Jamais sans mon psy - Pereteraapia

 

Käisin vaatamas 25. juunil 2025

Tegelikult väga midagi kirjutada polegi, tore film, lustakas ja prantslaslik. Ega ei jõudnud eriti tõlget jälgida aga ühes kohas hüppas kõrva, et "Ça sent comme les pieds" tõlgiti miskpärast "siin lõhnab rummi järele"... Nojah.

See postitus saab nüüd tehtud pigem sellepärast, et katkestada minu postituspõud. Jaanuarist alates olen võidelnud, et oma uues olukorras ellu jääda, ja jään ka. Kui filmides on ikkagi kaunid kokkusaamised ning happy end siis elus paraku võib ka luuavarrest tulla pauk ning pere laguneb n.ö silmapilkselt, ilma mingi hoiatuseta. Mis teha. 

Aga praeguseks olen jõudnud sinnamaale, et täitsa tore on ka üksinda kinos käia, olla iseendale hea kaaslane. Ja siis ikkagi imestada, miks paari istme kaugusel istub keegi üksinda ning vaatab vihaselt ringi kui keegi naeru turtsub ;)... Kui tuju on ikka nii kehv, et tuled komöödiat vaatama ja soovid, et keegi saalis ei naeraks siis peaks pigem kodus tusatsema. Õnneks unustasin selle mossitaja enda kõrval enamasti ära, ja ega ei teagi, mis tema elus toimub. Minu postituspõud on ju ka toimunud sellepärast, et mitmeid kuid polnud võimalik eriti ei raamatuid lugeda ega ka filme vaadata, kõik oli lihtsalt liiga valus. Aga juba läheb paremaks!

Nii et, kel vihmaste-tusaste ilmadega muud plaanid nässu kisuvad, seadku aga sammud kinno :) Mis sest, et filmist ma nüüd ei kirjutanudki vaid hoopistükkis oma isiklikust elust, julgen soovitada. See tähendab, kui just midagi tõsist ei taha, sest see on ikkagi humoorikas tükk!

Sein * Loomingu Raamatukogu * Jean-Paul Sartre

 

Lugesin 19. aprill - 2. mai 2024

Kogumik sisaldab lugusid "Sein", "Tuba", "Herostratos", "Intiimsus" ja "Juhi lapsepõlv". Ega ei tahagi täpsemalt midagi sellest kirjutada, sest need on küll lood, mida peab lihtsalt ise lugema. Ja ilmselt ei tunne ma end ka piisavalt targana, et sellest kirjutama hakata. Igatahes laseb autor siseneda lugejal mitmesse sisemaailma, mis võivad miskit pidi olla tuttavlikud ja samas ka täiesti võõrad, ülepaisutatult mingis suunas kaldu, olukorra või inimese enda olemuse tõttu. Nimilugu "Sein" on eesti keelde tõlgitud 1938. aastal Johannes Semperi poolt, teised on praeguse aja tõlked Marit Karelsoni poolt.

Maigret seab lõksu * George Simenon

 

Lugesin 4. jaanuaril 2024

"Maigret tend un piège" 1955, räägib juhtumist, kus Pariisi 18. kvartalis toimub ridamisi mõrvasid, mille ohvriteks on naised. Ent ühtegi asitõendit pole ning keegi pole mõrvarit näinud. Niisiis otsustab Maigret pärast üht inspireerivat vestlust, et ta proovib kurjategija lõksu meelitada... Võimatu on aga teada, kas mõrvar laseb end provotseerida või mitte ning kas lõksu seamine siiski lõppude lõpuks hoopis selle seadjatele eluohtlikuks ei osutu..

Aasta Provence'is * Peter Mayle

 

Lugesin 16.-18. mail 2023

Väga mõnus raamat - eriti sobiv muidugi neile, kes tunnevad huvi Prantsusmaa ning just Provence'i piirkonna vastu. Autor kirjeldab enda ja oma abikaasa elu selles kaunis Prantsusmaa nurgas nende esimese aasta jooksul, mis on täis nii rõõmsaid kui ka ehmatavaid sündmusi. Kuid õnneks on Peter Mayle ning tema naine tõelised kohaliku elu fännid ning suudavad kohalikku ellu nii imepäraselt sisse elada, et ka kõige raskemad katsumused neid lõplikult rööpast välja ei vii. Olgu selleks siis majaga seotud mured, lõputult venivad ehitustööd, eriti alguses kimbutav bürokraatia, äkitselt kaela sadavad külalised, üllatavalt karm ilmastik või veel midagi muud etteaimamatut. 

