Dahli raamatud on olnud suurepärased ning ette lugedes nautisin ise neid ilmselt vähemalt samapalju kui lapsedki. Ja sellepärast seegi raamat näppu jäi. Lisan siia ka lingi autori kohta: https://et.wikipedia.org/wiki/Roald_Dahl
Miskipärast mõtlesin tema nime ja päritolu teades temast alati kui norrakast, ent üles kasvas Dahl tõesti Inglismaal ning on ära märgitud briti kirjanikuna. Lapsepõlvelood on väga elavad ning tänapäeval laste jaoks ilmselt üsnagi uskumatud. Elu võis ju olla ka lõbusam ja põnevam, kes teab, ent vähemasti tänapäeval pole enam sugugi tavapärane, et väikesed lapsed oma eksimuste pärast (või lihtsalt seetõttu, et nad õpetajale ei meeldi) kõvasti peksa saavad. Nii et alati ei kehti sugugi mõte "vanadest headest aegadest", sest neis on parajalt ka asju, mis kuidagi meeldida ei saa.
Igatahes on tegu raamatuga, mida võivad ka täiskasvanud südamerahuga lugeda, nii nagu Dahli teisigi raamatuid. Siin on huumorit, põnevust ning kirjeldusi autori lapsepõlvest ja kooliajast, mis aitavad mõista ka autori hilisemate raamatute sünni tagamaid. Ja ühe väga hea lõigu raamatu lõpulehekülgedelt tahan ka siia üles märkida. Siis on Dahl juba Londonis ning töötab pärast õpingute lõpetamist Shelli kontoris. Tänu sellele on tal siis ka kindel päevaplaan, mis paneb teda hiljem selle üle mõtisklema. Mind köidab muidugi selle kirjelduse juures ka üldine seos, sarnasused, mis on iga loometöö puhul rohkem või vähem sellised, nagu Dahl kirjanikutöö puhul kirjeldab...
"Ma nautisin sellist elu, päris tõesti nautisin Hakkasin aru saama, kui lihtne saab elu olla, kui sul on korrapärane päevakava, millest kinni pidada, kindel arv töötunde ja kindel palk ning väga vähe tuleb mõelda oma peaga. Ärimehe eluga võrreldes on kirjaniku elu puhas põrgu. Kirjanik peab end ise tööle sundima. Ta peab oma töötunnid ise kindlaks määrama ja kui ta ka üleüldse laua taha ei istu, ei tule keegi temaga pahandama. Kui ta kirjutab väljamõeldud asjadest, elab ta pidevas hirmus. Iga saabuv päev nõuab üha uusi ideid ja ta ei saa kunagi kindel olla, kas ta suudab nendega välja tulla või mitte. Kaks tundi ilukirjanduse kirjutamist väänab kirjanikust viimase välja. Need kaks tundi veedab ta kaugel eemal, kusagil mujal, täiesti teistsuguses kohas, kus elavad hoopis teistsugused inimesed ja sealt tavapärasesse keskkonda tagasi tulemine nõuab tohutut pingutust. See on peaaegu et shokk. Kirjanik tuleb oma toast uimasena välja. Ta tahab juua. Ta vajab seda. On tõsi, et peaaegu kõik maailma kirjanikud tarbivad rohkem viskit, kui see neile hea on. Kirjanik joob, et leida usku, lootust ja julgust. Ainult rumal inimene hakkab kirjanikuks. Selle ainsaks kompensatsiooniks on täielik vabadus. Tal pole ühtegi isandat peale omaenda hinge - ja ma olen kindel, et just seepärast hakataksegi kirjanikuks."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar