Merineitsi * Fjällbacka sari * nr 6 * Camilla Läckberg

Lugesin 24.-28. veebruar 2023

On üks tore nali, mida jagame kitarristiga, kes mind tihtipeale kontsertidel saadab ning see on seotud olukordadega kui kõht on äkitselt väga täis saanud (vahel, ehkki õnneks pigem harva võib seda ikka juhtuda). Vahva on seda kohata ka mõnes raamatus ja tõdeda, et teisedki on selle meelde jätnud. Erica Falck meenutab seda kui ta peab oma õele Annale tunnistama, et kaksikute ootamise viimane etapp on tõsine katsumus.

"Niiviisi ei tohiks välja näha. Ma olen nagu ristsugutis Muumipapast ja tollest vanamehest Monty Pythony sketshis, kes piparmündiküpsist süües lõhki läks."

Just sedasorti naljad ning igapäevaelu toredad juhtumused ning huumor teevad Läckbergi raamatud õdusaks, nii et hoolimata õudustäratavatest kriminaalsetest sündmusest on tahtmine ikka ja jälle raamatu tegelaste juurde tagasi pöörduda. Tegelikult kirjeldab raamat väga palju ka perede igapäevaelu raskusi - lahkukasvamist, töökoorma kuhjumist ühele pereliikmele, armastuse kustumist või puudumist. Ning kuigi need pole asjad, mis teeksid raamatu meeleolu hubasemaks, on need samas kirjeldused, mis muudavad loo tegelased, nende elu ja mõtted lugejale mõistetavamaks, lubavad meil nendega samastuda. 

Seekordne uurimine saab alguse pereisa Magnus Kjellneri kadumisest, kelle kohta politseil igasugused vihjed puuduvad. Kuid nagu ikka, hakkab Erica abikaasa Patrick Hedström oma sisetundele toetudes asja lõpuks uurima uuest suunast, mis juhuslikult ilmneb. 

Märksõnad: Cia Kjellner, Ludvig ja Elin, Christian Thydell, Sanna, kirjastaja Gaby von Rosen, Kenneth ja Lisbet, Erik ja Louise

Inglitegija * Fjällbacka nr 8 * Camilla Läckberg

 

Lugesin 12.-13. veebruar 2023

Tegelikult alustasin juba varem selle raamatuga, seda ELLU-st lugedes, ent kuna lugelmine jäi pooleli ning uuesti enam netist laenutada polnud võimalik, jõudsin ringiga raamatu juurde tagasi alles palju hiljem, kui seda lõpuks füüsilisel kujul riiulis silmasin. 

Käes on suve kuum keskpaik kui politseini jõuab kutsung Fjällbacka külje all asuvale Valö saarele. Sinna on tagasi kolinud traagilise saatusega pere pesamuna Ebba, koos oma abikaasaga. Paar on asunud rassima Ebba kunagise lapsepõlvekodu kallale, et unustada nende elu tabanud traagika - hukkunud pisipoeg Vincent. Kuid ka Valö saarel asuv maja on olnud tunnistajaks paljudele valgustkartvatele tegudele ning lugeja kohtub läbi raamatu aeg-ajalt palju varasemate sündmustega, mis saare ja nende elanikega seotud on. Ebba tagasijõudes maja tabanud põleng ei tundu Tanumshede jaoskonna politseiülemale Mellbergile kuigi kahtlane, ent siis leitakse elutoa põranda alt vanad verejäljed. Politseiuurija Patrick Hedström pole seekord ainuke, kelle kõhutunne midagi aimab, sest Ebba perekonna äkilise kadumisega tegeles noore politseinikuna tema ametikaaslane Gösta, keda juhtum vaevab erinevatel põhjustel senimaani.

