Draakoni silmad * Stephen King

 

Lugesin 25.-27. jaanuaril 2024

Proovisin selle raamatuga mitmel korral alustada, ent ei saanud kohe hoogu sisse ning nii jäi ta mõneks ajaks ootele. Kuid kui jätkub aega ning tarmukust edasi lugeda, muutub raamat üsna ruttu paeluvaks looks, mis enam väga lastekas ei tundugi. "Draakoni silmad" on nimelt pühendatud autori tütrele Naomile ning hea sõbra, samuti õuduskirjaniku, Peter Straubi pojale Benjaminile. Iseenesest võingi aru saada fännide suhtumisest, kellele teos võõras oli, ehkki kriitikutelt sai see hea vastuvõtu. Samas näitab see ikkagi väga suuresti kitsarinnalist suhtumist. Iseenesest on tore mõelda, et autor suutis isegi selle suhtumise enda kasuks pöörata, kirjutades sellest inspireerituna oma kuulsa teose "Misery".

Delaini kuningriigi valitseja Roland on suhteliselt vanas eas abiellunud südamliku ja toreda Sashaga, kes sünnitab talle kaks poega - kõigi armastatud Peter'i ning vähem silmapaistva Thomas'e. Kahjuks sureb kuninganna ise sünnituse tagajärjel, vähemalt nii usutakse. Tegelikult tõmbab paljusid niite õel võlur Flagg, kelle kurjadest kavatsustest kellelgi peale tema enda kuigivõrd aimu pole. Kuningriigis tundub kõik tasapisi ja kenasti kulgevat, ent äkitselt pöördub kõik pea peale ning armastatud prints Peter leiab end mõrvas süüdistatuna eluks ajaks kõrgesse Nõelatorniks nimetatud vangitorni suletuna.

Raamatu väga väärtuslikuks osaks on jällegi Raul Sulbi koostatud ülevaade, milles lugeja saab tutvuda selle loo ja teiste romaanide ühenduskohtadega - nimelt esineb võlur Flagg teistes Kingi raamautes mitmete nimede all (Mees Mustas, Marten Broadcloak, Raymond Fiegler jne jne). Aga ka üldse Stephen Kingi seda tüüpi loominguga, mida jagub kõvasti.

Näiteks: saaga "Tume torn" (The Dark Tower, 1982-2004), "Kolm saatusekaarti" (The Drawing of the Three, 1987), "Vastupanu" (The Stand, 1978), diloogia kahasse Peter Straub'iga "Talisman" ja "Must maja" (The Talisman; 1984, Black House; 2001), "Laskuri" eellugu "Eluuria väikesed õed" (The Little Sisters of Eluria; 1998), jutukogu "Kõik on mõeldav: 14 sünget lugu" (Everything's Eventual: 14 Dark Tales; 2002), jutukogu "Südamed Atlantises" (Hearts in Atlantis, 1999), vampiiriromaan "Salem's Loti linnake" ('Salem's Lot; 1975), "Jerusalem's Lot" (1978), romaan "See" (It, 1986), romaan "Cujo" (1981), lühiromaan "Udu" (The Mist, 1980), romaan "Rose Madder" (1995), romaan "Mobla" (Cell, 2006), romaan "Unetus" (Insomnia, 1994), romaan "Lemmikloomade kalmisdu" (Pet Cemetary, 1983), "Geraldi mäng" ("Gerald's Game, 1992), "Kotitäis konte" (Bag of Bones, 1998), romaanid "Regulaatorid" (The Regulators, 1996) ja "Desperation" (1996), romaan "Hiilgus" (The Shining, 1977), selle järg "Doktor Uni" (Doctor Sleep, 2013), romaan "Lisey lugu" (Lisey's Story, 2006), "Misery" (1987).

Märksõnu: kuningas Roland, kuninganna Sasha, võlur Flagg, draakoniliiv, kammerteenrid Brandon ja Dennis, kohtunik Anders Peyna, ülemvangivalvur Beson, Eleanor ja Leven Valera, nukumaja, parim sõber Ben Staad, Naomi, koer Frisky

Võlur * nr 6 * Michael Scott

 

Lugesin 6. jaanuaril 2022

Nicholas Flamel'i saaga viimane ehk 6. osa kulgeb edasi sama lennukalt kui eelmised. Siiamaani jõudes on enamus nimesid juba tuttavad ning õnneks enam ei lisandu üüratutes kogustes uusi nimesid ja tegelasi, niisiis on veidi lihtsam sündmustikule ning erinevatele tegevusliinidele keskenduda.

Vist kõige olulisemad uuemapoolsed tegelased, keda nüüd rohkem tegevusliinides näha on, ongi eelmise raamatu lõpus üllatuslikult Joshi ja Sophie vanematena välja ilmunud Isis ja Osiris. Kuigi, üsna ruttu tekib ka kaksikutel kahtlus, kas tegu ikka on nende vanematega või mis täpselt siis on varem nende elus toimunud. Nicholas ja Perenelle Flamel on samuti jõudnud teekonna lõppu kuid loodavad veel enne surma inimeste maailma päästmiseks võimalikult palju ära teha. Kuid nagu juba 5. osas selgus, peab tänapäevase maailma päästmiseks alustama õige kaugelt - muinasjutulise Danu Talise maailma ajast, mil otsustatakse edasise sündmuste käigu variant. Suur osa kuuenda osa tegevusest toimubki Danu Talisel, ent samuti San Franciscos ning selle lähistel, Alcatraz'i saarel. Sinna on nimelt endiselt vangistatud suur kogus koletisi, mis ootavad Mustade Ülikute või nende käsilaste poolt toimetatud lahtipääsemist. 

Paljud varasemad vaenlased ühendavad siin jõud, et päästa seda maailma, mis neile lähedasem on, nii et siin ootab ees ka üllatusi. Raamatu lõpp jääb minu jaoks vist veidikene õhku hõljuma aga teisest küljest oli autoril erinevate liinide kokkusidumisega ilmselt päris suur töö ja tundub, et suurel määral see ka õnnestus. Pärast eelmist osa oli igatahes seda kuidagi parem lugeda, ehkki samas on ta eelmistest raamatutest oluliselt pikem. Selge on see, et kes on varasemad osad läbi närinud, sellel tasub ikka ka viimane osa ette võtta, sest igav see küll pole!