Mängud ajas * Clifford D. Simak

 

Lugesin 6.-11. juuni 2023

Haarav raamat, mis tõmbab nii kiiresti endasse, et ei märkagi kui oled sellega juba vaat et poole peal. Asher Sutton on saadetud uurimisretkele, et leida tõendust planeet Cygni ohtlikkuse või ohutuse kohta. Seni pole mitte kellelgi õnnestunud sellele tähesüsteemile läheneda, ent Sutton jääb kadunuks, ilmudes üllatuslikult välja alles 20 aasta pärast. Siiski pole see üllatus tema ülemusele, keda hoiatatakse vaid veidi enne Suttoni tagasijõudmist. Hoiataja nõuab, et Sutton tuleks elimineerida, ent ülemus nimega Adams, kes on Suttonit alati väga hinnanud, ei ole esialgu sellega nõus. 

Põnev ja imehea lugu, kus vastanduvad inimesed ning ülejäänud elusolendid, sealhulgas laboritest alguse saanud androidid, kes on väga inimeste sarnased, välja arvatud järeltulijate küsimuses. Kellel siis on õigus kõige üle valitseda, näib autor selle teosega küsivat. Oma rännakul Cygni VII planeedile saab Sutton kogemuse osaliseks, mis teda muudab ning paneb alguse tema uuele mõistmisele saatusest. 

"Saatus, mitte fatalism. 
Saatus, mitte ettenägemine.
Saatus - inimeste, liikide ja maailmade tee.
Saatus - see, mismoodi sa oma elu elasid, mismoodi oma elamise kujundasid... mismoodi oli see olema mõeldud, mismoodi see võiks olla, kui kuulaksid väikest vaikset häält, mis sinuga räägib paljudes pöördepunktides ja ristteedel.

Aga kui sa ei kuulanud... noh, siis sa ei kuulanud ja sa ei kuulnud. Ja pole mingit jõudu, mis sind kuulama sunniks. Kui sa ei kuulanud, siis pole mingit muud karistust peale selle, et oled läinud oma saatuse vastu."

Oma reisilt tagasi jõudes on Suttonil raske mõista, kes on tema poolt ning kes vastu ja peagi on ta kistud keerulistesse olukordadesse. Siiski näib, et on neid, keda ta võib usaldada, näiteks androidi nimega Herkimer ning Eva Armour'i, keda ta kohtab kohe pärast tagasijõudmist vanas tuttavas hotellis "Orioni Vapp". Kuid paljud näivad Suttonile jahti pidavat seoses raamatuga, mille ta tulevikus kirjutama peaks. Kas see üldse kunagi juhtubki ning kas mehel õnnestub jälitajate võrgust põgeneda ning raamatu loomiseni vastu pidada... Selge on see, et mingil põhjusel on ta teistsugune ja eriline - valmis vastu võtma ja edasi arendama uutmoodi mõtlemist ja filosoofiat.

"Sutton pistis jõega rinda, ujudes aeglaste kindlate tõmmetega. Vesi tundus tema ihu vastas soe ning kõnetas teda sügava tähtsa häälega, nii et Sutton mõtles: ta püüab mulle midagi rääkida, nagu on püüdnud inimestele midagi rääkida juba aegade algusest saadik. Võimas keel, mida rääkida kogu maal, iseendale kuulujutte lobisedes, ui kedagi teist pole kuulamas, ent püüdes, alati püüdes rääkida oma rahvale uudiseid, mis tal oli. Mõned neist arvatavasti saidki jõelt teatavat tõde ja teatavat filosoofiat, kuid keegi neist ei üritanudki tabada jõe keele tähendust, sest see oli tundmatu keel.

Nagu keel, mõtles Sutton, mida kasutasin oma ülestähendusi tehes. Sest need pidid olema keeles, mida keegi teine ei suudaks lugeda, keeles, mis oli galaktikas juba ajastuid unustatud olnud, enne kui üksi praegu elavatest keeltest üldse oma titelalinat alustas. Kas siis keel, mis on unustatud, või mida pole kunagi tuntudki."