Muidugi saab asjasse segatud ka Patrick Hedströmi abikaasa Erica, kes on vanal juhtumil juba ammu silma peal hoidnud ning püüdnud iseseisvalt uurimustööd teha. Märgates Gösta huvi sündmuse vastu õnnestub Erical ta oma liitlaseks saada, et erinevatest liinidest pärit infokildusid paremini kokku sobitada. Nagu ikka, kistakse sündmustesse lõpuks ka pereliimed ning oht võib läheneda hoopistükkis sealtpoolt, kust seda oodata ei oskagi.

Lugeja saab lugeda ka paljude varasemate juhtumuste kohta, mis näitavad, et Valö maja ümber on toimunud palju kurba, traagilist ja kahetsusväärset, just nagu kasvaks halb iga järgneva sündmusega paratamatult. Hoolimata sellest, et tegu on looduskauni kohaga, jätkub siin keeruliste sündmuste jada pikalt läbi terve sajandi. Tegelikult on ehk ka hea, need sündmused kõigile teada ei ole, ent politsei ning ka Patrick Hedströmi abikaasa Erica soovivad välja selgitada, mis siis ikkagi saarel juhtus, eriti kuna sündmuste jada on lõpuks jõudnud välja tänapäeva.

Märksõnadeks: Helga Svensson, inglitegija, Dagmar, Laura, Hermann Göring, Carin Göring, Rune Elvander, Inez, Claes, Annelie, Johan, Leon Kreuz, Josef, Sebastian, Percy, John, Ia, projekt Gimle, Rootsi Sõbrad.

Murelind * Fjällbacka nr 4 * Camilla Läckberg

 

Lugesin kuni 2.-19. jaanuar 2023

Seekord ei õnnestunud raamatut nii kiirelt "neelata" kui tavaliselt ning võib-olla just seetõttu tundus lugu realistlikum, ehkki kokkuvõttes võib öelda, et on tegu just sellise asjade käiguga, kus tundub olevat liiga uskumatuid kokkusattumusi. Mingil hetkel hakkas ka endal kuklas vaikselt teatud kahtlus kummitama ning see osutus ühtlasi loo lahenduseks.

Tanumshedesse jõuab võtteseltskond, et filmida uut osa tõsieluseriaalist seekordse nimega "Fucking Tanum". Sarjas osalejad tunduvad ühest küljest kõike muud kui tavalised, ent samas on nad oma murede-rõõmudega just paljude televaatajate sarnased. Igal juhul tekitab nende saabumine ning võimalus ka ise kaamerate vaatevälja sattuda elevust kohalike sarja jälgijate hulgas. 

Politseijaoskonnas on olnud rahulik, ent see saab lõpu kui selgub, et näiliselt joobes juhtimise tõttu surmaga lõppenud ühepoolne liiklusõnnetus on hoopistükkis ettekavatsetud mõrv, millele ei leidu mingit loogilist seletust. Kui järgneb ühe seriaalis osalenu surmajuhtum, leiavad Patrick Hedström ning tema töökaaslased end äkitselt ülepeakaela töösse uppumas. Kuigi jaoskonda on saabunud juurde uus töötaja Hanna, liigub uurimine esialgu siiski Patricku meelest aeglaselt ning puudu on juhtlõngadest, mis aitaks uurimist edasi viia. 

Nagu sellest veel vähe oleks, on jõudsalt lähenemas ka Patricku ja Erica pulmapäev ning Erica on samas tõsiselt mures oma noorema õe Anna pärast, kelle abielu jõhkra Lucasega katastroofiliselt lõppes. Õnneks hakkavad kõik asjad mingis suunas tasapisi hargnema - tihtipeale on siin abiks uurijate hea vaist ning järelejätmatu süvenemine, mis viib väikeste kuid oluliste tähelepanekuteni. Lugejat ootab ees põnev vaade uurimisse ja Tanumshede ellu. Isegi Patricku ülemus Mellberg on õnnelik, sest on leidnud endale kütkestava kaaslanna... Kuid mõnikord näivad asjad välja liiga head, et tõeks osutuda.

