Lihtsalt kuula * Sarah Dessen

 

Lugesin 15.-17. veebruaril 2023

Esialgu on raske tabada, mis võis juhtuda varem populaarse ning modellinduses tegutseva, eduka perekonna noorima tütre Annabeliga. Selge on aga see, et tal on nii kodus kui ka koolis raske. Üllatavalt leiab ta endale koolis kaaslaseks omapärase Oweni, kellega maailma ja muusika(!) üle arutleda. Nimelt on Owen samasugune üksiklane nagu tema, keda on sildistatud ja kõrvale jäetud oma varasema vägivaldse käitumise tõttu.

Annabel on olnud mitmeid aastaid lähedane 6. klassis kooli saabunud uue tüdruku Sophie'ga, kes tundus põnev ja uudne võrreldes Annabeli varasema sõbranna Clarke'iga, kellega tal nüüd suhtlus lausa päevapealt katkeb. Kuid ühel hetkel langeb Annabel ise Sophie kiusamise ja rünnakute alla. 

Kodus on parajasti suurimaks mureks keskmine õde Whitney, kes peaaegu tervele perele märkamatult on libisenud söömishäire küüsi. Vanim tütar, elavaloomuline Kirsten on püüdnud kõiki selle eest hoiatada, ent teda ei võetud tõsiselt ning nii jõuab olukord juba väga kriitiliseks minna. Üliaktiivse Kirsteni ning sissepoole elava Whitney kõrval tunneb noorim õde Annabel end tihtipeale nähtamatuna või arvabki, et parem on mitte silma paista ning oma arvamust avaldada, et olukorda mitte hullemaks teha. Oweniga kohtumine paneb teda mõistma, et ta polegi eriti oma arvamustest ausalt rääkinud vaid püüab pigem kedagi häirimata toime tulla.

Tänu Owenile kohtub Annabel teistega, kes tema maailma muudavad, kuid ometigi keerab üks sündmus uuesti kõik pahupidi ning tüdrukule tundub just nagu oleks kogu vahepealne paremuse poole liikunud aeg olemata olnud. Võib-olla ei ole alati mõistlik jätta asju enda teada, isegi kui tegu on millegi raske ja keerulisega, mis sulle teiste silmis märgi külge võib jätta. Kuid see halb, mis kunagi tabas Annabeli ning millest ta teiste ees vaikib, tabab nüüd Sophie teist sõbrannat Emily't. Annabel mõistab lõpuks, et unustada püüdmine ei aita asjadega toime tulla ja lahendusi leida.

"Ma olin alati tahtnud seda unustada. Kuid isegi siis kui hakkasin enda meelest juba unustama, ujusid ikka ja jälle mälukillud välja naagu veepinnal hulpivad puupilpad, mis uppunud laeva asukohast märku annavad. Roosa pluus, minu nimest tehtud värss, kellegi käsi mu kaelal... Just niiviisi juhtubki, kui sa proovid mineviku eest ära joosta. See mitte ainult ei jõua sulle järele, vaid võtab su üle võimust, rikub su tuleviku, võtab ära maa ja taeva, kuni sul pole enam muud teed, kui sellest otse läbi minna, sest see on ainus rada, mis võib su koju viia.
Mõistsin seda nüüd. Hääl, mis kogu aeg mu tähelepanu püüdis, kutsus ja anus, et ma teda kuulaksin, polnud üldse Willi hääl. See oli mu enda oma."

Hästi kirjutatud raamat, minu rõõmuks on siin üheks oluliseks tegelaseks ka muusika.

Tõde või tegu II * Ema saladus * Kristi Piiper

 

Lugesin 18.-20. veebruar 2022

Nagu tõdesin, sai esimene raamat üsna juhuslikult kaasa krabatud ning siis olingi juba konksu otsas. Seekord võtsin raamatukogust targu mõlemad ülejäänud sarja raamatud korraga ning teise osa lugemine kulges üllatavalt kiires tempos - siuh! - ning läbi ta oligi. (Kogemata tuleb küll postitus teise raamatu kohta nüüd paraku pärast kolmanda kohta postituse tegemist, aga mis seal ikka...).

Mõnes raamatus jääb mulje nagu oleks sündmused kuidagi kunstlikult üksteise otsa kuhjatud ja alatasa tekib mõte, et "mis nüüd siis veel" või "mis siis järgmiseks"... "Tõde või tegu" sarja raamatutes lisandub uut, põnevat ja ootamatut parajalt palju ning siiski ei teki sellist tunnet, et sündmustik oleks kuidagi üle kuhjatud või liigselt fantaasiarikas. Tagantjärele, uue info lisandudes, saavad mõned asjad hoopiski mõistetavamaks. Tegelaste omavahelised dialoogid tunduvad väga loomulikud.

Nagu võib aru saada, siis nüüdseks 15-aastase Stella elu pole just kerge. Nii polnud see ka varem kui nad emaga kahekesi pidid toime tulema, ent ühel päeval jääb tema ema jäljetult kadunuks. Seejärel õnnestub tal tänu vanatädi Astale jääda oma koju elama, kus ta pigem ise tädi hooldab kui vastupidi. Kuid siis sureb salapärastel põhjustel ka vanatädi ning Stella jääb päris ilma pereliikmeteta. Kuid kuhu siiski kadus tema ema ning mida mõtles Asta kui ta pomises midagi Stella isa välja saamise kohta?

Kõik võiks olla ääretult masendav ning tume kuid õnneks on Stellal olnud abiks hea sõber Kärt ning klassivend Johannes, kellega neil tekib romaan. Siiski satub Stella pärast vanatädi surma (esimeses raamatus selgub tegelikult, et tegu oli hoopistükkis tema vanaemaga) lastekodusse. Siin saab tema toanaabriks eriline ja omapärane Annabel ning ka teised noored paistavad Stellasse hästi suhtuvat - üksnes tüdruk nimega Eve on jätkuvalt okkaline. 

Muidugi ootavad Stellat veel mitmed üllatused ning lisaks omaenda muredele tuleb tal tegeleda sõbranna Kärdi omadega, sest too on end sisse mässinud armulukku vanema meesõpetajaga. Ka Johannese perega ei suju asjad kõige paremini, sest tema ema on miskipärast võtnud Stella suhtes kehva hoiaku.

Põnevust jagub, Stella elust selgub veel mitmeid uusi asju. Kuid võiks öelda, et ema saladus, mis raamatu pealkirjana figureerib, jääbki esialgu saladuseks edasi, sellelt kergitatakse katet vaid just parajalt palju, et tekitada vajadus kiirelt sarja kolmanda osa kallale asuda...