Lewis Carrolli lugemine keelatud * Diego Arboleda tekst, Raul Sagospe illustratsioonid

 

Lugesin 24. mail 2022

Täiskasvanule üks kiire lugemine, toredate ning üsnagi üle võlli tegelastega. Täiskasvanute veidrused on lapse vaatevinklist üsna kummalised ja samas ei lubata lapsele veidrusi, mis on palju vähem kummalised kui suurte omad. 

Nooruke Eugéne Chignon saadetakse koduõpetajannaks New Yorki, väikese Alice Welrush'i perekonda, mis on koosneb üsna kummalistest tegelastest. Ning sel perekonnal on Eugéne'ile ka üsna kummalised nõudmised.

Õnneks pole lõppkokkuvõttes siin ühtegi läbinisti kurja või halba tegelast ning omal moel laabub lõpuks kõik. Ühe tekstilõigu lisan ka:

Mittevestlejad pidamas mittevestlust
Kõik te arvatavasti teate, mis asi on vestlus, aga võib-olla te ei tea, mis asi on mittevestlus. Mittevestlus ei ole sama asi mis vaikus. Vaikus on siis, kui mitte keegi ei räägi ega tee lärmi. Mittevestlus on siis, kui mitte keegi ei ütle seda, mida tahaks öelda.

Vaikus võib olla rahustav ja meeldiv. Seevastu mittevestlus muudab kõik inimesed närviliseks.

Eugéne oli aadlike lapsi õpetades selgeks saanud, et kui kõik inimesed korraga räägivad, ei saa tavaliselt mitte keegi mitte millestki aru. Aga tol õhtul Welrushide residentsis osales ta esimest korda elus mittevestlusel, kus probleemiks polnud mitte see, et kõik oleksid korraga rääkinud, vaid see, et mitte keegi ei rääkinud sellest, millest ta oleks tahtnud rääkida.

See ei olnud vaikus, seda mitte. Sõnad olid olemas, terve hunnik sõnu. Sest kui nad klaasverandal kokku said, oli kõigil vaja midagi rääkida.

Eugéne oleks tahtnud proua Welrushile öelda, et ilus kollane taldrik, mille peal on must ronk, on kriimustada saanud. Aga ta ei öelnud midagi ja peitis taldriku oma selja taha, sest kui ta räägiks sellest, mis juhtus, siis saaks härra Welrush teada, et Stilt sõi kõik nende koogikesed ära.

Stilt seevastu oleks tahtnud öelda, et see oli tema süü, et taldrik kriimustada sai, sest tema ajas koogikandikut taga. Aga ta ei öelnud midagi, sest ta ei tahtnud, et saadaks teada, et Eugéne on katastrofinna, kes asju lõhub.

Härra Welrush oleks tahtnud öelda oma naisele midagi selle lehekülje kohta, mille ta oli ajalehest välja lõiganud. Aga ta varjas seda samamoodi nagu Eugéne: peitis lehe selja taha ega öelnud midagi, sest uudises seal anti teada, et Alice Liddell elab hotellis Waldorf-Astoria, nende elukohast mitte kuigi kaugel, ja loomulikult ei tahtnud ta, et tema tütar sellest teada saaks.

Proua Welrush oleks tahtnud Eugéne'ilt küsida, miks pagana pärast oli tol hommikul tema rõdu all kasvavate põõsaste vahel kuus kastekannu. Aga ta ei öelnud kastekannude kohta midagi, sest kartis, et sellega on kuidagi seotud Timothy (igasuguste imelike asjadega oli tema vend alati seotud), ja ta ei tahtnud, et abikaasal avaneks võimalus kogu süü venna kaela ajada.

Ja viimasena Alice, kes oleks tahtnud oma vanematele öelda, et tal on neile kingitus: neli madeleine'i, mis ta oli kleidi taskusse peitnud ja sellega ärasöömisest päästnud. Aga loomulikult ei saanud ta neist rääkida, sest onu koos oma kooginäljaga istus sealsamas, tema kõrval.

Neil põhjustel, kuigi nad kõik tahtsid midagi öelda, ei öelnud nad seda, mida öelda tahtsid. Kõik viis vaatasid ringi ja tundsid, kuidas sõnad nende suletud suust välja trügivad. Nii pidasidki nad terve minuti mittevestlust.