Sohilaps * Fjällbacka 5 * Camila Läckberg

 

Lugesin 13.-24. november 2022

Fjällbacka-lugude järjekord on mul lugemisel olnud väga segane, aga mis seal ikka... Selles raamatus on Erica ja Patrick jõudnud just abielluda ning nende pisitütar Maja on just saanud aasta vanuseks. Väga-väga tuttav tunne tuleb, lugedes Erica mõtteid tema elu kohta, sest endal oli just sarnane olukord kui asusin lõputööd kirjutama pisikese beebi kõrvalt ja õnnestus mõne tunni kaupa selleks aega saada...

"Ta läks töötuppa ja sulges segaste tunnetega ukse. Ta oli aasta otsa Majaga kodus olnud. Suur osa temast oli selle päeva saabumist igatsenud. Et saaks teatepulga Patrikule üle anda. Pühenduda jälle täiskasvanutegevusele. Ta oli nii kohutavalt tüdinud mänguasjadest, liivakastidest ja lastesaadetest. Tuli siiski nentida, et täiusliku liivakoogi tegemine polnud intellekti stimuleerimiseks päriselt piisav ja ükskõik kui väga ta ka oma tütart ei armastanud, oleks ta varsti hakanud meeleheite pärast juukseid välja kiskuma, kui teda oleks veelkord sunnitud Maja lemmiklaulu laulma. Nüüd oli Patriku kord seda rolli täita./.../

Erica ohkas. Majas oli nüüd vaikne. Liiga vaikne. Kõrvad olid aasta otsa olnud valmis kuulama vähimatki viginat või järgmist kisa. Nüüd oli kõik täiesti vaikne ja tühi. Kursor vilkus Wordi dokumendi esimesel real. Mitte ainsatki tühist märgikest polnud sinna poole tunni jooksul tekkinud. Ajus valitses lihtsalt tuulevaikus. Ta oli sirvinud oma märkmeid ja artikleid, mis ta oli suve jooksul kopeerinud. Pärast mitut kirja teel tehtud katset oli ta lõpuks saanud panna kinni aja juhtumi peaosalise, naismõrvari juurde, kuid alles kolme nädala pärast. Nii et esialgu pidi ta rahulduma arhiivimaterjalidega ja lähtuma nendest. Probleem oli aga selles, et midagi ei tulnud välja. Sõnad ei tahtnud õigele kohale kukkuda ja nüüd hakkas saabuma kahtlus. See kahtlus, millega tuli kirjanikuna pidevalt võidelda. Kas mingeid sõnu polegi enam järel? Kas ta oli oma viimase lause ära kirjutanud, kvoodi täis saanud? Kas temas polegi rohkem raamatuid? Loogika ütles talle, et ta oli peaaegu alati nii tundnud, kui uue raamatu kallal tööd alustas, aga see ei aidanud. See oli nagu mingisugune nuhtlus, protsess, mille ta pidi iga kord läbi tegema. Umbes nagu sünnitus. Kuid täna edenes asi iseäranis vaevaliselt."

Samal ajal kui Patrick on lubanud olla kodus Majat hoidmas, et Erica saaks teha tööd oma uue raamatu kallal, peab Tanumshede jaoskonna kirju seltskond hakkama uurima mõrva, mille tagajärjel on surma saanud ajaloohuviline Erik. Erinevatest allikatest hakkab kogunema infot, mille tagajärjel saab selgeks, et Erica ema Elsy kuulus noorena Erikuga samasse seltskonda ning sinna kuulusid ka Erikuvend Axel ning Elsy sõbranna Britta, lisaks kergesti ägestuv Frans. 

Kuna Erica vanemad on viis aastat varem liiklusõnnetuses elu kaotanud, .pole tal võimalik oma ema käest enam midagi uurida, ent nüüd aitavad tal Elsy kunagisest elust aimu saada pööningult leitud päevikud. Küsimusi tekitavad ka sealtsamast leitud saksa aurist ning vereplekkidega beebiriided. 

Loos põimuvad põnevalt tänapäevane krimijuurdlus ning Fjällbackas ammu toimunud sündmused, viies ootamatu lõpplahenduseni.

Majakavaht * Camilla Läckberg

 

Lugesin 8.- 11. mai 2022

Pean õppima lugema ka raamatute tagaküljel olevaid tutvustusi. Nii oleksin teada saanud, et raamatukogust kaasakrabatud teos on selles sarjas juba seitsmes... Aga tihtipeale ma väga ei taha  lühitutvustusi lugeda, sest need võivad raamatust ka hoopis vale mulje jätta.

Kohe alguses hakkas lugemine venima, sest tegu on stiiliga, kus väga väikeste juppide kaupa ilmub järjest uusi tegelasi, ka erinevatest aegadest ning pole sugugi teada, kuidas ja millal nad omavahel kokku on puutunud või üldse kokku puutuvadki. 

Üks naine põgeneb oma lapsega. Politseiuurija Patrik ja tema naine Erica on elanud läbi rasked ajad, Erica õde Anna on autoõnnetuses kaotanud väikese lapse. Mats ehk Matte Sverini vanemad leiavad ta tema korterist, tapetuna lasuga pähe. Aastal 1870 läks noor naine Emelie oma värske abikaasaga elama üksildasele Graskär'i ehk Gastholmeni saarele. Saarel on oma roll ka raamatus kirjeldatud hilisemates sündmustes. Matsi ema Signe muretses mingil põhjusel juba alates poisi lapsepõlvest, et pojaga võib midagi hirmsat juhtuda, ent nüüd, sügavas leinas ja shokis taipab ta äkitselt ja ütleb abikaasa Gunnarile:

"Raiskasin nii palju aega ja ilusaid hetki muretsemise peale, samal ajal kui sina olid lihtsalt rõõmus ja tänulik selle eest, mis meil oli, Matte eest. Kui see juhtub, siis pole niikuinii võimalik selleks valmis olla. Muretsesin kogu tema elu kõige pärast maa ja taeva vahel, aga ma poleks kunagi osanud valmistuda selleks, mis tuli. Oleksin pidanud rohkem rõõmustama."

Matte mõrva uurimine edeneb üsna visalt, sest juhtlõngu pole kusagilt väga võtta, pigem tuleb need lausa siit-sealt välja kiskuda. Lisaks on ka selles loos uurija Patrik Hedström'ile omal moel kaikaid kodaraisse pildumas tema agar, kangekaelne ning mitte just kõige taiplikum jaokskonnaülem Bertil Mellberg. Näiteks võtab too kätte ning korraldab enda tahtmise järgi pressikonverentsi ajal, mil uurimus on veel väga tundlikus staadiumis. Kes on lugenud näiteks Wallanderi sarja, teab väga hästi, kui tõsiselt planeeritakse seal pressikonverentse ning avalikkusele välja antavat infot, et sellest uurimisele pigem kasu kui kahju tõuseks.

Tõlge on ladus ja hea, selle autoriks on Maiu Elken. Raamatusse sisse elades hakkavad kõik need eraldi lood ühel hetkel koduseks saama, isegi kui (pahatihti) on nendes pigem tõsiseid toone (vägivald, perevägivalla eest põgenemine). Palju on selliseid saladusi, mis paljastuvad vaid väga väikeste kildude haaval, jättes lugeja kaasa mõtlema ja arutlema. Ja palju on sellist, mis paneb mõtlema, kui habras on inimene, tema elu ja tema sisemine tasakaal. Kui vähe võib selleks vaja olla, et tõugata ta üle viimase piiri või vastupidi - kui lihtsaid asju võib teinekord vaja minna selleks, kedagi tühjusest tagasi ellu tõmmata.

