 |
| Lugesin 25. juuni - 8. juuli 2022 |
Aostas on maikuu, ent aseprefekt Rocco Schiavone jaoks ebameeldiva üllatusena võivad piirkonda endiselt tabada lisaks vihmale näiteks lumesajud. Schiavone suhe kauni Noraga on jooksnud liiva ning ta leiab end äkitselt hoopiski Nora veetleva sõbranna Anna käte vahelt. Ning Roccot, kes endiselt tunneb lähedust ka oma lahkunud abikaasa Marinaga, valdab paanika.
"Ta oli Anna juurde magama jäänud! Mis temaga lahti oli? See oli viga! Esimene vale samm, ilmne oht langeda harjumuse küüsi. Võimsalus, et ta võiks vastu tahtmist saada osaks Aosta linnast ja selle elanikest, ehmatas ta voodis istukile. Ta hõõrus oma silmi.
Ei, see pole võimalik, mõtles ta. Ta polnud viimase üheksa kuu jooksul kordagi võõrsil ööbinud. Nii see algab, ta teadis seda... ja ühel päeval avastad, et on juba liiga hilja. Sa hakkad kohvikuid külastama, sõbruned puu- ja juurviljamüüjaga ning tubakapoodnikuga, isegi ajalehemüüjaga, kuni saabub päev, mil baarimees lausub oma saatuslikud sõnad: Dottore, kas sama nagu alati?" ja sa oledki purgis. Automaatselt on sinust saanud Aosta linna kodanik."
Sümpaatne Rocco Schiavone võib oma alluvate suhtes olla parajalt ebaviisakas, ent samas ka mõistev ja arusaav, isegi hoolitsev. Kuid hoolimata sellest, et tema töö ongi kuritegusid lahendada, mõjub iga toimunud kuritöö, mida aseprefekt uurima asub, masendavalt ning ta kutsub neid kümnenda astme jamaks. Seekord kutsutakse politsei kohale kahe ohvriga liiklusõnnetuse puhul kuna selgub, et õnnetusse sattunud autol oli varastatud numbrimärk. Seega tuleb politseil asuda autos olijate jälgi ajama. Kuid niidikesed hakkavad hargnema ka teistest suundadest ning peatselt selgub, et kuigi vanemad pole politseile teada andnud, on umbes samal ajal kaduma läinud üks 18-aastane tüdruk nimega Chiara.
Edasi algabki võidujooks ajaga, mistõttu raamat sarnaneb väga filmiga. Ning edasi lugemisega hakkab kuidagi väga kiire, sest pidevalt on tunne, et kui me parajasti raamatut edasi ei loe, võibki vahepeal tegevustikus midagi hirmsat sündida.
Ei puudu endiselt ka huumor, mille eest kannavad muuhulgas hoolt Rocco Schiavone alluvad, näiteks politseinik D'Intino.
"Keegi koputas uksele. Rocco pööritas silmi. Ta kustutas koni tuhatoosi. "Kes seal on?"
Vaikus.
"Ma küsisin, kes seal on?"
Ikka vaikus. Rocco tõusis ja avas akna, et kanepihaisu välja ajada.
"Kes seal on?" karjus ta ja lähenes uksele. Vastust ei tulnud. Rocco avas ukse.
Selle taga seisis Abruzzo päritolu politseinik D'Intino, kes ootas vaikides nagu valvekoer.
"D'Intino, kas sul on raske oma nime öelda?"
"Ei ole, miks te seda küsite?"
"Sest ma karjun juba tund aega:"Kes seal on?""
"Ah soo. Kas te olete minu peale vihane?"
"Kas sina koputasid?"
"Muidugi."
"Kui sa koputad uksele ja selle tagant küsib keegi: "Kes seal on?", siis kelle poole ta sinu arvates pöördub?"
"Ma ei tea..."
"Kuule, D'Intino, ma ei soovi ära rikkuda päeva, mis minu meelest algas päris kenasti. Seega tahan sinu vastu igati kena olla ja püüan mõista, mis valesti läks. Kas proovime uuesti?"
D'Intino noogutas.
"Ma panen nüüd ukse kinni ja sina koputad."
Nagu lubatud, sulges Rocco ukse. Ta ootas kümme sekundit. Aga midagi ei juhtunud.
"D'Intino, koputa!" karjus ta.
Peale kümmet sekundit koputas D'Intino uksele.
"Kena. Kes seal on?" hõikas Rocco.
Ta ei saanud vastust.
"Ma küsisin, kes seal on."
"Mina."
"Kes mina?"
"Mina."
Rocco tegi ukse lahti. Selle taga seisis D'Intino, nagu oodata võiski.
"Nii, kes mina?"
"Aga dottore, te ju teate, et see olen mina."
Schiavone suudab näha kaugemale ning leida seoseid, lahendada keerulisi juhtumeid. Ent isegi lahenduse leidmine teeb teda nukraks, sest ta tunneb kuidas iga juhtum teda mõjutab ning püüab seda ka oma alluvale Italo Pierronile seletada.
"Mida me võitsime? Kas sa siis ei näe? Ei tunne? Iga kord, kui nende tõbrastega, nende sitakottidega tegemist teed, muutud ise ka sitaks. Pea seda meeles. Samm-sammult, üha enam, kuni ühel heal päeval vaatad peeglisse ja küsid endalt, kes see mees on? Sel pole mingit pistmist vanadusega, Italo, ma räägin millestki mis on on meie sees. Millestki, mis sureb päev päeva järel selle jälkuse tõttu. Selle kõntsa tõttu. Ma ei suuda end enam selle reovee sisse kasta. End sellega määrida, muutuda omamoodi rotiks, et need tõprad kinni püüda. Ma ei suuda seda enam."
Ilusad mõtisklused seovad teda abikaasa Marinaga.
"Ta naerab ega vasta. Ta on alati nii teinud. Kui Marina naerab, pole millelegi muule kohta. On ainult naer. Nii ongi õige. Ma arvan, et kui naerad, siis naera ja ongi kõik. Lõpuks on see ju ainuke vabaduse hetk, mis meile antud on. Naer."/.../
"Kas millegi puudumine saab olla valus? Ei. Kaotus on valus. See erineb puudumisest. Kaotus teab, mida ta kaotanud on. Millegi puudumine on lihtsalt hägune tunne, vaikne ja vormitu aimdus millestki, mis mul puudub, mida mul pole ja millest ma midagi ei tea. See on kaotus, mida ma tunnen, sest ma tean seda. See on puudumisest palju hullem. Sest see, mida ma kunagi tundsin ja käte vahel hoidsin, on nüüd kadunud. Seda ei saa enam kunagi tagasi."/.../
"Ta vaatab mind tõsiselt. Mulle ei meeldi, kui Marina mind tõsiselt vaatab. "Mälestused tuhmuvad, mu kallis. Päev päeva järel, sa võib-olla ei märka seda, aga nad tuhmuvad. Ilusad ja koledad mälestused. Öö neelab nad alla ja nad segunevad teiste inimeste mälestustega. Sa ei leia neid enam üles, isegi siis mitte, kui väga pingutad. Kuni ka sa ise muutud mälestuseks. Siis on kõik palju kergem."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar