Väike nurgapood. Kingitus * Nicola May

 

Lugesin 8.-9. veebruar 2022

Sarja kolmas raamat leiab peategelase Rosa üsnagi õnnelikuna. Tema elu on rohkem paika loksunud ning koos abikaasa Joshiga mõtlevad nad pisipere peale. Kuidagi aga kisutakse avaliku tähelepanu ette Rosa vanavanemate nõue, et Väike Nurgapood, millest on saanud edukas lemmikloomatarvete pood, ei ole müügiks. Rosal tuleb see, kui on käes õige aeg, kellelegi edasi kinkida. Nüüd tundub õige aeg saabuvat, sest lisaks poele on Rosal kahe peale koos Saraga rannas kohvik, mis samuti tema aega mõnusasti sisustab.

Rosa elu on olnud raske - lastekodulapsena oli tal raske õppida usaldama, et kõik võibki hästi olla. Väikeses Cockleberry Bays saadud pärandus tõi ta tagasi perekonna juurde, kellest ta oli halbade kokkusattumuste tõttu eemale kistud. Kuigi vanavanaema Queenie on nüüd lahkunud, oli Rosal võimalus temaga kohtuda ning samuti on Rosal alles ema, selgeltnägijavõimetega Mary. "Ütle oma saladus tuulele, aga ära süüdista teda, et ta räägib seda puudele", ütleb ta Rosale, ilma et naine mõistaks, mida ta ema sellega öelda tahtis.

Rosa on Cockleberry Bay's tõeliselt sisse elanud - siin on tal parim sõbranna Titch, oma väikese lapse ning tulevase abikaasaga, samuti südamlik armastajapaar Raffaele ja Jacob, kes peavad suurepärast restorani ning omavad kodus lemmikutena parajat koerakarja. Heaks sõbraks on Rosale ka loomaarst Vicky. Ainult Ship'i -nimelise pubi omaniku Sheilaga ei ole Rosal häid suhteid, sest enda teadmata ongi ta ise põhjuseks, mis poeg, naistemehest Lucas Cockleberry Bayst lahkus. Rosal oli temaga lühikene afäär ning enda teadmata jättis ta Luke'ile sügava mulje. Jällegi ütleb Mary targalt: "Sidemed, mis on sõlmitud kurbuses, on tugevamad kui rõõmus ja naudingus tehtud sõlmed." Ka vanavanaema Queenie oli võimetega ning mõeldes ühele keerulisele olukorrale ning sellele, kas ta peaks sellest rääkima, meenuvad Rosale tema sõnad: "Vahel tuleb elus ette, et sa ei tea, mida teha: ära tee midagi, ära ütle midagi ja vastus tuleb ise. Sa oled õnnistatud."

Filmina tõuseks raamatu sündmused kindlasti erksamalt esile kuid lugedes on tunda sellist õdusat olekut, et tundub iseenesestmõistetavana, et kõik segadused ja äpardused laabuvad varem või hiljem kenasti. Mugav lugemine, veidikese draama ja põnevusega.

Raamatukogu telefoniputkas - Rachael Lucas

 

Lugesin 30. detsember 2021 - 14. jaanuar 2022

Ideaalne romantiline lugemine, mis pole liiga magus ega pealetükkiv. Noor kooliõpetaja Lucy peab aja maha võtma, et toibuda stressist tekkinud tervisehäiretest. Ta sõidab koos oma vennalt Tomilt saadud terjeri Hamishiga Brightonist väikesesse Little Maudley külla kuna reklaami järgi on seal väga soodsalt üürile anda pisike maja, lisatingimusega abistada krundi omanikku tema toimetustes. Kuid Buntyga tutvumine ei kulge Lucyl just sujuvalt ning lisaks peab Lucy üht naabrit kogemata kombel lausa murdvargaks. 

"Naine seisis, telefon pihus, ja püüdis välja mõelda, kas ta peaks valima numbri 999 (ja ütlema: "Appi, keegi üritas mu majja sisse murda, kuid lasi jalga") või hoopis 111 või helistama kohalikku politseijaoskonda. Ta guugeldas "mida teha kui keegi püüab su majja sisse murda", ja sirvis just erinevaid vastuseid, kui maja poolt kostev vali koputus eesuksele ta võpatama pani.

