 |
| Lugesin veebruaris 2022 |
Võta kinni, miks see raamat minuga raamatukogust kaasa tuli... Lugesin selle läbi, liiga kiiresti ehk. Ühe õhtuga. Enne sõja algust millalgi. Siiski nii palju varem, et sel hetkel ei tundunud üldse võimalik, et võiks sõjale päriselt mõelda, tunda selle hingust enda kuklas. Kuigi see on lasteraamat, on see täiesti tõsiseltvõetav.
"Rasked Ajad kestsid endiselt. Ja koolis pidi käima. Miski ei olnud ilmselt paremaks läinud. Keegi ei olnud midagi võlukepiga korda ajanud. Aga laevastik oli pääsenud. Sellega võrreldes oli kõik ülejäänu... noh, mitte kerge. Aga vähem seina ja rohkem trepi moodi. Sa võid mitte kunagi võita, aga vähemalt oled sa üritanud."
"Kas te arvate, et see on lihtne? Kas te tõesti arvate, et piloodid istuvad seal, nagu see oleks mingi... mingi mäng? Kas te arvate, et nad naeravad? Päriselt naeravad? Mitte selle pärast, et nad on veel elus, vaid selle pärast, et... et on lõbus? Kui nad teenivad leiba sellega, et neid iga päev tulistatakse? Kas te arvate, et nemad ei mõtle, miks see kõik üldse toimub? Kas te arvate, et neile see meeldib? Aga meie teeme sellest alati midagi, mis ei ole tegelikult päris. Me teeme sellest mängu, aga see pole mäng. Me peame tõesti endale selgeks tegema, mis on päris!"
