen tõepoolest elus! mõtles ta. Varem ma seda ei teadnud, või kui teadsingi, siis ei mäleta!
Ta hõiskas seda valjusti, kuid hääletult, tosin korda! Sa mõtle vaid, mõtle vaid! Juba kaksteist aastat vana ja alles nüüd! Alles nüüd avastas selle haruldase ajanäitaja, selle säravkuldse kella, mille garantiiaeg on seitsekümmend aastat, mis on jäetud ühe puu alla ja mille ta nüüd maadeldes oli leidnud."

Raamatu nimi jäi pähe kummitama ning nii korjasin esmalt koos tütrega paar liitrit võilille kollaseid kroonlehti võilillemee tegemiseks ning seejärel 3 liitrit kroonlehti võililleveini katsetamiseks. Selgus küll, et veiniteoks on retsepte päris palju ning hetkel ma veel päris kindel polegi, mis sellest kõigest saama hakkab. See tähendab, võilillemeega saabub selgus juba peatselt - tunnikese pärast on 2 potikest mulksunud pliidil oma aja täis - aga võililleveini suhtes pole ma ikka veel otsusele jõudnud, kuidas seda siis teha... (Peab ausalt tunnistama, et üks mee versioon läks mul metsa, sest kasutasin erilist suhkrut, mis lõpuks otsustas lausa kõvaks karamelliks tõmbuda. Teine versioon tuli maitse poolest hea, ent pigem vedel siirup, mitte mesi...). Eks näis, mis sellest välja tuleb. Bradbury raamatus on võilillevein see, mis kogub endasse kokku terve suve oma sündmustega. (Nüüd, pool aastat pärast tegemist võin tunnistada, et minu vein tuli joodav, aga kui palju seal promilli või muud on, kes teab, sest tegemismeetodid polnud just ideaalsed.)

"Kuldne juga, selle ilusa päikesesooja kuu loodud mahl voolas, lausa purskas nüüd pressi alt torust savinõusse, kus see pärast käärimisvahu eemaldamist villitakse puhastesse ketshupipudelitesse, mis paigutatakse sädelevate ridadena keldripimedusse hoiule.
Võilillevein.
See sõna tõi suve maitse keelele. See vein oli kinni püütud ja pudelisse suletud suvi. Ja nüüd, mil Douglas teadis, tõesti teadis, et ta elab, ja katsus maailma olemuses selgusele jõuda, kõike kompides ja näha püüdes, oli õige ja igati kohane, et osa tema värsketest teadmistest, osa sellest erilisest veinitegemispäevast pitseeritaks kinni, et see jälle avada mõnel jaanuaripäeval, mil sajab paksu lund ja päikest pole enam nädalaid või kuid näha olnud, ja mil see ime on juba pisut ununema hakanud ja vajab uuesti elustamist. Et tänavuselt suvelt oli oodata ettearvamatuid imesid, tahtis ta, et kõik see päästetaks hävingust ja varustataks siltidega, nii et igal ajal , kui tal selleks tahtmine tuleb, võiks kikivarvul laskuda trepist alla siia rõskesse hämarusse ja sirutada sõrmeotsad üles riiuli poole.
Ja seal, rida rea kõrval, hommikul avanenud õite maheda helgiga, selle juunipäikese valgusega, mis kumab läbi kerge tolmukorra, seisavad võililleveini pudelid. Läbi nende talvepäeva vaadates sulab lumi, andes maad rohule, puid asustavad jälle linnud, lehed ja õied, nagu tuules lendlevate liblikate maailma. Ja läbi pudelite vaadates saab halli taeva siniseks värvida."

Viisteist naeratust * Marek Kahro

 

Lugesin 26. märts - 6. aprill 2023

Alustasin raamatuga mitu korda, enne kui suutsin piisavalt harjuda peategelase kõnepruugiga. Noorte värk - meenub, et kooliajal oli mitmed klassivendasid, kelle keelekasutus oli teatud moodi ilutsev, pidev kildude ja vaimukuste pildumine, väsimatult. Juba esimestel lehekülgedel kohatud "himur kollane tennisepall" sunnib mind mitmel korral edasilugemisest loobuma ning teengi seda, mõneks ajaks. Ja siis proovin jälle, püüdes näha sõnade ilutulestikust kaugemale, tegelaste pealispinna alla, sügavamale nende olemusse.

Pärnu poiss Markus meenutab oma elu Tallinnas, koos sõprade, bänditegemise ning tüdruksõbra Karmeniga. Kui ta äkitselt tõsise kaotusega vastamisi seisab, otsustab ta, et on aeg otsida üles isa, keda ta kunagi kohanud pole. Markuse ema pole senini talle oma varasemast elust kuigivõrd rääkinud kuid nüüd otsustab noormees talle lõpuks mineviku kohta küsimusi esitada. Toetavaks jõuks saab Markusele tema sõber Andrei ning ka lapsepõlvesõber Joosep, samuti haiglas kohatud arst Meelis ning tema venna perekond väiksemas maakohas.

Mul on tunne, et koos tõsiste sündmustega muutus ka Markuse kõnepruuk, mõtete ümbert kadus vähemaks sõnadevahtu ning väljendusviis muutus täpsemaks. Nii et olen rahul, et esialgsest "lobeda jutu" pillerkaarist kaugemale jõudsin ja raamatust palju põnevat leidsin. Autor oskab lugeja nii korralikult sisse mässida, et Markuse elu keerdkäigud haaravad südamest kaasa, tema lein ja otsingud ei jäta külmaks ja panevad lootma, et kusagil on noormeest veel midagi head ootamas. Mis täpselt on tõde ja mis vale, ning mis on reaalsus või mis fantaasia, jääb osaliselt ka lugeja välja mõelda, fantaasiat autoril igatahes jagub!

"Viimaks mõistsin, miks olen muusikat armastanud. Muusika toimib vaid olevikus. Ei minevik ega tulevik loe, kui muusika valla pääseb ning kasvõi argliku minoorse noodina kumiseb. Ta on olemas vaid hetkes, mil ta kõlab. Ma armastan muusikat... Imelik on sellele mõeldagi. Kuidas armastada seda, mida keegi ei näe? Kuidas vanduda truudust tundmatule ja tabamatule? Sellele, mis takt takti haaval käest libiseb ja enam iialgi ei kordu? /.../

Sõnad jäävad tihtipeale väetiks ja pildid ei suuda kõike seletada. Ainult muusika kannab oma nähtamatul turjal kõiki tundeid, mõtteid, värve ja kujundeid - puistab neid vaoshoidmatu heldusega inimese vaimusilmale, et võiksime kuuldes rohkem näha ja kuulates täpsemini kõnelda, saada suuremaks ja üllamaks Kuuldes mõistetakse, kuulates tunnetatakse. See, kes lõi valguse ja sõnad, ei andnud meile muusikat. Me maname ta ise välja - enda seest."

"Mul oli taevast villand. Ja ikka vahivad inimesed taevasse, ootavad, et sealt mannat ja suhkrut alla pudeneks. Põllud, nurmed ja metsad jagavad ande. Nisuväljad häilivad, pohlad punetavad ja õunapuud paisutavad ümmargusi vilju. Aga mõned ootavad ikka, et taevas neile õunu, marju ja nisuteri saadaks. Nad tallavad maiste varanduste peal. Jäävad nälga. Komistavad ja kukuvad. Tõmbuvad kurbusest krimpsu. Ainult sellepärast, et nad ei oska jalge ette vaadata! Puud istuvad juurtega maa sees, ei ripu nad latvapidi taevas. Eksimatud teeviidad seisavad kindlalt kruusas, ei kõlgu nad tuules siia-sinna. Aga inimesel on silmad muudkui taeva küljes.

Me võime tähti imetleda, kuid noppida neid ei saa. Mitte kunagi. Ja siis, kui mõni täht ise meie kõrvale langeb, ei suuda me ometi märgata tema sära. Sest silmad püsivad taevas! Me võime elada tähtede seas, me lausa tegutsemegi ühe sinirohelise tähe peal, kuid silmad jõllitavad taevast, pea jääb kuklas kangeks ja me tormame koperdades ringi, nägemata, kuhu õieti läheme. Milline lollus! Igatseme ikka seda, mida kätte ei saa, ja muretseme endale kuhjade viisi asju, mida tarvis pole.