"See käis kähku," tähendas Lucy ust avades, "ma ei jõudnud veel helistadagi."

"Minu teada pole teil mu numbritki," vastas murdvaras teda varjamatu lõbususega silmitsedes. Ta jäi korraks vait ja sirutas seejärel käe. "Sam Travis".

Lucy taganes sammukese ja silmitses meest, olles näole mananud parima õpetajannaliku etteheitva pilgu, mille lihvimiseks oli kulunud aastaid. "Te olete murdvaras. Te ei peaks end tutvustama."

"Vastupidi. Kui te selle küla elukorraldust tunneksite, siis teaksite, et see on täiesti de rigueur. Lisaks rooside kärpimisele kohe pärast õitsemist, rahvamaja juhatuse poolt pandud kohustuste täitmisele ja oma elamise viksi ja viisakana hoidmisele."

Mõistagi hakkavad asjad siiski paremini sujuma ning Lucy elab maalilisse külaellu hoogsalt sisse, leides tegevust ka valdkonnas, mis teda eriti huvitab - ajalugu ning täpsemalt naiste tegevus selles kandis sõja ajal. Nimelt asendasid paljud naised sõja ajal erinevates töövaldkondades rindele saadetud mehi. Lucyle hakkab järjest rohkem tunduma, et tema üürileandjal, eakal kuid kõbusal ja ärksal Bunty'l oleks sõjaaja kohta väga põnevaid jutte rääkida. Ent kuigi Lucy saab naisega ehmatavast algusest hoolimata järjest paremini läbi, paistab Bunty siiski soovivat oma lugu endale hoida... Kuid samas tajub ta ka, et talle ei pruugi olla enam palju aega jäänud.

"Bunty meelest oli septembrikuus midagi hinnalist. Selle taga olid tunded, mille tekitas viimaste päikesekiirte endasse ahmimine, viimase võtmine enne seda, kui kõik hääbub ja saabub talvine pimedus. Tema polnud talve kunagi sallinud - veider, külm suutis kõik halvemaks muuta. Kõik need Lucy küsimused sõja kohta olid endaga kaasa toonud mälestusi külmatundest, kui ta hommikuti rattasadulasse istus ja barakki sõitis, mitu kihti riideid seljas. See oli teda omakorda mõtlema pannud, kui kaua ta seal käinud polnud. Naljakas, kui väga kõik olid üritanud minevikku üle võõbata, eluga niimoodi edasi minna, nagu oleks parem sõda unustada. Ja siis ilmusid korraga välja need noored, kes tahtsid kangesti kõike jälle päevavalgele tuua ja esitasid kõikvõimalikke küsimusi."

Ilus romantiline ja rahulik lugu kogukonnast ja sellesse kuuluvatest inimestest, kelle lood ulatuvad olevikust kaugesse minevikku.

Rannaraamat * Emily Henry

 

Lugesin 28.-30. november 2021

"Ja sel hetkel ma mõistsingi: kui maailm tundus pime ja hirmus, suutis armastus su tantsima panna, naer jaksas osa valust minema kanda, ilu võis su hirmu auklikuks torkida. Ma otsustasin, et mu elu saab olema täis neid kolme. Mitte vaid mu enda kasuks, vaid ema ja kõigi mind ümbritsevate jaoks.

Saab olema eesmärk. Saab olema ilu. Saab olema küünlavalgus ja taustal tasakesi mängiv Fleetwood Mac. 

Häda on selles, et ma hakkasin endale oma elust ja saatusest ilusat lugu kokku luuletama, ja selleks ajaks, kui sain kahekümne kaheksaseks, oli mu lugu juba täiuslik."

January Andrews on jõudnud oma elus punkti, kus täiuslik elu on äkitselt tükkideks lagunenud. January isa surma järel on tulnud ilmsiks tema suhe teise naisega, millest January ema ei soovi rääkida. Alati omavahel hästi toime tulnud ema ja tütar kaugenevad üksteisest. Perekond on ka juba varem pidanud rinda pistma tõsiste raskustega, sest kahel korral on ema saanud vähidiagnoosi. Seekordses pingelises olukorras laguneb ka January pikaajaline suhe Jacques'iga, kellega ta lootis abielluda.

