Dating Tips for the Unemployed * Iris Smyles

 

Lugesin 10.-12. novembril 2023

Raamat duetipartneri Andy Fite'i soovitusel, kelle jaoks Iris Smyles on üks lemmikautoritest. Tegu on väljakutsuva raamatuga, milles tänapäeva teatud vanuses inimesed võivad end ära tunda küll. Siiski, Eestis elanuna pole minuvanustel neid puutekohti päris nii palju kui mujal, "vabas maailmas" kasvanutel. Puudub pikk rodu suhteid, mis tihtipeale ka tänapäeval abiellumisele ja lastesaamisele eelneb. Kuna ei tahtnud raamatut kaasa paluda, tuli see üsna ruttu läbi lugeda ning võib-olla oli siis ka "doos" korraga liiga suur. 

Siiski ei tiirle kõik mõtisklused ja sündmused üksnes suhete, seksi jms ümber, autor oskab ka väga veenvalt erinevatel teemadel filosofeerida ja leida asjade vahel põnevaid seoseid. Minu lemmikud on küll pigem teistsugused teosed aga samas hea, et raamat sai läbi loetud ning tekkis ettekujutus autori stiilist. Selle teose põhjal ta paraku minu lemmikautorite hulka ei kuulu.

Neljapäevane mõrvaklubi * Richard Osman

 

Lugesin 2. - 29. novembril 2021

"Elisabeth astub välja jahedasse õhtusse, enam ei saa tagasi pöörata. Taevas tõmbub järjest varem tumedaks ja kappidest otsitakse välja sallid. Suvi hoiab sügisel veel kätt ees, aga enam ei lähe kaua. Kui palju sügiseid oli Elisabethile veel jäänud? Kui palju aastaid veel saab ta pista jalad mugavatesse saabastesse ja kõndida läbi lehtede? Ühel päeval saabub kevad ilma temata. Nartsissid pistavad igavesti järve ääres nina mullast välja, aga meie ei ole igavesti neid nägemas. Nii see läheb; naudi, kuni veel saad.

Aga praegusel hetkel, arvestades, mis ülesanne tal käsil on, tunneb Elisabeth tugevamat seost hilissuvega. Lehed klammerduvad vapralt okste külge ja veel on lootust viimasele suvekuumale, suvel on veel nii mõnigi trikk varuks."

Mõnusalt humoorikas raamat rõõmsatest ja reibastest pensionäridest, kes elavad Coopers Chase'i nimelises külakeses. Varasemalt kirikule kuulunud maale on ehitatud mõnus luksuslik elamiskoht, kus elab ligi kolmsada inimest. Neid hoiavad tegevuses igasugused ringid ja toimetused - ühele väikesele seltskonnale aga pakuvad huvi lahendamata mõrvad. Kahjuks on üks neist, endine uurija Penny, jäänud tervise tõttu sellest põnevast tegevusest kõrvale, ent tema asemel sattub klubisse üsnagi pea endine medõde Joyce. 

Klubi hing näib olevat väga mitmekülgne ning põneva minevikuga Elisabeth ning lisaks on aktiivsed liikmed endine psühhiaater Ibrahim ning tuntud aktivist Ron, kelle poeg Jason on poksijana kuulsust kogunud avaliku elu tegelane.

Penny on oma ametis oldud aja jooksul pannud kõrvale toimikuid lahendamata jäänud juhtumitega ning nende kallal pensionärid nüüd pead murravadki. Ent ühel hetkel saabuvad põnevad seiklused sõna otseses mõttes nende endi õuele ning klubi püüab end kaasata politsei töösse. Nad on just äsja tutvunud Coopers Chase'is loengut pidamas käinud noore konstaabli Donna De Freitas'ega ning Elisabeth asub kiiresti niite tõmbama, et konstaabel suunataks uurima ka nende külakesega seotud juhtumit.

Näeme sündmusi väga erinevate tegelaste mõtete läbi, samuti Joyce'i päevaraamatu või autori kirjelduse kaudu. Raamatus on muidugi ka kohti, mis on tõsised ja traagilised ning seal nalja ei tehta. Aga suures osas kulgeb kõik üsnagi humoorikas ja kerges võtmes, ehkki samas ei jäeta puutumata teemasid, mis vanemas eas muret tekitavad (tervis, üksindus, unustamine, vanusega seotud haigused). Lisaks olustiku ja ümbruse kirjeldustele on raamat filmilik ka selles mõttes, et sündmused on tihti esitatud väga lühikeste lõikudena, hüpeldes erinevate tegelaste vaatenurkade vahel. Põnevust lisab muidugi ka see, et enamasti ulatuvad sündmuste juured palju kaugemale kui esmapilgul arvata võiks.

Roald Dahl - POISS. Lapsepõlvelood

 

Dahli raamatud on olnud suurepärased ning ette lugedes nautisin ise neid ilmselt vähemalt samapalju kui lapsedki. Ja sellepärast seegi raamat näppu jäi. Lisan siia ka lingi autori kohta: https://et.wikipedia.org/wiki/Roald_Dahl

Miskipärast mõtlesin tema nime ja päritolu teades temast alati kui norrakast, ent üles kasvas Dahl tõesti Inglismaal ning on ära märgitud briti kirjanikuna. Lapsepõlvelood on väga elavad ning tänapäeval laste jaoks ilmselt üsnagi uskumatud. Elu võis ju olla ka lõbusam ja põnevam, kes teab, ent vähemasti tänapäeval pole enam sugugi tavapärane, et väikesed lapsed oma eksimuste pärast (või lihtsalt seetõttu, et nad õpetajale ei meeldi) kõvasti peksa saavad. Nii et alati ei kehti sugugi mõte "vanadest headest aegadest", sest neis on parajalt ka asju, mis kuidagi meeldida ei saa.

Igatahes on tegu raamatuga, mida võivad ka täiskasvanud südamerahuga lugeda, nii nagu Dahli teisigi raamatuid. Siin on huumorit, põnevust ning kirjeldusi autori lapsepõlvest ja kooliajast, mis aitavad mõista ka autori hilisemate raamatute sünni tagamaid.  Ja ühe väga hea lõigu raamatu lõpulehekülgedelt tahan ka siia üles märkida. Siis on Dahl juba Londonis ning töötab pärast õpingute lõpetamist Shelli kontoris. Tänu sellele on tal siis ka kindel päevaplaan, mis paneb teda hiljem selle üle mõtisklema. Mind köidab muidugi selle kirjelduse juures ka üldine seos, sarnasused, mis on iga loometöö puhul rohkem või vähem sellised, nagu Dahl kirjanikutöö puhul kirjeldab...

"Ma nautisin sellist elu, päris tõesti nautisin Hakkasin aru saama, kui lihtne saab elu olla, kui sul on korrapärane päevakava, millest kinni pidada, kindel arv töötunde ja kindel palk ning väga vähe tuleb mõelda oma peaga. Ärimehe eluga võrreldes on kirjaniku elu puhas põrgu. Kirjanik peab end ise tööle sundima. Ta peab oma töötunnid ise kindlaks määrama ja kui ta ka üleüldse laua taha ei istu, ei tule keegi temaga pahandama. Kui ta kirjutab väljamõeldud asjadest, elab ta pidevas hirmus. Iga saabuv päev nõuab üha uusi ideid ja ta ei saa kunagi kindel olla, kas ta suudab nendega välja tulla või mitte. Kaks tundi ilukirjanduse kirjutamist väänab kirjanikust viimase välja. Need kaks tundi veedab ta kaugel eemal, kusagil mujal, täiesti teistsuguses kohas, kus elavad hoopis teistsugused inimesed ja sealt tavapärasesse keskkonda tagasi tulemine nõuab tohutut pingutust. See on peaaegu et shokk. Kirjanik tuleb oma toast uimasena välja. Ta tahab juua. Ta vajab seda. On tõsi, et peaaegu kõik maailma kirjanikud tarbivad rohkem viskit, kui  see neile hea on. Kirjanik joob, et leida usku, lootust ja julgust. Ainult rumal inimene hakkab kirjanikuks. Selle ainsaks kompensatsiooniks on täielik vabadus. Tal pole ühtegi isandat peale omaenda hinge - ja ma olen kindel, et just seepärast hakataksegi kirjanikuks."