Pimedus liibus vastu linna. Mina nägin samal ajal voodiserval istudes lõpmatut rohelust. Ainult rohelust. Ristikut, orast ja timutit, pajuoksi ja toomepõõsaid, samblatuuste ja võilillelehti. Klorofüllist tulvil olendid, kes sirutavad end valguse poole, olendid, kes õgivad ennastunustavalt valgust, et elada, õitseda, viljuda... Nad tunnevad iga rakuga, mida tähendab valgus! See miski, mis pole nagu midagi. Ja ometi...".

Autori - Marek Kahro - kohta, saab rohkem lugeda näiteks siit, ning lingilt leiab ka temaga tehtud intervjuusid jne.

Mängud ajas * Clifford D. Simak

 

Lugesin 6.-11. juuni 2023

Haarav raamat, mis tõmbab nii kiiresti endasse, et ei märkagi kui oled sellega juba vaat et poole peal. Asher Sutton on saadetud uurimisretkele, et leida tõendust planeet Cygni ohtlikkuse või ohutuse kohta. Seni pole mitte kellelgi õnnestunud sellele tähesüsteemile läheneda, ent Sutton jääb kadunuks, ilmudes üllatuslikult välja alles 20 aasta pärast. Siiski pole see üllatus tema ülemusele, keda hoiatatakse vaid veidi enne Suttoni tagasijõudmist. Hoiataja nõuab, et Sutton tuleks elimineerida, ent ülemus nimega Adams, kes on Suttonit alati väga hinnanud, ei ole esialgu sellega nõus. 

Põnev ja imehea lugu, kus vastanduvad inimesed ning ülejäänud elusolendid, sealhulgas laboritest alguse saanud androidid, kes on väga inimeste sarnased, välja arvatud järeltulijate küsimuses. Kellel siis on õigus kõige üle valitseda, näib autor selle teosega küsivat. Oma rännakul Cygni VII planeedile saab Sutton kogemuse osaliseks, mis teda muudab ning paneb alguse tema uuele mõistmisele saatusest. 

"Saatus, mitte fatalism. 
Saatus, mitte ettenägemine.
Saatus - inimeste, liikide ja maailmade tee.
Saatus - see, mismoodi sa oma elu elasid, mismoodi oma elamise kujundasid... mismoodi oli see olema mõeldud, mismoodi see võiks olla, kui kuulaksid väikest vaikset häält, mis sinuga räägib paljudes pöördepunktides ja ristteedel.

Aga kui sa ei kuulanud... noh, siis sa ei kuulanud ja sa ei kuulnud. Ja pole mingit jõudu, mis sind kuulama sunniks. Kui sa ei kuulanud, siis pole mingit muud karistust peale selle, et oled läinud oma saatuse vastu."

Oma reisilt tagasi jõudes on Suttonil raske mõista, kes on tema poolt ning kes vastu ja peagi on ta kistud keerulistesse olukordadesse. Siiski näib, et on neid, keda ta võib usaldada, näiteks androidi nimega Herkimer ning Eva Armour'i, keda ta kohtab kohe pärast tagasijõudmist vanas tuttavas hotellis "Orioni Vapp". Kuid paljud näivad Suttonile jahti pidavat seoses raamatuga, mille ta tulevikus kirjutama peaks. Kas see üldse kunagi juhtubki ning kas mehel õnnestub jälitajate võrgust põgeneda ning raamatu loomiseni vastu pidada... Selge on see, et mingil põhjusel on ta teistsugune ja eriline - valmis vastu võtma ja edasi arendama uutmoodi mõtlemist ja filosoofiat.

"Sutton pistis jõega rinda, ujudes aeglaste kindlate tõmmetega. Vesi tundus tema ihu vastas soe ning kõnetas teda sügava tähtsa häälega, nii et Sutton mõtles: ta püüab mulle midagi rääkida, nagu on püüdnud inimestele midagi rääkida juba aegade algusest saadik. Võimas keel, mida rääkida kogu maal, iseendale kuulujutte lobisedes, ui kedagi teist pole kuulamas, ent püüdes, alati püüdes rääkida oma rahvale uudiseid, mis tal oli. Mõned neist arvatavasti saidki jõelt teatavat tõde ja teatavat filosoofiat, kuid keegi neist ei üritanudki tabada jõe keele tähendust, sest see oli tundmatu keel.

