 |
| Lugesin 18.- mai 2024 |
Tihtipeale romantilised, võluvad lood, mis kannavad endas möödunud aegade hõngu - Eva Ibbotson sündiski aastal 1925 Viinis ning suudab sealset õhustikku ja inimesi meeleolukalt edasi anda. Samuti lugusid - armastusest, õnnest, andeksandmisest, juhustest, mis võivad viia kokku just õiged inimesed. Sellest ühest suurest ja erilisest armastusest, mis mõnedele inimestele osaks saab, kirjutab Ibbotson väga oskuslikult.
 |
| Lugesin teist korda 28.-29. aprill 2022 |
Juba paar aastat tagasi esmakordselt loetud, mõnus ja põnevalt kirjutatud lasteraamat. Isegi kui mulle lugedes juba tasapisi meenus umbkaudne asjade käik, ei saanud seda lugu käest panna ning tuli raamat kiirelt lõpuni neelata.
Kaks südamlikku naist leiavad oma iga-aastasel kevadisel matkal mägedesse ühte väikesesse kirikusse jäetud beebi. Kuigi kolm professorit, kelle juures naised Viinis töötavad, pole lapsest algselt vaimustuses, ei jää neil erinevatel asjaoludel muud üle kui tema saabumisega leppida. Ning nii juhtub, et väike Annika kasvabki nende juures ning muutub kõigile väga armsaks ning asendamatuks oma töökuse, heasüdamlikkuse ning nutikusega.
Annika tutvub vastasmaja rikka perekonna vanatädiga, kes enam ise enda eest hoolt ei suuda kanda ning seetõttu on sunnitud perekonna pööningukambris oma viimaseid elupäevi veetma. Tüdruk kuuleb vanalt naiselt põnevaid lugusid tema nooruspõlve ning hilisema elu kohta. Annikale teadmata pärandab naine talle ühe vana kohvri koos mälestusesemetega, mida ta peab küll armsateks ent väärtusetuteks. Äkitselt hakkab Annika elu muutuma, sest nii nagu ta on unistanud, ilmub ühel päeval kusagilt välja kaunis ja uhkelt riietatud naine, kes teatab, et Annika on tema ammukadunud tütar. Naine soovib ta oma uhkesse kodusse kaasa viia. Kas see ongi tüdruku unistuste täitumine ning mis saab edasi?
