Pühapäevane filosoofiaklubi * Isabel Dalhousie juhtum * Alexander McCall Smith

 

Lugesin 27. juuni - 3. juuli 2022

Apollost leiab päris palju McCall Smith'i raamatuid, tegin otsingu ja olin üllatunud. Olen varasemast lugenud sama autori raamatut "Esimene daamide detektiiviagentuur", mis ilmus Varraku/Maalehe krimisarjas ja üllatas oma hoopis teistmoodi, hubase ja sõbraliku, kergelt naivistlikku tooni lähenemisega. 

"Pühapäevane filosoofiaklubi" on veidike sarnast värvi, sest näeme kogu rahulikult kulgevat mõttemaailma, mis Isabel Dalhousie'd igapäevaselt saadab. Pärast seda kui ta näeb kontserdisaalis ülemiselt rõdult alla kukkumas noort meest, ei anna juhtum talle asu kuigi ta proovib seda unustada. Kuid siit-sealt kuuldud infokillud kinnitavad, et noormehel poleks olnud põhjust enese elu lõpetamiseks ning Isabel hakkab seega siiski tasapisi omal käel asja uurima. Tema lähimasse ringi kuuluvad vennatütar Cat ning koduabiline Grace aitavad teda mõlemad omal moel.

Isabeli rahulik elufilosoofia ning arutlused elu ja armastuse teemadel on väga köitvad. Vennatütre Cat'i endine kaaslane Jamie on talle tema käikudel sõbraks ja saatjaks, samas kui Cat'i praeguse poisi Toby vastu tunneb Isabel vastumeelsust. Juhtumit uurides saab Isabel tuttavaks Paul Hogg'iga, kelle alluvuses rõdult kukkunud noormees Mark Fraser töötas, samuti Mark'i korterikaaslaste Hen'i ning Neiliga ning Pauli elukaaslase Mintyga.

Isabel töötab rakendusliku filosoofia ajakirja heaks, mille jaoks ta sageli kaasautorite saadetud artikleid läbi töötab, enne nende edasisaatmist kaastöötajatele. Kuid mõtisklused tabavad teda ka täiesti keset igapäevaseid sündmusi. 

"Inimesele ei tekita piinlikkust see inimene, keda ta armastab, ta võib siis ehk tunda põgusat ebamugavust, kuid see pole kunagi tõeline piinlikkustunne. Sa andestad siis inimesele tema puudused, kuid võib ka olla, et sa lihtsalt ei märkagi neid. /.../ Võib olla oleks lihtsam, mõtles Isabel, kui armumist endale üldse mitte lubada, lihtsalt olla sina ise, haigetsaamisele immuunne. Sedasorti inimesi oli palju ja nad näisid oma eluga rahul olevat - või kas ikka olid? Ta oleks tahtnud teada, kui paljud neist inimestest olid üksikud oma vabast tahtest ja kui paljud olid üksikud sellepärast, et mitte kunagi polnud nende ellu saabunud kedagi, kes oleks nad üksildusest vabastanud. On oluline vahe, kas loobutakse otsimast ja alistutakse üksildusele või valitakse üksi olemine teadlikult.
Keskne mõistatus on muidugi see, miks meil üldse on vaja armunud olla. Reduktsionistid vastaksid, et tegemist on lihtlabase bioloogiaga ja armastus on selleks motiveerivaks jõuks, mis sunnib inimesi kokku jääma ja lapsi kasvatama. Nagu kõik evolutsioonipsühholoogilised argumendid, nii kõlas ka see väga lihtsa ja ilmsena, aga kui see ongi kõik, mis me oleme, siis miks armume me ideedesse ja asjadesse ja kohtadesse?" /.../

"Muidugi pole valetamine alati halb tegu, kuigi Kant nii väitis. Isabeli arvates ta eksis. Üks kõige naeruväärsemaid asju, mida Kant kunagi öelnud oli, oli see, et inimesel lasub kohustus rääkida tõtt ka ohvrit otsivale mõrtsukale. Kui mõrtsukas tuleb ukse taha ja küsib kellegi kohta "Kas ta on kodus?", siis on ukse avaja kohustatud andma tõese vastuse, isegi kui selle tagajärjeks oleks süütu inimese surm. Milline lollus - ja Isabel mäletas täpselt seda solvavat kohta: "Tõemeelsus ütlustes, millest mööda minna ei saa, on inimese formaalne kohustus igaühe ees, sündigu siis sellest temale või kellelegi teisele pealegi nõnda suurt kahju." Polnud sugugi üllatav, et see väide solvas ka Benjamin Constanti, kuigi Kant vastas tema kriitikale - ent mitte veenvalt -, püüdes osutada sellele, et on võimalik mõrtsukas vahistada, enne kui ta jõuab tegutseda lähtuvalt informatsioonist, mille ta tõesest vastusest sai.
Õige vastus oli muidugi, et valetamine on üldiselt vale, kuid mõned valed, mis tuleb hoolikalt defineerida eranditena, on lubatud. Seega on olemas head valed ja halvad valed, millest head valed on need, mida räägitakse heal põhjusel (näiteks selleks, et teise inimese tundeid mitte riivata). Kui näiteks kelleltki küsitakse arvamust mõne äsja ostetud, kuid maitsetu eseme kohta ja see inimene annab ausa vastuse, siis võib ta riivata küsija tundeid ja kahandada tema rõõmu uuest asjast. Seetõttu sellises olukorras valetatakse ja kiidetakse asja, mis on kahtlemata õige käitumine. Või kas ikka on? Võib-olla pole see siiski nii lihtne? Kui inimene harjub valetama, siis võib hägustuda tõe rääkimist valetamisest eraldav piir."

Selgitus sellele, miks Isabel alatasa satub tegelema endasse mittepuutuvate asjadega, tuleb välja vestlusest tema vennatütre Cat'iga.

Cat teadis. et Isabeliga polnud mõtet tõreleda: ta ei muutu mitte kunagi. Iseenesest polnud ühtegi põhjust, miks ta oleks pidanud teiste inimeste asjadesse sekkuma, samas näis, et need tõmbavad teda vastupandamatult enda poole. Ja iga kord tegutses ta seetõttu, et pidas seda enda moraalseks kohustuseks. Isabeli maailmavaade, mis sisaldas lõpmatult palju potentsiaalseid kohustusi, tähendas seda, et kes tahes võis oma probleemiga tema ukse taha saabuda ja ta võeti vastu, lihtsalt sellepärast, et moraalse toe nõue - või siis tema arusaam moraalsest toest - saaks täidetud.