 |
| Lugesin 5. - 6. aprill 2022 |
Tagasi Mankelli juures, Wallanderi lugudega. See siin algab verdtarretava kallaletungiga, milles hukkub kaks maakohas elavat vanainimest, kuid Wallanderil, Rydbergil ning teistel politseitöötajatel pole isegi väikest niidiotsa, millest alustada. Pigem on üks plahvatlusohtlik sõna, mille vana naine haiglas enne surma suudab öelda, see on "võõramaalane".
Wallander ise on väsinud ja muserdatud isikliku elu muredest, sest vaid mõned kuud varem on tema juurest lahkunud ning lahutuspaberid sisse andnud abikaasa Mona ning tütar Lindaga on juba mitmeid aastaid keerulised suhted, nii et too ei nõustu vahel isaga kohtumagi, ehkki on samast kandist läbi sõitmas. Ka Wallanderi vananev isa on endiselt rahulolematu, alates sellest, et ta juba mitukümmend aastat tagasi pani pahaks tema ametivalikut politseinikuna. Ta maalib endiselt üht ja sama pilti, mille variatsiooniks on ainult metsise puudumine ja näib, et tasapisi hakkab tema mälu nõrgenema. Kuid heast tahtest hoolimata ei saa Wallander kuidagi isaga rahulikult jutule - alati kisuvad nende vestlused lõpuks ühel või teisel moel kiiva.
Üsna ruttu muutuvad sündmused isikliku elu ja käimasoleva uurimise rägastikuks, kus põimuvad viha võõramaalaste vastu, Wallanderi huvi uue, kauni naisprokuröri Anette Brolini vastu, tema isa hiiliv seniilsus ning uued arengud juhtumis. Peagi hakkab Wallander saama ka telefoni teel ähvardusi ning kahjuks tehakse need ka tõeks, kui tapetakse üks võõramaalane, kes on üksinda jalutuskäigul. Esialgu paistab ka sellel juhtumil olevat väga vähe juhtlõngu kuid vaist viib peategelase siiski jälgedele, mis uurimist oluliselt edasi viivad.
Tundub, et politseinikud on küll parajad üliinimesed, sest uurimuse käigus koguneb Wallanderi õlule nii psüühilisi pingeid, füüsilist väsimust kui ka tõsiseid vigastusi. Kõigest hoolimata suundub ta aina edasi ning pole nõus midagi pooleli või poolikuks jätma. Samas satub ta mõnedel hetkedel alkoholiga kimpu ning muretseb ka ise oma tervise ning kehva toitumise pärast, mis tihtipeale on seotud lõputute tööpäevadega. Ka lähedase töökaaslase, Rydberg'i tervis muutub järjest kehvemaks, ent see ei takista teda uurimisse tõsiselt panustamast.
Kuigi hilisem kuritöö saab rutem lahenduse, tuleb uurimusrühmal vanainimeste julma mõrvaga aina otsast alata, et leida vähimatki, millest kinni hakata.
Wallander heietab mõtteid, mis on kõigile tuttavad, kes maailma kulgemist tajuvad:
"... Ta üritas aru saada. Aga ainukesena tuli talle pähe mõte, mida ta oli mõelnud ka mitu korda varem. Tekkinud on uus maailm, millest ta päriselt sotti ei saa. Politseinikuna elas ta endiselt teises, vanas maailmas. Kuidas suuta uues ajas elama õppida? Kuidas tulla toime selle ebakindlusega, mida tuntakse alati suurte muutuste eel, mis pealegi toimuvad liiga kiiresti?"
"Me nutaksime nagu taga kaotatud paradiisi, mõtles ta. Nagu igatseksime taga vanade aegade autovargaid ja seifide õhkulaskjaid, kes kergitasid kaabut ja olid viisakad, kui me neid kinni võtma läksime. Aga see aeg on pöördumatult möödas ja kahtlane, kas see tegelikult ikka oligi üldse nii idülliline, kui meie seda mäletada tahame."
Nagu mitmetel puhkudel, on ikka oma osa juhusel ning tähelepanul ja intuitsioonil, mis äkitselt võib erinevad infokillud kokku siduda ning nendest uue vaatenurga kokku põimida. Sealjuures on endiselt vaja kannatlikkust ja ka oskust leppida nii mitmelgi korral sellega, et senine uurimissuund on liiva jooksnud ning ei vii soovitud sihini. Mõnikord juhtub uurimises kõik plahvatuslikult kiiresti ning siis jällegi võib kulgeda kuude kaupa pikaldases kuid järjekindlas töös, mis ei näi kuidagi lõpplahendusele lähemale viivat.
Juurdlus jõuab lõpuks lõpp-punkti ning ka Wallanderi isiklikus elus liiguvad asjad vaikselt paremuse poole. Kuid mõtted jäävad...
"Enne uinumist lebas ta oma korteri pimeduses mõnda aega avasilmi. Taas mõtles ta arulagedale vägivallale. Uuele ajale, mis ehk nõudis teistsuguseid politseinikke. Me elame poomissõlmede ajastul, mõtles Kurt Wallander. Pinge meie sinise taeva all kasvab."
