Hope and Other Punch Lines * Julie Buxbaum

 

Lugesin 19.-23. veebruaril 2024

Paljud meist unistavad ehk salamisi või avalikult kuulsusest. Kuid vaevalt kujutame ette, mis tunne oleks olla ära tuntud iga möödamineja poolt. Abbi Goldstein on "Baby Hope" - tüdruk, kellest 11. septembri terrorirünnakus tehtud foto sai nii kuulsaks, et ka rohkem kui 15 aastat hiljem jälgitakse tema tegemisi ning võõrad kõnetavad teda. Tüdruk on sellega harjunud, ent sooviks heameelega olla vahelduseks tavaline, tähelepandamatu noor.

Tundub, et tal võiks olla selleks võimalus kui ta otsustab minna tööle suvelaagrisse, väiksemaid lapsi kantseldama. Paraku satub laagrisse tööle ka tema koolivend Noah Stern, kes on väga huvitatud terrorirünnakus võetud fotost ning tal on selleks tegelikult väga tõsised põhjused. Ta palub Abbilt abi, et too aitaks tal fotol olnud inimeste kohta rohkem teada saada ja sellest artikkel kirjutada. Kuigi Abbi sooviks lõpuks ometigi lihtsalt tavalise noore elu elada, soostub ta poissi siiski aitama. Ka Abbil on paraku oma saladusi, mis peavad kahjuks varem või hiljem avalikuks tulema...

Raamatupood jõe ääres * Patti Callahan Henry

 

Lugesin 16.- 18. veebruar 2024

Bonnie elu tundub jooksvat ummikusse juba enne seda kui ta kiirabiarstina töötades teeb saatusliku vea ning raskesse autoõnnetusse sattunud patsient sureb. Ka naise abielu on juba mitmeid aastaid kulgenud suunas, kust edasi pole enam kuidagi võimalik koos minna - või kui, siis oma elust ning soovidest loobudes. Nii otsustab ta võtta oma tütre Piper'i (kelle elu tegelikult samuti parajasti just kõige paremas seisus pole) ning minna tagasi lapsepõlvemaale, väikeses linnakeses asuvas jõeäärsesse majja, mille tema vanemad talle on jätnud.

"Sellest oli möödas nii palju aega ja ja vana jõeäärne maja oli valvanud kogu selle aja pidevas muutumises olevat sood, mida hoidsid koos liiv ja tõusuveega saabuv muda. Sama veranda, kus me kabet mängisime, laius ikka maja ees ja kaardus vasaku külje peale. Valgeks ja siniseks värvitud kiiktoolid paiknesid väikestes rühmades kõveratel verandalaudadel nagu klatšivad mutikesed. Välisuks oli sama värvi, nagu mu vanemad olid selle kunagi ammu värvinud. Helesinine. See oli ühekordne valge rannamaja, millel oli kõrge ja järsk katus. Maja oli lai ja sügav, selle tagumine osa just nagu sirutus jõe poole, nagu me kõik. Aknad avanesid igasse ilmakaarde.
See pühamu oli kui elus südametukse selle taha jääva jõe ja üle tänava jääva ookeani vahel. See polnud pelgalt puit, aknaluugid, uksed ja veranda. Sel olid oma mõtted ja mälestused, nagu oleksime jaganud midagi sosinal öeldut ja salajast. See mäletas mind, nagu mina mäletasin seda - olin selles kindel."

Kuid jõeäärne maja hoiab endas ka mälestusi nukratest sündmustest, mis tabasid Bonnie ning veelgi enam tema hea sõbranna Lainey peret palju aastaid tagasi. Pärast seda ei pöördunudki kumbki perekond sinna tagasi ning ka Bonnie on seni arvanud, et pärast parajat remonti läheb maja müüki. Kuid tundub, et nüüd on ehk aeg ka kunagised tõsised sündmused uuesti läbi elada. Lainey teeb seda tegelikkuses pidevalt nagunii, otsides taga oma ema, kes linnakesest tol ammusel ajal kadunuks jäi. Suhete sasipuntrale lisab nii põnevust kui ka romantikat juurde see, et Lainey vend Owen on Bonnie noorusarmastus, kellest ta pole päriselt senini üle saanud. Oweni arvates pole ei Lainey'l ega Bonniel mõistlik tagasi Watersendi linnakesse minna kuid samas tundub, et võib-olla on siiski kusagil just seal peidus vastused, mida suveõed otsivad. Sellise nime andis neile linnakeses asuva raamatupoe omanik Mimi.