Saabunud madalseisus on naisel vaja paari kuu jooksul valmis kirjutada raamat, mida pikisilmi oodatakse. Tal pole enam kindlat elukohta kuid isa on talle jätnud võtmed Michigani järve ääres asuvasse rannamajja, mis asub isa lapsepõlvemaal North Bear Shores'i kandis. Üsna peatselt avastab January, et kõrvalmajas elab teine kirjanik - Gus Everett - kes on Januaryle tuttav juba ülikooliõpingutest saadik. Tõsi küll, siis kritiseeris Gus January kirjutatud tekste väga aktiivselt, seega polnud nende omavahelised suhted näiliselt kuigi soojad. Seevastu siiski tundub, et mõlemad tundsid kõigest hoolimata teineteise vastu tõmmet... 

Ladusalt kirjutatud lugu, mida on hea lihtne lugeda. Nagu ikka, jagub siin parajal määral värvikaid tegelasi ning huumorit ning mõni tõeliselt hea sõber, nagu näiteks January sõbranna Shadi, kes võrdleb sügavat armumist uppumisega: 

"Uppumine on see osa, mis võtab su hingetuks. See on see osa, kui sa ei suuda uskuda, et sinu ees seisev inimene on üleüldse olemas ja lisaks veel ka sinu teele sattunud. See peaks sulle tekitama tunde, et sul on vedanud, et oled elus ning täpselt siis ja seal."

28 suve * Elin Hilderbrand

 

Lugesin 26. september - 28. september 2021

See hetk on nii täiuslik, et Jake mõtleb: "Peatu! Ma tahan igavesti siia jääda!". Aga muidugi ei käi elu päris nii. Lained rulluvad, rulluvad rulluvad ja miski neid ei peata.

Ja selline see raamat ongi - rullub, rullub ja rullub, tervelt 28 aasta jooksul, kuni saab otsa. Jääb nukrus. Tegelikult algab lugu rõõmsamates toonides ning on pikalt suviselt helge. Kuid elus on ka kõike muud ning eriti selles loos, kus aastast aastasse koondub ootus ühe hilissuvel toimuva sündmuse - kahe inimese iga-aastase paaripäevase kohtumise ümber. Autor räägib iga aasta puhul ka inimestest, raamatutest, lauludest ja sündmustest, mis seda aastat iseloomustasid.

Tegelased on sümpaatsed, igaühel on oma lugu, omad teerajad. Võib-olla iseloomustab lugude risti-rästi kulgemine omamoodi tänapäevast eluolu, sest raamatus sattuvad aastate jooksul kokku väga erinevad karakterid ning nende teed võivad üllataval moel uuesti ristuda ning üksteist mõjutada. 

Siiski tahaks ise mõelda, et inimesed, kes selles raamatus üksteisele kõige olulisemad on, kohtuvad mõnes järgmises elus uuesti ning võivad rahumeeli nautida koos olemist ja ka armastuse argipäeva oma ilus ja valus. Tundugu pealegi nende armastuslugu sellisena ideaalne - ikkagi on selles palju lõputut ootust, kurbust ja valu. Kõik see on lihtsalt allakriipsutamata, pigem aimatav, varjus - peidus nendel lehekülgedel, mis kirjutamata jäid.

Seitse õde * Lucinda Riley

 

lugesin august 2021

Kui sari meeldib, on tore teada, et lugemist ootab veel mitu head raamatut. Sellesse sarja suhtusin kuidagi kõhklusega ning lükkasin laenamist edasi. Ehkki elektroonilisel teel on seda väga lihtne teha ning samas raamat kasvõi kohe tagastada kui ta siiski ootustele ei vasta. Kõhklema pani näites tegelaste esitlemine raamatu algul näidendi kavalehe tekstile sarnaselt. Aga tegelasi on ka omajagu ning küllap ongi siis tegu autori katsega juba algusest peale lugejale piisavalt informatsiooni anda. Pealegi on õdede algsetest vanamoodsatest nimedest saanud moodsad lühendid, mida ei oskaks tingimata esialgsete nimedega seostada...