Sündmuste süngust leevendavad isikupärased tegelased kuid pigem jäävad minu jaoks lõpuks kõlama ikkagi kurblikud või sünged noodid, sest on asju, mis siin jäävad lahendamata ja ka neid, mis leiavad pigem tõsieluliselt karmi lõpu. Siiski on tegu hea autoriga ning erinevad sündmused, inimesed, lahendused - kõik moodustab omamoodi tasakaalus oleva terviku. Mitme tegelase puhul pole tegu must-valge pildiga vaid pigem tervikuga, kus võitlevad inimese erinevad pooled. Hoolimata raamatu tõsisest meeleolust (raamat oli ka esmatutvus autoriga) jäi hea mulje ning tänu sellele olen nüüdseks lugenud mitmeid Camilla Läckbergi teoseid.

Jääprintsess * Camilla Läckberg

 

Alustasin mais 2022, uuesti 28. august - 5. september 2022

Raamatu algus on nukker, trööstitus meeleolus ning õõvastav, ent selle korvab loo edenemine kus tulevad järjest sisse peategelase Erica sõbrad-tuttavad, kes loovad naise ümber õdusa meeleolu. Krimiromaanile kohaselt pole juhtunus muidugi midagi õdusat, sest raamatu alguses on Erica üks esimestest, kes näeb oma lapsepõlvesõpra Alexit surnuna, lebamas jäises vannis.

Kuna Alexi vanemad on veendunud, et naine poleks endale ise viga teinud ning paluvad Erical kirjutada tütre mälestuseks ajalehte lugu, asub Erica sündmust ning Alexi elu täpsemalt uurima. Paistab, et on nii mõndagi, mida tema lähedased naisest ei teadnud. Lapsepõlvesõbra surm on Erica jaoks shokeeriv, ent lisaks valmistab talle muret õde Anna, kelle abikaasa Lucas on ebameeldiv ja kasuahne ning loodab Erica ja Anna lapsepõlvekodu mahamüümisest kenakese noosi saada. Kuigi Erica on Fjällbacka'st varem püüdnud jooksujalu mujale põgeneda, tunneb ta nüüd, et ei suuda ega taha vanematekodust lahti lasta.

Järgmiseks saab lugeja tuttavaks Tanumshede politseijaoskonna ning selle ülema Bertil Mellbergiga. Kahjuks joonistub silme ette pilt mitte just eriti võimekast, see-eest aga ilmselt üsnagi agarast inimesest. Alexi surmajärgsed analüüsid näitavad, et mitte mingil juhul ei saanud olla tegu enesetapuga ning politsei peaks asja edasi uurima. Bertil Mellberg loodab kiiret lahendust, ent jaoskonnas on peamine, kellel on oskusi, tahet ning vaistu selliste asjade uurimiseks, Patrik Hedström.

Erica töötab ajakirjanduses ning kirjutab ka elulugusid, unistades samas millegi suurema ja isiklikuma loomisest. Talle meenub Alexi matustel kirikus olles mõndagi oma lapsepõlvest ning kasvõi sellest kuidas igav kirikuskäimine andis talle tõuke oma lugude arendamiseks.

"Kogu lapsepõlve oli neid Annaga pühapäeviti kindlal käel kirikusse veetud. Lapse jaoks oli olnud õudselt igav seal istuda, kuulata jutlust ja psalme, mille meloodiaid oli lootusetu selgeks saada. Meelelahutuseks oli ta oma peas lugusid välja mõelnud. Siin oli loodud muinasjutte draakonitest ja printsessidest, ilma ete need oleks kunagi paberile jõudnud. Teismeeas oli Erica tulise protestimise tõttu kirikukülastusi tunduvalt vähemaks jäänud, aga neil kordadel, kui ta siiski kaasa oli läinud, olid muinasjuttude asemele ilmunud romantilisema alatooniga jutustused. Irooniline küll, kuid võib-olla tuli tal oma elukutsevaliku eest tänada - või need - just neid pealesunnitud kirikuskäimisi."

See lugu avaneb aeglaselt oma tegelaste kaudu. Lugeja võibki mõnes lõigus vaid aimata, kelle mõtisklust on tal parajasti võimalik jälgida. Ning muidugi selgub nendest sisevaadetest, et sündmused ning nende tagapõhjad on palju keerulisemad kui pealtnäha paistab... Näiteks saame alles hiljem aimu Erica õe Anna mõtetest ning elust, ehkki Erica kaudu on lugeja selle kohta juba varem võinud nii mõndagi otsustada. Ka Alex'i abikaasa Henriku mõtetesse saame hiljem piiluda, ehkki tegelasena kohtume temaga juba üsna raamatu alguses. 

Puntrasse jooksnud elud, alkoholism, pikalt varjatud sünged saladused ning muserdavad saatuselöögid - seda kõike on palju, ent ometi on suur osa sellest varjatud, sest "mida muidu naabrid arvaksid". Selle loo kaudu jõuab lugejani suhtumine, mis oli tavapärasem mitukümmend aastat tagasi ja mis jättis ulatamata abikäe ohvritele, kes pidid lisaks neid tabanud tragöödiale kannatama ka mahavaikimise tõttu. Halbu sündmusi eirati, vaikiti maha, mätsiti kinni, hoolimata inimeste eludest, mis jäid alatiseks rikutuks. Kuid nagu ütleb üks tegelane: "Vaikimist ei saa iial tagasi võtta." Alles liiga hilja mõistavad vaikijad, et nende tegevus või siis just tegevusetus võtab ohvritelt kõik, mis neile väärtuslik on ning närib neid seestpoolt, hävitab ja piinab neid aasta-aastalt üha rohkem. 

"Mõnikord tundub mulle, et vaikimine oli hullem kui ahistamine. Mei ei rääkinud sellest mitte kunagi, isegi mitte nende nelja seina vahel, ja alles nüüd saan ma aru, mis see pidi olema temaga teinud. Võib-olla tõlgendas ta minu vaikimist nagu etteheidet. See on ainus asi, mida ma ei suuda taluda. Et ta võis uskuda, et ma süüdistasin juhtunus teda. Seda mõtet polnud mul mitte kunagi, sekundiksi mitte, kuid nüüd ei saa ma enam iialgi teada, kas ka tema seda teadis."

Hoolimata sellest, et traagiliselt lõppenud elud panevad inimesed veidi põhjalikumalt mõtlema selle üle, kas nende tehtud otsused olid õiged, ei suuda nad ikkagi näha, et tegutsesid rohkem enda hea nime säilitamise mitte oma lähedase huvides. "Ja mida inimesed oleksid öelnud..." jääb ikka kõikjal refrääniks, selgituseks kõigele, mida juhtunu varjamiseks ette võetakse.

Trööstitu ja keerulise mõrvaloo vastukaaluks on selles loos ka kauni armastuse algus. Tegelikult liigubki rõhk tasapisi Erica pealt rohkem tema lapsepõlvesõbrale Patrik Hedströmile - politseinikule, kes mõrvade uurimisega kõige rohkem vaeva näeb - kui just jaoskonna ülem Mellberg teda selles parajasti ei takista. Nimelt soovib Mellberg näha kõike võimalikult lihtsana ning ootab juhtumi kiiret ja hiilgavat lahendust, et tal oleks võimalik siirduda kiiresti tagasi Göteborgi, kust ta mingi eksimuse tõttu Tanumshede jaoskonda "pagendati". Kuid Patriku vaist ütleb talle päris tihti kui asjad pole veel õiget lahendust leidnud ning nii läheb juhtumi lahendamisega oluliselt kauem aega kui Mellberg seda sooviks.

Mitmetahuline raamat, kus on osavalt kokku sätitud külm ja kuum, õudne ja kaunis, romantiline ja õõvastav... Õnneks on tegu just sedatüüpi krimilooga, mis mulle meeldib, kuna stiil on ikkagi südamlik ning lugejal tekib tegelastega isiklik side, mis aitab juhtunut mõista.