Südamlik ja toredate tegelastega raamat sõprusest, armastusest, valust, kaotusest, otsingutest ning eneseleidmisest. Sellest, et keerulised sündmused võivad meid teinekord juhtida hoopiski kusagile, kuhu me poleks muidu osanudki minna: "Selle kõige hullema asja sees on võim muutuda. Mitte miski ei pea olema kõige lõpp - kõigel võib olla uus tähendus."

Teistmoodi mööblipood. Kastani 57 * Eva Roos

 

Lugesin 5.- 6. veebruar 2024

Imehea lugu, vahvad tegelased. Miskipärast päris raamatu alguses oli mul raske sisse elada, võib-olla tundus kõik natuke liiga eriline ning seetõttu oli kartus, et tegu võiks olla sellise natuke väsitava raamatuga. Aga ei, see on tegelikult n.ö lasteraamatu kohta väga vinge, siin pole roosamannat ning ebaveenvaid olukordi, kus kõik läheb äkitselt imehästi ning probleemid lahenevad justkui nõiaväel. Ehkki nõiaväge siin jätkub, samuti põnevaid tegelasi. Võiks öelda, et tihtipeale sünnitab neid siin täiesti otseselt keeleline rikkus, mida autor väga osavasti ja fantaasiarikkalt oskab käsitseda. Igatahes mina naersin end ühel hetkel küll peaaegu pooleks, sest nii naljakas oli.

Jään põnevusega ootama, millal saan järgmise raamatu kätte võtta, kus osalisteks on poepidaja Aramilda Tengelpung, tema naljakas ja moosimaias koer Piru ning muidugi põnev pood, millega Aramilda ringi reisb. Toredat poissi nimega Olle Pai kardetavasti me järgmistes raamatutes ei kohta, sest võlupoel on komme ja vajadus pidevalt ringi reisida... Aga loodetavasti läheb tal hästi. 

Kreenis * Jørn Lier Horst - Thomas Enger

 

Lugesin 20.- 27. jaanuaril 2024

Politseiuurija Blix on ise uurimise all ning tema tütar Iselin on raskes seisus haiglas. Viimase päeva-pooleteise jooksul on juhtunud palju ning raske on aru saada, miks täpselt. Lugeja saab korraga jälgida kahte sündmuste liini - üht hetkel toimuvat ning teist, mis on toimunud ligi poolteist päeva varem, mil oma korterist leiti mõrvatuna Blixi töökaaslane Sofia Kovic ning temaga samas korteris elanud Iselin pidi mõrvari eest põgenema.

Miks on Sofia Kovic välja otsinud vanad juhtumid, mis on juba lahendatud ning uurinud psühholoogiaraamatuid ning temaatikasse sobivaid artikleid. Mille jälile võis ta saada, et ta tapeti? Millele ja kellele võis viidata Nietzsche väide, et "koletiste jahtija peab ette vaatama, et ise koletiseks ei muutu. Hoiatus selle eest, mis inimliku kannatusega kokkupuutumine teha võib. Kui liiga kaua kuristikku vahtida, hakkab kuristik vastu vaatama."

Siin pole tegu raamatuga, mis võiks mahtuda kategooriasse "cozy crime". Blix ning temaga lähedaselt seotud ajakirjanik Emma Ramm leiavad segasest loost üha uusi jälgi, mida uurida. Kuid seekord on sündmustejadal uurija jaoks väga tõsised ning isiklikult puudutavad tagajärjed, millest ta ei pruugi kunagi toibuda. 