Lisan ka Wikipedia lingi Simak'i elu ja töö kohta.

451° Fahrenheiti * Ray Bradbury

 

Lugesin 28. aprill - 2. mai 2023

"Psühhiaater tahab teada, miks ma käin väljas, luusin mööda metsi, vaatlen linde ja korjan liblikaid. Näitan teile kunagi oma kogu."

"Hästi."

"Nad tahavad teda, mida ma teen kogu oma ajaga. Räägin neile, et ma mõnikord lihtsalt istun ja mõtlen. Aga ma ei ütle neile, mida. Lasen neil vaeva näha. Ja ma ütlen neile, et ma mõnikord kallutan pea kuklasse - näete, nii - jalasen enesele vihma suhu sadada. See maitseb nagu vein. Kas te olete kunagi proovinud?"

"Ei, ma..."

"Te andestasite mulle, eks ole?"

"Jah." Montag mõtles järele. "Jah, andestasin. Jumal teab, miks. Te olete iseäralik - te pahandate ära, aga teile on kerge andestada. Te ütlesite, et olete seitsmeteistkümneaastane?"

"Tuleval kuul saan."

"Kui imelik. Kui veider. Minu naine on kolmekümneaastane, aga ometi tundute teie ajuti palju vanemana. Ma ei saa aru, miks."

"Teiegi olete iseäralik, Montag. Mõnikord ma koguni unustan, et olete pritsimees. Nüüda ma vist jälle vihastasin teid?"

"Rääkige edasi."

"Kuidas see algas? Kuidas te sinna sattusite? Miks te valisite niisuguse töö, ja kuidas see juhtus, et teil tuli mõttesse just seda ametit valida, mis teil praegu on? Te ei ole nii nagu teised. Ma olen mõnda näinud, ma t e a n. Kui ma räägin, vaatate te mulle otsa. Kui ma eile öösel ütlesin midagi kuust, te vaatasite kuud. Teised ei teeks seda kunagi. Teised läheksid ära ja jätaksid mu rääkima Või ähvardaksid mind. Kellelgi ei ole enam teiste jaoks aega. Teie olete üks vähestest, kellel on minuga kannaktust. Sellepärast ongi minu arvates nii imelik, et te olete pritsimees, see nagu ei sobi teile."

Montagile tundus, et ta on lõhenenud kaheks - üks pool on kuum, teine külm, üks leebe, teine karm, üks erutatud, teine ükskõikne, ja mõlemad pooled on omavahel sõjajalal.

"Minge nüüd kähku sinna, kus teid oodatakse," ütles Montag.

Neiu jooksis ära, jättes ta üksi vihma kätte seisma. Alles hulga aja pärast hakkas Montag minema.

Ja siis kallutas ta aeglaselt vihma käes jalutades pea viivuks kuklasse ning avas suu..."

Maailmas, kus elu täidab kiirus, televisiooniseinad, mis toovad inimesel koju "sugulased", kelle seltskonnas aega veeta ning meelelahutuseks on kiirete autodega kihutamine ja mõne looma (või inimesegi) alla ajamine, on raamatud keelatud. Kui neid veel kusagil leidubki, on pritsimeeste ülesanne need koos majaga ära põletada. Pritsimehena töötav Montag pole asjale varem kuigivõrd mõelnud, ent kohtudes naabrusesse kolinud teistsuguse Clarisse'iga, hakkab midagi temas pinnale kerkima. Montagi abikaasa Mildred elab tehisreaalsuses, kus isegi öösel täidab tema maailma muusika ja kõnekatkendid, mida ta kuulab pisikestest Merikarbi-nimelistest kõrvaklappidest.

"Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse päeva. Niisama palju kordi oli Montag kodust väljunud, ja Clarisse viibis ikka kusagil lähedal. Kord nägi ta Clarisse'i pähklipuud raputamas, kord nägi ta teda murul istumas ja sinist sviitrit kudumas, kolm-neli korda oli ta leidnud oma ukse eest hiliste sügislillede kimbu või peotäie kastaneid kotikeses või mõne sügisese puulehe, mis oli ilusti nööpnõelaga valge paberi külge torgatud ja rõhknaelaga tema uksele kinnitatud. Iga päev saatis Clarisse teda nurgani. Üks päev oli sajune, järgmine selge, seejärel kangesti tuuline, seejärel soe ning vaikne, selle vaikse päeva järel aga tuli suviselt kuum päev ja Clarisse'i nägu oli õhtuks täiesti pruuniks päevitunud. 

"Miks mulle näib," ütles Montag kord metroojaama juures, "nagu tunneksin ma teid hulk aastaid?"

"Sellepärast, et te mulle meeldite," lausus Clarisse, "ja mul ei ole teie käest midagi tarvis. Ja sellepärast, et me teineteist mõistame."

Montag on seni oma tööd isegi nautinud kuid nüüd tekivad temasse teistsugused tunded ja mõtted. Kui ühel õhtul leiab aset juhtum, kus vana naine ei soovi oma raamatutest lahkuda ning jääb vabatahtlikult põlevasse majja, puudutab see ka pritsimehi. Peategelase üllatuseks tsiteerib tema ülemus Beatty mõnda kirjandusteost - ja ometigi on raamatute lugemine ju keelatud. Kuid ka Montagil on saladusi, mida ta teiste eest varjata soovib... Ning asjade üle järele mõeldes taipab ta, et pole õnnelik, ammugi pole seda aga tema naine, kuid Mildred isegi ei oska selle üle järele mõelda.

Kuna suhteliselt äsja sain tänu ühtedele tuttavatele käia vaatamas raamatu põhjal loodud etendust, oli väga hea lugeda ning paljusid tekstikohti ära tunda. Varasemast lugemiskorrast polnud eriti midagi meelde jäänud, ehk vaid ebamäärane rahutus ja hirm sellise võimaliku tuleviku ees - niivõrd realistlikuna tundub see Bradbury raamat... Kuid lugemine on mõnus, hoolimata tõsisest teemast. Väljavõtteid sellest raamatust võiks teha tohutult, sest siin on palju mõtlemapanevat ning sellist, mis ka meie praeguse ajaga seostub. 

"Te olete parandamatu romantik," lausus Faber. "See oleks naljakas, kui asi ei oleks nii tõsine. Te ei vaja mitte raamatuid, vaid seda, millest raamatud kunagi jutustasid. Sedasama võiksid pakkuda tänapäeval võõrastetoa "sugulased". Meie raadio ja televiisor võiksid meile anda niisama palju üksikasju ja teadmisi, aga nad ei tee seda. Ei, need pole hoopiski raamatud, mida teie otsite! Võtke seda kõikjalt, kust aga leiate, vanadelt grammofoniplaatidelt, vanadest kinofilmidest ja vanadelt sõpradelt; otsige seda loodusest ja otsige seda iseendast. Raamatud olid ainult üht liiki panipaigad, kus me talletasime paljusid asju, mida me kartsime unustada. Neil endil ei ole mingit maagilist jõudu. Maagiline jõud seisab ainult selles, mida raamatud räägivad, selles, kuidas nad meile universumi üksikuid ribakesi üheks rüüks kokku õmblevad. Teie ei võinud seda muidugi teada, te ei saa kindlasti praegugi veel aru, mida ma selle kõigega öelda tahan. Aga teil on õige vaist, ja see on peamine. Meil puuduvad kolm asja.

Esiteks: kas te teate, miks on niisugused raamatud, nagu see siin, nii tähtsad? Seepärast, et neil on kvaliteeti. Ja mida tähendab sõna "kvaliteet"? Minule tähendab see tekstuuri. Sel raamatul on poorid. Tal on oma nägu. Seda raamatut võib mikroskoobiga uurida. Me näeksime läbi läätse tõelist elu, mis voolab mööda oma lõpmatus mitmekesisuses. Mida rohkem on neid poore, mida rohkem elu üksikasju suudetakse igale paberilehe ruuttollile jäädvustada, seda kõrgem on teose kunstiväärtus. Niisugune on igatahes minu kvaliteedimääratlus. Üksikasjade, värskete üksikasjade edasiandmine. Head kirjanikud puudutavad sageli elu. Halvad vägistavad ta ja jätavad kärbeste söödaks.