Nagu keel, mõtles Sutton, mida kasutasin oma ülestähendusi tehes. Sest need pidid olema keeles, mida keegi teine ei suudaks lugeda, keeles, mis oli galaktikas juba ajastuid unustatud olnud, enne kui üksi praegu elavatest keeltest üldse oma titelalinat alustas. Kas siis keel, mis on unustatud, või mida pole kunagi tuntudki."

Lisan ka Wikipedia lingi Simak'i elu ja töö kohta.

Daodejing * Laozi * Jaan Kaplinski tõlge

 

Lugesin 20. jaanuar - 1. veebruar 2023

Raamat, mida võiks lugeda kogu elu... Seega saan öelda, et tehtud sai vast alles esimene põgus tutvus. Siit sobiks igapäevaselt kasvõi paar rida endaga mõtisklemiseks kaasa võtta. Näiteks peatükist 63.

Teha tegemata,
toimetada toimetamata,
maitsta maitsmata.
Näha väikeses suurt, väheses paljut,
tasuda nurjatused väega.
võta raske ette hõlpsa kaudu;
tee suur ära tillukese kaudu.
Rasked asjad Taeva all
seisavad koos hõlpsatest;
suured asjad taeva all
seisavad koos tillukestest.
Seepärast Pühamees ei tee kunagi tegemist suurega -
nii ta võib suureni jõuda.
Seda, kes kergesti nõusse jääb, võib vähe usaldada;
kui pead paljut hõlpsaks, näed palju raskusi.
Seepärast pühamees peab kõike raskeks -
nii ei ole lõpuks miski raske.

Kes on Piibliga tuttav, leiab Laozi'lt mõtteid, mida sarnaselt tõlgendada. Kuid kindlasti võib inimene ka neid mõtteid lasta endas vastu kajada natuke just selle järgi, mis tema enda elukogemus ütleb, kuna Kaplinski tõlge on taotlenud võimalikult lihtsat ja vanaaegsema keelega lähenemist. Nii hea on, et saab lugeda ka Kaplinski järelsõna ning kommentaare, mis aitavad Laozi tarkustesse süveneda ja suunata oma mõistmist. Daodejing'i kohta võib juurde lugeda näiteks siit.

Kurb on mõelda, kuivõrd on nüüd, tõlke valmimisest mitukümmend aastat hiljem, veel rohkem tõeks saanud laused Kaplinski saatesõnast, mis on kirjutatud 2002. aasta augustis:

"Aeg uueks tõlkeks on küps mitmes mõttes. Elame teises ajas, mis on täis võistlemist, võitlust, ahnust, kurjust ja meeleheidet. Vanatarga sõnad rahust, tegemata ja võistlemata olemisest on nüüd ehk olulisemad kui mõnikümmend aastat tagasi, kui elasime stagneerunud rahus."

Väike Prints * Antoine de Saint-Exypéry

 

Lugesin 3.-4. mai 2022

Tegelikult ma ei mäletagi, kui mitu korda olen seda raamatut lugenud. Kuid viimasest korrast on ilmselt siiski parajalt aega nüüdseks... Arvatavasti tänu luuletajast vanatädi Ilonale oli see meil juba väiksest peast kodus olemas kuid siiski on paremini meeles raamatu algus ning mõned hilisemad osad tulevad ikka veel üllatusena. 

Ma siiski arvan, et praegu mõistan seda raamatut paremini. Nõukogudeaegses defitsiidi, viisaastakuplaanide, pioneeride ja käskude-keeldude maailmas oli selle filosoofia mulle võõravõitu, ehkki köitev ja kaunis. Oli see tunne siis rohkem seotud valitseva korra või vanusega, kes teab. Aga täiskasvanuna on paraku kergem ära tunda autori poolt kirjeldatud mõttemustreid. See on raamat, mis võiks olla öökapil, et meile meelde tuletada tähtsaid asju, mis on sageli nähtamatud. Asju, mis täiskasvanutel kipuvad ununema ja kaotsi minema...

