Jääprintsess * Camilla Läckberg

 

Alustasin mais 2022, uuesti 28. august - 5. september 2022

Raamatu algus on nukker, trööstitus meeleolus ning õõvastav, ent selle korvab loo edenemine kus tulevad järjest sisse peategelase Erica sõbrad-tuttavad, kes loovad naise ümber õdusa meeleolu. Krimiromaanile kohaselt pole juhtunus muidugi midagi õdusat, sest raamatu alguses on Erica üks esimestest, kes näeb oma lapsepõlvesõpra Alexit surnuna, lebamas jäises vannis.

Kuna Alexi vanemad on veendunud, et naine poleks endale ise viga teinud ning paluvad Erical kirjutada tütre mälestuseks ajalehte lugu, asub Erica sündmust ning Alexi elu täpsemalt uurima. Paistab, et on nii mõndagi, mida tema lähedased naisest ei teadnud. Lapsepõlvesõbra surm on Erica jaoks shokeeriv, ent lisaks valmistab talle muret õde Anna, kelle abikaasa Lucas on ebameeldiv ja kasuahne ning loodab Erica ja Anna lapsepõlvekodu mahamüümisest kenakese noosi saada. Kuigi Erica on Fjällbacka'st varem püüdnud jooksujalu mujale põgeneda, tunneb ta nüüd, et ei suuda ega taha vanematekodust lahti lasta.

Järgmiseks saab lugeja tuttavaks Tanumshede politseijaoskonna ning selle ülema Bertil Mellbergiga. Kahjuks joonistub silme ette pilt mitte just eriti võimekast, see-eest aga ilmselt üsnagi agarast inimesest. Alexi surmajärgsed analüüsid näitavad, et mitte mingil juhul ei saanud olla tegu enesetapuga ning politsei peaks asja edasi uurima. Bertil Mellberg loodab kiiret lahendust, ent jaoskonnas on peamine, kellel on oskusi, tahet ning vaistu selliste asjade uurimiseks, Patrik Hedström.

Erica töötab ajakirjanduses ning kirjutab ka elulugusid, unistades samas millegi suurema ja isiklikuma loomisest. Talle meenub Alexi matustel kirikus olles mõndagi oma lapsepõlvest ning kasvõi sellest kuidas igav kirikuskäimine andis talle tõuke oma lugude arendamiseks.

"Kogu lapsepõlve oli neid Annaga pühapäeviti kindlal käel kirikusse veetud. Lapse jaoks oli olnud õudselt igav seal istuda, kuulata jutlust ja psalme, mille meloodiaid oli lootusetu selgeks saada. Meelelahutuseks oli ta oma peas lugusid välja mõelnud. Siin oli loodud muinasjutte draakonitest ja printsessidest, ilma ete need oleks kunagi paberile jõudnud. Teismeeas oli Erica tulise protestimise tõttu kirikukülastusi tunduvalt vähemaks jäänud, aga neil kordadel, kui ta siiski kaasa oli läinud, olid muinasjuttude asemele ilmunud romantilisema alatooniga jutustused. Irooniline küll, kuid võib-olla tuli tal oma elukutsevaliku eest tänada - või need - just neid pealesunnitud kirikuskäimisi."

See lugu avaneb aeglaselt oma tegelaste kaudu. Lugeja võibki mõnes lõigus vaid aimata, kelle mõtisklust on tal parajasti võimalik jälgida. Ning muidugi selgub nendest sisevaadetest, et sündmused ning nende tagapõhjad on palju keerulisemad kui pealtnäha paistab... Näiteks saame alles hiljem aimu Erica õe Anna mõtetest ning elust, ehkki Erica kaudu on lugeja selle kohta juba varem võinud nii mõndagi otsustada. Ka Alex'i abikaasa Henriku mõtetesse saame hiljem piiluda, ehkki tegelasena kohtume temaga juba üsna raamatu alguses. 

Puntrasse jooksnud elud, alkoholism, pikalt varjatud sünged saladused ning muserdavad saatuselöögid - seda kõike on palju, ent ometi on suur osa sellest varjatud, sest "mida muidu naabrid arvaksid". Selle loo kaudu jõuab lugejani suhtumine, mis oli tavapärasem mitukümmend aastat tagasi ja mis jättis ulatamata abikäe ohvritele, kes pidid lisaks neid tabanud tragöödiale kannatama ka mahavaikimise tõttu. Halbu sündmusi eirati, vaikiti maha, mätsiti kinni, hoolimata inimeste eludest, mis jäid alatiseks rikutuks. Kuid nagu ütleb üks tegelane: "Vaikimist ei saa iial tagasi võtta." Alles liiga hilja mõistavad vaikijad, et nende tegevus või siis just tegevusetus võtab ohvritelt kõik, mis neile väärtuslik on ning närib neid seestpoolt, hävitab ja piinab neid aasta-aastalt üha rohkem. 

"Mõnikord tundub mulle, et vaikimine oli hullem kui ahistamine. Mei ei rääkinud sellest mitte kunagi, isegi mitte nende nelja seina vahel, ja alles nüüd saan ma aru, mis see pidi olema temaga teinud. Võib-olla tõlgendas ta minu vaikimist nagu etteheidet. See on ainus asi, mida ma ei suuda taluda. Et ta võis uskuda, et ma süüdistasin juhtunus teda. Seda mõtet polnud mul mitte kunagi, sekundiksi mitte, kuid nüüd ei saa ma enam iialgi teada, kas ka tema seda teadis."

Hoolimata sellest, et traagiliselt lõppenud elud panevad inimesed veidi põhjalikumalt mõtlema selle üle, kas nende tehtud otsused olid õiged, ei suuda nad ikkagi näha, et tegutsesid rohkem enda hea nime säilitamise mitte oma lähedase huvides. "Ja mida inimesed oleksid öelnud..." jääb ikka kõikjal refrääniks, selgituseks kõigele, mida juhtunu varjamiseks ette võetakse.

Trööstitu ja keerulise mõrvaloo vastukaaluks on selles loos ka kauni armastuse algus. Tegelikult liigubki rõhk tasapisi Erica pealt rohkem tema lapsepõlvesõbrale Patrik Hedströmile - politseinikule, kes mõrvade uurimisega kõige rohkem vaeva näeb - kui just jaoskonna ülem Mellberg teda selles parajasti ei takista. Nimelt soovib Mellberg näha kõike võimalikult lihtsana ning ootab juhtumi kiiret ja hiilgavat lahendust, et tal oleks võimalik siirduda kiiresti tagasi Göteborgi, kust ta mingi eksimuse tõttu Tanumshede jaoskonda "pagendati". Kuid Patriku vaist ütleb talle päris tihti kui asjad pole veel õiget lahendust leidnud ning nii läheb juhtumi lahendamisega oluliselt kauem aega kui Mellberg seda sooviks.

Mitmetahuline raamat, kus on osavalt kokku sätitud külm ja kuum, õudne ja kaunis, romantiline ja õõvastav... Õnneks on tegu just sedatüüpi krimilooga, mis mulle meeldib, kuna stiil on ikkagi südamlik ning lugejal tekib tegelastega isiklik side, mis aitab juhtunut mõista.