 |
| Lugesin 5.- 6. jaanuaril 2024 |
"...lein on haigus,mis inimese ära kurnab."Mul pole ühtegi päris sellist kogemust nagu raamatus lapse kaotanud Elisabethil. Kuid kõigil on varem või hiljem keegi, keda taga igatseda. Tegelikult põhjustab sarnaseid tundeid ka suhte purunemine, sest ka lahkuminek jätab ellu valusa tühimiku, ehkki surm on oma lõplikkuses sügavama mõjuga.
"Elisabeth oli surunud mälestused Vinterist tema tuppa ja ukse nende järel hoolikalt lukustanud aga see ei tähendanud, et aega saanuks kerida edasi võitagasi. Kuidas leida uuesti kogu elu mõte, kui mõte elas inimeses ja see inimene oli kaotatud? Sest just selline tunne tal oli. Ta oli kaotanud oma lapse. Ja kuna Vinter oli see, kes oli täitnud tema tunnid sisuga ja pannud teda päevast päeva elama pealtnäha lõputus askeldustevoolus, oli ta nüüd üksi ja ilma suunata. Kogu hellus, mis ta endas leidnud oli oli olnud poja päralt. See ettevaatus, millega ta oli hoidnud väikest keha, kui teda imikueas oli vannitanud, õrnus, millega oli kamminud ta heledaid juukseid ja nuusutanud pehmeid põski, see kõik oli nüüd pidetu, ja ilma Vinterita tuli tema kunagine kaledus kolmekordselt tagasi. Valida oli kas see või täielik lagunemine./.../ Lemmikpildid, teiste hulgas foto Vinteri esimesest sünnipäevast ja üks lasteaias tehtu, kus tema pehme nägu hakkas oma kuju leidma, jäid toaseinale edasi. Just sealt toast otsis ta ikka pelgupaika, kui igatsus liiga tugevaks muutus. Iga kord, kui ta ukse lukust lahti keeras, pressi Nala temast innuka niutsumise saatel mööda, just nagu kujutaks ta ette, et Vinter on lihtsalt end nende eest tuppa ära peitnud. Piinliku hoolega nuhutas koer kõik nurgad oma märja ninaotsaga läbi, et lõpuks hämmeldunult Elisabethile otsa vahtida. Vinterist oli ühekorraga saanud see, keda ei ole kusagil, ja see, kes on kõikjal."
Elisabeth suunab oma leina uue ravimi ehk Callocaini väljatöötamisse, katsetades ka ise tabletti ajal, mil inimesi pole veel katsetesse kaasatud. Enamus neist on tavapärasemad kõrvaltoimed, millega annab tööd teha, ent veidi ilmneb katsealustel hiirtel ka murettekitavaid käitumismustreid, millega Elisabeth otsustab ise tegeleda.
Aarhusi Ülikoolis õppivatel Annal ja Shadil, nende juhendajal Thorsteinil ning meditsiinifirmal on kõigil omad põhjused leinaga tegeleda. Tablett nimega Callocain, mis peaks aitama neid, kelle lein on tavapärasest sügavam, nii et nad ei suuda omaenda ja lähedaste jõul leinaprotsessist läbi tulla. Kuigi tundub, et ravimil läheb hästi, teeb Thorsteinile muret üks asi, mida ta ülikooli ja meditsiinifirma poolt koos ette võetud katse põhjal tähele pannud. Nimelt kuigi katses osalejatel läheb järjest paremini leina vähenedes, ei normaliseeru nende empaatiavõime nende leina vähenedes. Tundub, et kuigi nad ise on jõudnud tagasi normaalilähedasse seisundisse, jääb nende osavõtlikkus teiste suhtes alla kriitlise piiri. Kas seda võib olla põhjustanud võetud tablett, teeb Thorsteinile muret, ent ülikooli ja ülejäänud uurimisrühma poolt lükatakse kõik professori mõtteavaldused tagasi ning pigem süüdistatakse liigses kahtlustamises jms.
Ühiselt leina teemal lõputööd kirjutavatel ent üksteisest täiesti erinevatel Annal ja Shadil on kummalgi selle teema käsitlemiseks omad põhjused. Shadi võitleb kompulsiivse häirega, särtsakas Anna on suhteliselt äsja kaotanud ema ning püüab toime tulla ning ühendust hoida isaga, kes tõsiselt leinaga rinda pistab. Hoolimata oma eraklikust olemusest on Shadi väga tugev andmete analüüsimises ning suudab tuua uurimisandmetest välja just olulise.
Kui tähtis on leida tasakaal ning enda jaoks just see õige ravim, mis just sinuga sobib, arutleb Shadi.
"Aastaid tagasi, kui Shadi ise katsetas erinevaid preparaate, otsides midagi, millest abi saaks, haaras teda mitu korda hirm iseend kaotada. Ta küsis Emililt, kas ta märkab tema juures midagi teistsugust, ja nurus välja lubaduse, et Emil ütleb, kui Shadi peaks iseendale märkamatult kellekski teiseks muutuma. Emil oli naeratanud ja küsinud, kas kogu ravi mõte ei olegi see, et midagi muutub teistsuguseks, aga Shadi oli tundnud tarretavat hirmu, kujutledes tablette, mis aeglaselt muudavad närviradasid tema ajus ja panevad teda tundma või tegema asju, mida ta muidu ealeski ei teeks. Aga kui ta lõpuks leidis midagi, mis toimis, ja tundis ärevust oma kehast otse füüsiliselt kadumas, oli ta valmis taluma kõiki kõrvalmõjusid. Kõikuvat unekvaliteeti, iiveldust, seksuaaltungi alanemist, kõik need olid pisiasjad selle enese ttagasisaamise tunde kõrval. Kas tema üldse tohib olla kohtumõistja selle üle, mida teised on valmis ohverdama?"
Tekib küsimus, mis siis on see, mida inimesed võib-olla enda teadmatagi ohverdama peavad, võttes Elisabethi ja meditsiinifirma poolt välja töötatud ravimit? Ning võib-olla enne kui see kedagi isiklikult ei puuduta, ei tundugi need asjad nii olulised... ent kui tegu on kellegi lähedasega, keda ravim konkreetselt muudaks, saaks see küsimus palju reaalsemaks ja käegakatsutavamaks.