"Kui ma jutustasin teile kõiki neid üksikasju asteroidi B 612 kohta ja avaldasin ka tema numbri, siis ainult suurte inimeste pärast. Suured inimesed armastavad numbreid. Kui jutustate neile mõnest oma uuest sõbrast, siis ei päri nad teilt kunagi kõige tähtsamat. Iialgi ei küsi nad: "Missugune on tema häälekõla? Mis mänge ta kõige rohkem armastab? Kas ta kogub liblikaid?" Nad küsivad teilt: "Kui vana ta on? Mitu venda tal on? Palju ta kaalub? Kui palju ta isa palka saab?" Alles siis arvavad nad, et tunnevad teda.

Kui ütlete suurtele inimestele: "Nägin ilusat punasest telliskivist maja, millel olid kurerehad akendel ja tuvid katusel...", siis ei suuda nad kuidagi seda maja ette kujutada. Neile tuleb öelda: "Nägin saja tuhande frangist maja." Siis nad hüüavad: "Oi, kui ilus!".

Nii et kui ütlete neile: "Tõestuseks, et väike prints oli olemas, on see, et ta oli kütkestav, et ta naeris ja tahtis lammast. Kui tahetakse lammast, eks tõesta see, et ollakse olemas", siis nad ainult kehitavad õlgu ja peavad teid lapseks! Kui aga ütlete neile: "Planeet, millelt ta tuli, on asteroid B 612", siis jäävad nad uskuma ja jätavad teid oma küsimustega rahule. Nad on juba niisugused. Ei maksa nende peale pahane olla. Lapsed peavad suurte inimestega väga kannatlikud olema.

Aga meie, kes me elu mõistame, vilistame numbrite peale! Mullegi oleks meeldinud alustada seda lugu nagu muinasjuttu ikka. Oleksin meeleldi öelnud:
"Oli kord väike prints, kes elas planeedil, mis oli vaevalt suurem kui ta ise, ja tal oli vaja sõpra..." Neile, kes elu mõistavad, oleks see tundunud hoopis tõelisemana.

Mulle ei meeldi, kui minu raamatut kergelt võetakse. Mul on nii palju muret nende mälestuste jutustamisega. Juba kuus aastat on möödunud sellest ajast, kui mu sõber koos oma lambaga minust lahkus. Kui ma siin teda kirjeldada püüan, siis ainult selleks, et teda mitte unustada. Kurb on sõpra unustada. Igaühel pole sõpra olnudki. Minagi võin muutuda niisuguseks nagu kõik suured inimesed, keda muu ei huvita kui ainult numbrid. Seepärast ma ostsingi karbitäie värve ja pliiatseid. Minu aastates on raske uuesti joonistama hakata, kui sa pole kunagi teinud teisi pilte peale boamadude välimuse ja sisemuse, ja sedagi kuue aastasena! Tingimata püüan joonistada pildid nii sarnased kui võimalik. Aga ma pole päris kindel, kas see mul õnnestub. Üks pilt veel kuidagi läheb, teine aga pole enam sedamoodigi. Natuke eksin ka pikkusega. Kahtlen ka tema ülikonna värvi juures. Siis ma proovingi kord nii, kord naa, nii hästi-halvasti kui oskan. Eksin veel hoopis tähtsamategi üksikasjadega. Aga selle peate mulle küll andeks andma. Minu sõber ei andnud kunagi seletusi. Võib-olla pidas ta mind endasarnaseks. Mina aga kahjuks ei oska kasti sees lambaid näha. Võib-olla olen natukene suurte inimeste moodi. Olen vist vanaks jäänud."

Ilus raamat.

Autori kohta võib rohkemat lugeda näiteks Wikipediast. Võiks mõelda, et ta läkski lõpuks oma Väikese Printsi juurde - Saint-Exypéry jäi kadunuks lennates operatsiooni Dragoon käigus välja Korsika baasist 31. juulil 1944 luureinfot koguma. Tema õhusõiduki rusud avastati alles aastal 2000, enne seda leiti aastal 1998 nimeline hõbedast käekett, mõlemad leiud paiknesid Marseille lähedal.