Päikeseline päev saab ootamatult hoopis teise värvi kui selle raamatu peategelane - kõige vanem õde Maya - on vastamisi uudisega oma kasuisa surma kohta. Maya lendab kohe sõbranna juurest Pariisist tagasi Shveitsi, kus asub kasuisa (hüüdnimega Pa Salt) loodud kodu, mida kutsutakse Atlantiseks. Kuigi kasuisa äkiline surm ning juba enne tüdrukute saabumist korraldatud kiired matused on veidi ebaharilikud, on tüdrukud ikkagi kõige enam murtud leinast. Kõik nad on erinevad ning igaüht tabab juhtunu omamoodi. 

Maya mõistab, et ta on lükanud edasi oma elu elamist, jäädes õdedest ainsana elama Atlantisesse. Tõsi küll, tema töö tõlkijana lubab tal seda teha ükskõik mis punktist maailmas, ent ta ise teab, et pigem on paiksuse põhjuseks olnud hirm ja kurbus minevikusündmuste pärast. 

Pa Salt on igale tüdrukule jätnud päranduseks ümbriku isikliku kirjaga ning koordinaadid, mis viitavad nende päritolule.  Aga veel enne kui Maya jõuab edasiseks mingeid kindlamaid plaane tegema hakata, tekib võimalus, et ta peab ühe valusa minevikusündmusega silmitsi seisma. Naine võtab seepeale kätte ning põgeneb, võttes osaliselt ettekäändeks oma juurte avastamise, mida ta muidu oleks ehk hiljem teinud.  

Pendeldamine oleviku- ja minevikusündmuste vahel näitab meile maailma, mis on muutunud. Näitab ühiskondi, kus kõigil pole veel vaba voli oma elu üle otsustada ning kus unistused leida armastus, või unistused elada oma südamega kooskõlas, ei leia täitumist. Nii et siin on oma tõsine pool, ka kõik kaunilt alanud armastuslood ei saa isegi romantilistes raamatutes hästi lõppeda... Minu jaoks tundus osa raamatust parajalt süngusesse kalduv ning teine pool jällegi tundus kohati üpris kergekaaluline ja meelelahutuslik, liig selgesti "happy end" lahenduse poole tüüriv...

Postkaart Itaaliast - Alex Brown

 

Selles raamatus saab kaasa elada noorele naisele, kes on üle elanud valusa lahkumineku ning jäänud üksinda oma voodihaige ema hooldajaks. Stress ning ema alavääristav suhtumine on muutnud Grace'i väga ebakindlaks ning masendunuks, lisaks on ta üleväsinud ning oma puhkuseks või hobideks tal aega ei jätku. Naisele pole abiks ka tema kaks õde ja vend, kes alahindavad tema koormust ja pingutusi ema hooldamisel, ainukeseks lähemaks abistajaks on läheduses elav lapsepõlvesõber, kes mõistab Grace'i.

Peategelase ellu toob rõõmu tema töö koos südamliku vanema abielupaariga - ta töötab nimelt laos, kuhu inimesed üürivad oma asjade ladustamiseks ruume. Ühel päeval ootab tühjendamist ruum number 28, mille eest pole viimase aasta jooksul üüri tasutud, ent lao omanik Larry pole sümpaatia tõttu üürnikku taga otsima hakanud. Ukse avanedes on Grace'i silme ees tõeline varakamber, kus on kallist mööblit, maale, ehteid ning riideid, mis kõik paistavad üsna väärtuslikud. Kambri üürnik pole kahjuks enda kontakte jätnud, ent hoiuruumis leiduvad päevikud, kirjad, fotod ja postkaardid annavad siiski lootust, et neid uurides leidub varandusele seaduslik pärija. Grace sukeldub saladuste avastamisse ning saab teada, et asjad on tõenäoliselt kuulunud naisele nimega Constance di Donato. Mida rohkem Grace salapärase tundmatu elust ja saatusest teada saab, seda rohkem hakkab muudatusi toimuma ka tema enda elus.

Tõeline ajaviiteromaan, mis ei nõua liiga tõsist suhtumist kuid pakub pilguheitu ellu, mis äkitselt muutub igapäevasest muinasjutuliseks. Tore, kui selliseid juhtumisi ka päris elus ette peaks tulema!