"Ta nägi Iselini.
Vaid mõne minuti vanust.
Tundis tema näos ära iseenda.
Tugev, vali hääl.
Esimene naeratus, hambutu suu.
Tüdruk seisis ja hoidis elutoas kõlarist kinni, kõigutades end muusika saatel.
Esimene samm.
Sammud.
Eined.
Toiduga pudistamine.
Tatilapid.
Lutt, mida ta armastas üle kõige maailmas.
Riided, mis olid liiga suured. Liiga väikesed.
Esimene koolipäev. Merete pisarad kooliõuel.
Väike laps, kes kasvas suureks.
Arenes.
Ja sai pikapeale täiskasvanuks.
Kellest sai Iselin.
Kes oli...
Blix pilgutas veel paar korda.
Ta ei langenud enam.
Pimedus laskus ta peale."

Düüni lapsed * 3 * Frank Herbert

 

Lugesin 15.-20. jaanuar 2024

Pärast Chani surma ning Paul Atreidese lahkumist kõrbesse kasvavad nende kaksikud Leto ja Ghanima oma võõrasema, printsess Irulani, fremen Stilgari ning Pauli õe Alia järelvalve all. Kuid kuigi nad on lapsed, on nendes varjul esivanemate mälestused. Kuigi vürts võiks aidata neil avada oma oskust nägemusi näha, oleks see neile samas ka ohtlik. 

Kaksikute ümber hakkavad põimuma uued vandenõud, millesse on võib-olla segatud ka keegi nende lähedastest. Nad mõistavad ka, et muutused Arrakise looduses võivad tähendada ohtu kogu süsteemile, mis juba iseenesest on Atreideste võimu algusest alates planeedil tohutult muutunud. Kuid kaksikud on eelnevatest põlvkondadest erinevad, nii et ehk suudavad nad asjade senise käigu peatada. 

Kõrbest on tulnud ka põnev mees, keda kutsutakse Jutlustajaks ning kes oma kõnedes julgeb väga otsekoheselt viidata ühiskonnas kasvavatele probleemidele.

Selle raamatu arengud on minu arvates põnevamadki kui sarja teises osas, aga eks autorile ikka meeldib ka sõnadega mängida, tundub mulle. Igal juhul on Arrakise maailm endiselt selline, et võib oodata üllatusi ja huvitavaid pöördeid, mida lugeja kuidagi ette ei suuda näha, õnneks!

Märksõnu: Salusa Teine, Jutlustaja, Corrinode koda, Farad'n, Tyekanik, Javid, Jacurutu, Fondak

Vaht Cappuccinol * Maeve Haran

Lugesin 5. veebruaril 2024

"Ideaalses maailmas saame me kõik valentinipäeval abikaasalt või armsamalt ühe punase roosi, kimbu lilli sõpradelt igaks sünnipäevaks ja lastelt emadepäevaks peotäie nartsisse. Reaalsus paraku erineb ideaalist nagu öö ja päev ning ainus inimene, kes sulle ärateenitud lilled õigel ajal toob, oled sa ise."

Autor juhib tähelepanu paljudele väikestele asjadele, mis meie elu rõõmsamaks teevad. Võib-olla lähevad need detailid tihtipeale keset kõike toimetust ja saginat kaotsi. Aga ma mäletan, et keerulisel ajal tõid just väikesed rõõmud kasvõi natukesekski kurbusest välja. Tänulikkus ning oskus head tähele panna on alati koorma kandmist kergendanud.

Üks tõsiselt hea soovitus autorilt:
"Kümme minutit edumaad
Seda praktikas teostada on üllatavalt keeruline, sest mingil seletamatul põhjusel veeretab saatus sulle tingimata takistusi ette: just siis, kui sa hakkasid uksest välja astuma, et õigeks ajaks tähtsale kohtumisele jõuda, heliseb telefon, võtmekimp libiseb prügikasti ja ülepea oled sa unustanud üles kirjutada aadressi, kuhu sa minema pead!
Kümneminutilise edumaa andmisega aga teed sa endale ühe suurepärase kingituse - sa päästad end stressist. Hingetuks tormamise, südamekloppimise, vastiku pabistamise (jõuan-ei jõua) ja enesesüüdistamise asemel saad sa kodust kümme minutit varem lahkudes ja väikese ajavaruga kohale jõudes ennast hoopis kohvikus ühe väikese cappucino (ja selle vahu) nautimisele pühendada."