MÄRKAJA - The Noticer * Andy Andrews

Lugesin kevad 2017

Raamatu autoriks on Andy Andrews ja väljaandjaks kirjastus ERSEN.

Otsustasin seekord, et katsun raamatu lugemise käigus teha ülestähendusi. Kuna tegu on laenatud raamatuga siis pole mul enam võimalik hiljem teda kätte võtta, et meenutada lõikusid, mis eriti meeldisid. Tegelikult võtab juba alapealkiri raamatu mõtte väga hästi kokku, see on nimelt - Mõnikord ei vaja inimene muud kui vaid veidi perspektiivi. Aga kui hästi me enne selle taipamist oskame oma mõtete ja ettekujutuste sohu vajuda, seda teavad kõik, kes oma elus raskustega on kokku puutunud...

Kes soovib raamatut ka ise lugeda siis kindlasti soovitan seda :) Ja sel juhul soovitan minu postituse lugemine praegu kohe pooleli jätta! Ehkki ma pole kirjutanud oluliselt midagi raamatu süzheest siis arvan, et suure osa headest tsitaatidest olen siin ära toonud, seega huvilistel oleks mõistlikum minu postituse asemel raamatut ennast lugeda!

Alustasin lugemisega üsna äsja ning tegu on väga lihtsasti loetava kuid nauditava raamatuga. Elukaaslase soovitus, et tegu on raamatuga, mis köidab filosoofilised mõtted kenasti ühe loo kaudu kokku, on väga täpne. Tegelikult sisaldab raamat küll mitmeid lugusid, ent need on omavahel väga osavalt kokku köidetud.

Kui aus olla siis ilmselt on see raamat minu käes täpselt õigel ajahetkel, mil sellised mõtted tõesti abiks on. Alustasin just ka ühe teise raamatuga, mis selle raamatu filosoofiat kinnitavad, see on "Ärksus. Tee rahuni pöörases maailmas", mille autoiriteks on Mark Williams ja Danny Penman.

Läbiv tegelane, Jones, ütleb enda kohta nii:
"Olen märkaja. See on minu anne. Teised ehk oskavad ilusti laulda või suudavad kiiresti joosta, mina aga märkan asju, mis teistel kahe silma vahele jäävad. Ja uskuge või mitte, enamik neist on selgesti nähtavad."... "Ma märkan seoses olukordade ja inimestega asju, mis loovad perspektiivi. Paljudel inimestel see võime puudub - võime näha väljavaateid, näha asju laiemalt. Ma annan neile selle laiema vaatenurga... ning see võimaldab neil ennast kokku võtta, rahuneda ja oma elu taas rööbastele saada."

Veel ütleb ta: "Mõtle koos minuga: igaüks tahaks olla mäetipus, ent nagu sa kindlasti tead, mäetipud on kivised ja külmad. Tipus ei toimu ka enam arengut. Vaade on küll suurepärane, kuid milleks on vaade hea? See võimaldab meil heita pilgu järgmise eesmärgi, järgmise sihi suunas. Et aga sellele eesmärgile jõuda, peame mäest alla laskuma ja läbi oru järgmise nõlva poole teele asuma. Orus rajame endale teed läbi paksu heina ja konarliku pinnase, õpime, mida meil vaja läheb, et jõuda järgmisse tippu.
Niisiis, ma väidan, et sa oled täpselt seal, kus sa olema pead." Vana mees võttis mõlemad peopesad valget liiva täis ja lasi sellel läbi sõrmede voolata. "Sulle, mu poiss, võivad need liivaterad täiesti kasutuna tunduda, kuid see on väga kaugel tõest. Väidan sulle, et kui sa täna õhtul pea maha paned, siis magad viljakal maal. Mõtle. Õpi. Palveta. Tee plaane. Unista. Ja varsti... muutub kõik."

"Mõtle alati sellele: see, millele elus keskendud, kasvab. /.../ "Kui keskendud asjadele mida vajad, hakkavad sinu vajadused kasvama. Kui keskendud oma mõtetes sellele, mida sul ei ole, tulevad sulle varsti meelde asjad, millest sa olid juba unustanud, et sul neid ei ole, ning selle tõttu tunned end veel halvemini. Kui keskendud kaotustele, on tõenäoline, et su kaotused suurenevad... Tänulik eluhoiak aga viib rahuloluni ja külluseni isiklikus elus."