Näete nüüd, miks raamatuid vihatakse ja kardetakse? Nad näitavad poore elu näol. Mugavust armastavad inimesed tahavad näha ainult ümmargusi vahast nägusid, poorideta, karvadeta, ilmeta. Me elame ajastul, kus lilled püüavad elada lilledest, selle asemel et ammutada kasvamiseks jõudu tublist vihmasajust ja mustmullast."

Püramiid * Henning Mankell

Lugesin 29. -31. märts 2023

Eel-eel-eelviimane Kurt Wallanderi raamat, kus lugeja saab uurijast teada palju kaugema aja kaudu - nimelt just enne seda kui Wallanderist on kriminaalosakonna töötaja saanud. Juhtumisi on Wallanderil vaba päev kui miski teda tukastusest äratab ning selgub, et vastaskorteris omaette hoidev endine meremees Artur Halén on surnud. Wallander kutsub politsei välja ning kuigi juhtum näib enesetapuna, närib noort politseinikku kahtlus, et kõik pole päris nii nagu peaks.

Raamat koosneb tegelikult viiest juhtumist, mis kulgevad Wallanderi noorusest hilisema ajani (aastatel 1969, 1975, 1987, 1988 ja 1989/90). Ei saa öelda, et need oleks tingimata lihtsamad juhtumid, aga igal juhul on neli esimest sellised, mille tegevusliin mahub väiksema koguse lehekülgede peale ning viimane on pikem. Lugude pealkirjad on: "Noahoop", "Lõhe", "Mees rannal", "Fotograafi surm" ja "Püramiid". Vahel meeldivad mulle mõned vestlusekatked, mis väga hästi annavad edasi inimesi ja meeleolusid.

"Skanes on ilus," ütles Rydberg järsku.
"Vähemalt sellisel päeval küll nagu täna," vastas Wallander. "Aga sügiseti on siin mõnikord ikka kuradi sant elada. Siis kui pori on ukseläveni. Või tungib lausa naha alla."
"Kes tahaks praegu sügise peale mõelda?" ütles Rydberg. "Miks halbade ilmade pärast ette muretseda? Need tulevad ju nagunii."

Või näiteks:

"Ta oli pärast halvasti magatud ööd väsinud ja läks sellepärast Püha Gertrudi väljakule jalgsi. Uduvihma sadas ikka veel. Ta mõtles, millal küll kevad tuleb. Üleüldine kannatamatus on Rootsis aprillikuus väga suur, mõtles ta. Tundub, et kevad ei saabu kunagi õigel ajal. Talv tuleb alati liiga vara ja kevad liiga hilja."

Wallander on nagu ta ikka on, suudab märgata pisiasju ning neid omavahel seostada, otsida põhjalikult ning alustada aina uuesti algusest kui mõni uurimissuund liiva jookseb. Siin on talle toeks veel Rydberg, kellelt ta on oma uurijatöö jooksul palju õppinud. 

Hea lugemine, kui pole aega pikalt ninapidi raamatus olla, kuna esimesed 4 lugu on lühikesed. Vaatasin oma Wallanderi-sarja nimekirjast, et õnneks mul siiski on veel raamatuid, mida lugeda. Raamatu tagakaas ütleb siin küll selle teose kohta "eelviimane", ent oma nimekirjast leidsin veel mõned raamatud, mille tegevus toimub pärast "Püramiidi". Need on mul vist pigem läbi loetud, aga õnneks mõned varasemad nõuavad veel avastamist! Selle üle on mul väga hea meel, sest ei tahaks veel sugugi, et Wallanderi-lugudega kõik oleks!