 Ja veel üks, mis peaks mulle sobima just nagu rusikas silmaauku:
Edasilükatud asjade ärategemine
See küll kõlab esmapilgul nagu piin ja mitte rõõm, aga töötab hästi.
Juba F. Scott Fitzgerald ütles, et õnn on rahuldustunne pärast suurt pingutust. See selgitab, miks sa end pärast hirmutavana tundunud ülesande ettevõtmist ja ärategemist nii rahulolevana tunned.
Rahulolu tuleneb eelkõige sellest, et
a) sa selle ülesande üldse ette võtsid
b) see polnudki nii raske, kui sa arvasid ning
c) sa jõudsid tulemuseni. Isegi kui see polnud teab mis suur töö - valida number, leppida kokku kohtumine, riskides ebaeduga -, ainuüksi see tunne, et asi sai tehtud, võib su pea kergendusest ringi käima ning kõrvad elevusest surisema panna.
Sama hästi töötab härjal sarvist haaramine ka lihtsalt igava või tüütu asja ärategemisel. Ikka tunned end pärast hästi, mis sest, et eufooria pole päris võrreldav sellega, mis saadud näiteks hirmu tõttu edasi lükatud ettevõtmise teokstegemisest.
Isegi kõige väiksemate ärategemistega kaasneb ebaproportsionaalselt suur nauding. Üsna mõistlik on ennast tagant sundida hommikuti. Nii võid kogu ülejäänud päeva endale pai teha ja uhkusest särada, et sa nii vapper ja tubli oled olnud."

Autori mõtisklused asjade üle, mis panevad meid end hästi tundma, on mõnusad. Siin on nii asju, mis seovad meid kaugema minevikuga, tavade, kommete või harjumustega, mis on põlvest põlve edasi kandunud. Või igapäevaelu pisikeste võimalustega, mõne väikese heateoga või väikese vedamise või kahjutu kelmustükiga. Isiklik kontakt ümbruskonna poepidajatega, ilusad ja suve meenutavad plätud, alati vähemalt taksosõiduks vajaliku rahasumma kaasaskandmine. Kui raamat on kodus olemas, sobib teda suvaliselt kusagilt lahti lüüa ning sealtsamast oma päeva paar rõõmustavat mõtet kaasa võtta.

Palaviku kood * 5 * James Dashner

 

1.-8. märts 2023

Ilmselt jääb Labürindijooksja sarja raamatuid lugedes ikkagi alles küsimärke, millele isegi pärast terve sarja läbilugemist selgeid vastuseid ei leiagi. Ju on temaatika ja lugu sellised, et neid vastuseid ehk ei peagi saama ning kõige selgem pilt leidub autori enda peas. Viies raamat on omamoodi selgitus Thomase ning teiste labürindikatsetes osalenute elust pärast Moolokisse sattumist ning enne katsete algust. 

Ma ei julgegi öelda, kas ja kuipalju see osa tegelikult sarja teiste raamatute kohta selgust toob, või tekitab ehk hoopiski natuke segadust juurde. Aga vähemasti neile, kellele sari on meeldinud, on jäänud võimalus sarja osalistega veel kohtuda, natukene teisest vaatenurgast. Tegelikkuses oleks siis ajaliselt tegu sarja teise raamatuga, pärast eellugu pealkirjaga "Käsk tappa", mis mõnes mõttes tundub seisvat ülejäänud sarjast vist kõige rohkem eraldi, andes samas aimu sellest, kuidas maailm üldse nii hullu olukorda jõudis. Keeruline temaatika ning paraku ei tundu tänapäeval sellisesse olukorda (päikeseplahvatused ning sellele järgnev inimkonna enda vallapäästetud ohtlik viirus) jõudmine enam sugugi ilmvõimatuna, eriti pärast koroona võidukäiku maailmas. 

Kõige põnevamaks jäi minu jaoks sarjas ikkagi just triloogia esimene osa ehk "Labürindijooksja". Huvilistel soovitakski kindlasti alustada sellest, mitte "seletavatest" osadest ("Käsk tappa" ja "Palaviku kood"), sest nii oli see kindla peale kõige mõjusam!