"Kui oleme õnnelikud ja innukad, on teised inimesed meelsasti meiega." /.../ "... saame rohkem võimalusi ja tunnustust."/.../ "Inimene, kelle elu on täis võimalusi ja tunnustust, leiab aina rohkem võimalusi ja tunnustust, mis võimaldab tal tingimata edu saavutada."/.../ "Kuidas saada niisuguseks, kellega teised inimesed tahaksid koos olla?/.../ Küsi endalt iga päev: mis on minus sellist, mida teised inimesed muudaksid, kui nad saaksid?/.../ Teiste inimeste kuvand sinust võib mõnikord sama tähtis olla kui sinu enese oma."

Hea leid on mõte armastuse dialektidest - sellest, kuidas oleme ka armastuses ja suhetes erinevad ning ootame teinekord oma partnerilt asju, mida ta ei oska arvatagi, lähtuvalt sellest, millist armastuse dialekti me ise kasutame.

• tunnustuse avaldamine sõnadega - koerakutsikas
• abivalmidus, teened - kuldkala
• kehaline kontakt - kassid
• koos veedetud kvaliteetaeg - kanaarilind

Väljavõtted järgnevast dialoogist, on ilmselt paljudele oma elust tuttavad: Jutt käib sellest, et inimene kannab endaga kaasas mineviku koormat ning laseb minevikul oma tuleviku üle otsustada:

"Tean, et ei peaks nii palju minevikule mõtlema. Tean, et ei peaks muretsema. Pole põhjust kogu aeg depressiivne olla... Ma tean seda kõike. Kuid ma lihtsalt ei... suuda neist tunnetest vabaneda. Need on rikkunud kogu mu elu. Ma ei tea, mida teha."

Ja Jones vastab: "Pole tarvis olukorrale nii tormakalt reageerida. Enamik asju, mis tunduvad maailma lõpuna, seda tegelikult ei ole. On ju nii?"

"Teie mured - või see kohutav hirm, mida te tunnete -, tuleb sellest, et olete tark. Rumalad inimesed ei muretse nii palju. Nad ei karda midagi. Intelligentsed inimesed on põhimõtteliselt loomingulisemad ja fantaasiarikkamad kui rumalad. Just sellepärast kimbutavadki neid mured ja hirmud. Mure... hirm... on meile kõigile antud ettekujutusvõime kuritarvitamise tagajärg. Kuna oleme targad ja loomingulised, kujutame endale ette igasugu asju, mis teatud tingimustel võivad või peavad juhtuma või juhtuvad tingimata."

Jones soovitab oma vestluskaaslasele, et ta kasutaks nende mõtete vastu omaenda loogikat, mis näitab et suurem osa asjadest, mille pärast me muretseme, ei juhtu mitte kunagi või on juba juhtunud. Ning ka see väike protsent, mille pärast muretsemine on õigustatud, nõuab muretsemise asemel tegutsemist. Lisaks soovitab ta, et hommikul ärgates kirjutaks inimene esimese 10 minuti jooksul üles asjad, esemed, tunded, nimed - kõik, mille eest ta oma elus tänulik on. Nagu ta ütleb: "Keskenduge ainult sellele, mida te muuta suudate. Siis ei ole te enam kurb ja murest murtud. Olete hoopistükkis tänulik! Pealegi, masenduse seemned ei idane tänulikus südames."

Naisele, kes on elanud kõrge vanaduseni ning tunneb, et on väsinud elamast, kinnitab Jones, et paljud inimesed on alles kõrges vanuses jõudnud oma põhilise eluülesande täitmiseni, ning et asjad hakkavad jälle paremini minema. "Paljud elu hüved jäävad meie eest varjule, sest me ei otsi neid. Tihti ei esita me vaid õigeid küsimusi, et kõigile oma katsumustele vastuseid leida. Oleme end hirmude ja kahtlustega nii üle külvanud, et lootmine tundub meile tobeda julgustükina. Lootuse olemasolu tõestus pole kuhugi kadunud, see ei ole mitte ainult võimalik, vaid unustatud universumi seadus. Ka rasketel aegadel on tähtis mitte unustada, et tõus ja mõõn on täiesti normaalsed elu osad - nii et pole põhjust muretseda. Igaüks meist on parajasti kriisis, sellest äsja väljunud või selle poole teel. Kriisid on lihtsalt maapealse elu üks osa."

"Hingake sügavalt sisse. Hästi sügavalt. Mida see teile ütleb? Millist olulist teavet saame inimese kohta, kes hingab?" /.../ "Ta elab. Ja sellele äratundmisele järgneb terve rida lihtsamaid ilustamata tõdesid teie eksistentsi kohta Maal. Juba teie hingamine on tõsiasi, mida ei saa vaidluse alla seada. See, mu sõber, on tõestus selle kohta, et lootus pole kuhugi kadunud, isegi kui teie elus on praegu halvim aeg. Muuseas, need tõendid kehtivad iga inimese kohta, ükskõik kui vana ta on või milline on tema füüsiline seisund, finantsiline olukord, milline on tema nahavärv, sugu, emotsionaalne seisund või usulised veendumused. Pange tähele... Kui hingate, olete endiselt elus. Kui olete elus, olete endiselt siin planeedil. Kui olete endiselt siin, ei ole te veel kõigega lõpule jõudnud, milleks te siia maakerale tulite... See tähendab, et te pole veel oma põhieesmärki täitnud. Kui te aga pole oma põhieesmärki täitnud, on teil kõige tähtsam osa elust veel elamata. Ja kui kõige tähtsam osa elust seisab veel ees, siis see on tõestus, et on veel lootust."

Ja viimasena lisan siia Jones'i kirja, mille ta linnaelanikele oma salapärases kohvris jätab, koos sadade seemnepakkidega: 

Mu kallid sõbrad!

Olen nüüd päris kaua teie hulgas olnud ja hoolinud teist kõigist rohkem, kui olete osanud aimata. Paljudel juhtudel, isegi siis, kui te mind ei näinud ega tundnud, olin ma ikkagi kohal - jälgisin teid päris lähedalt ja kuulasin tähelepanelikult.

Aega, mis teile maapealseks elukds on antud, tuleb kasutada targasti. Ärge raisake oma sõnu ega mõtteid. Suhtuge kõigesse, mida te oma elu jooksul korda saadate, kui ülimalt tähtsasse - ka lihtsad asjad on olulise tähtsusega... ja avaldavad suurt mõju paljude inimeste tulevikule.

Ma ei usu, et me kunagi veel siin, selles kohas kohtume, kuid uskuge mind: seemnetest, mis ma teie mõtetesse ja südametesse külvasin, piisab täielikult, et te elus edasi jõuaksite. Pean silmas seemneid, mis aitavad teil luua perspektiivitunnet! Küllap näete, et rasketel aegadel on nendest lihtsatest seemnetest palju rohkem kasu kui teemantidest ja kullast.

See, kes on kriisis, otsib loomulikult lahendust. Tihtilugu on lahendus käeulatuses, kuid jääb perspektiivitunde puudusel nähtamatuks. Paljud teist on seda oma elus kogenud. Teie aga tunnete nüüd saladust, millest enamik inimesi aru ei saa. Põhjus, miks hädasolija kriisist tihti õiget väljapääsu ei leia, seisneb selles, et õige lahendus sel hetkel hoopis puudub.

Rasketel aegadel vajavad inimesed rohkem perspektiivitunnet kui kunagi varem. Miks? Sest see rahustab! Rahu võimaldab selgelt mõelda. Selge mõtlemine tekitab uusi mõtteid. Uutes mõtetes omakorda on peidus lahendus. Niisiis hoidke pea selge ja säilitage südames rahu. Perspektiivitunnet on sama lihtne kaotada kui leida.

Jätsin need seemned teile meenutamaks, et ka teie ise peaksite külvama omaenese seemned nende inimeste meeltesse ja südametesse, keda te oma eluteel kohtate. Kui te selle soovituse omaks võtate ja selle järgi tegutsete, hoiate ka minu mälestust au sees.

Ma pole kadunud. Olen olemas. Parimad ajad on alles ees.

Jones