Sündmused on raamatus jagatud kuude kaupa, mis on kuidagi väga mõnus lähenemine ja raamat saab liigagi kiiresti otsa. Üsnagi palju saab teada ümbritsevatest suurepärastest söögikohtadest, sest nagu inglise paarile selgub, keerlebki väga suur osa Provence'i elust just toidu ümber. Ka autor koos oma abikaasaga õpivad seda lähenemist hindama ning naudivad väga kohalikku kokakunsti. Vahvad on ka ümbruses elavad naabrid, kelledest paljud osutuvad paari elus olulisteks tegelasteks - oskuslik ja põhjalik torumees Menucci, autori viinapuude eest hoolitsev naabrimees Faustin, kes alatasa uusi muresid leiab, kummaline ent autorile sümpatiseeriv naaber Massot. Oluliseks tegelaseks võib pidada ka kõikide Provence'i elanike elu ja tegevust mõjutavat mistraaltuult ning ilma üleüldiselt.

"Loomulikult olime me kuulnud lugusid mistraalist. See ajavat hulluks nii inimesed kui loomad. Kurjategijate üle kohut mõistes loetavat mistraali pehmendavaks asjaoluks. See puhuvat viisteist päeva järjest, juurivat välja puid, paiskavat ümber autosid, purustavat aknaid, loopivat vanadaame rentslisse, peksvat telegraafipostid pilbasteks, tuhisevat oiates läbi majade nagu külm ja hukutav vaiv, põhjustavat la grippe'i, koduseid nääklusi, töölt puudumisi, hambavalu, migreeni - kõik Provence'i probleemid, milles ei saanud süüdistada poliitkuid, pandi süüks sellele sacré vent'ile, millest provanslased räägivad teatava masohhistliku uhkusega. /.../
Ilma mõju Provence'i elanikele on vahetu ja silmanähtav. Inimesed eeldavad, et iga päev paistab päike, ning nende meeleolu saab kannatada, kui see nii ei ole. Vihma võtavad nad kui isiklikku solvangut, vangutavad pead ja haletsevad kohvikutes üksteist, vaatavad lõpmata kahtlustavalt taevasse, nagu võiks sealt kohe alla sadada inimesi nuhtlev rändtirtsuparv, ning kõnnivad tänavale kogunenud porilompide vahel ettevaatliku vastumeelsusega. Kui neid peaks tabama midagi hullemat kui üksainus vihmane päev. nagu näiteks see põgus miinuskraadide periood. on tulemus lausa jahmatav: suurem osa elanikkonnast kaob."

Kõik see silmale nähtamatu valgus * Anthony Doerr

 

Lugesin 26. jaanuaril 2023

Zollvereinis asuvas laste varjupaigas elab üks poiss koos oma õega. See on Werner, kes on hea tehnilise taibu ning kuldsete kätega ning soovib maailmast ja tema imedest aina rohkem teada saada. Poiss suudab äravisatud asjadest luua uusi ning ühel hetkel saab ta kokku pandud väikese raadio, mis kõigile varjupaiga elanikele rõõmu pakub. Vaesusest hoolimata pole varjupaik trööstitu - seda peab kuldse südamega naine, kes lastest väga hoolib. Werneri saatuseks näib paraku olevat samuti kaevandustes töötada - just seal, kus suri tema ja ta õe Jutta isa. Ent poisi nutikust märgatakse ning ta saadetakse õppima Schulpforta nimelisse kohta, mis valmistab ette noori sõjamehi Hitleri teenistusse. Werner õpib palju uut, ent näeb samas palju julmust, mis teda mõtlema ja kahtlema paneb. Ta tunneb puudust oma sirgjoonelisest õest, kelle kirjad üha tsenseeritumalt poisini jõuavad.

Pariisis kasvab samal ajal üles Marie-Laure, kes 6-aastaselt pimedaks jääb. Tüdruku hoolitsev ja nutikas lukksepast isa aitab tal tasapisi õppida iseseisvamalt liikuma - nimelt meisterdades talle miniatuurse linna maketi ning lastes tüdrukul iga päev temaga Pariisi Muuseumi kaasa tulla, kus Marie tutvub maailma imeliste olenditega.

Autor suudab panna meid vaatama ümberkaudset Marie-Laure'i silmadega - tüdruk näeb asju ja inimesi erinevates värvides, tema maailm pole pime, ehkki teised seda arvata võivad. Kuid ellu, mida tüdruku isa püüab teha võimalikult turvaliseks ja arusaadavaks, jõuab sõda, mille tõttu nad peavad Pariisist põgenema. Nii jõuavad isa ja tütar kummalise ent südamliku vanaonu Etienne LeBlanc'i  ja tema majapidajanna madame Manec'i juurde. Vanaonu maja asub mereäärses Saint-Malo linnakeses, mis koos oma elanikega kahjuks samuti ei jää sõjast puutumata. Sündmuste käiku puutub lisaks üks maagiline vääriskivi, mis näib külvavat halba saatust ning ebaõnne kuid ometigi otsivad ja ihkavad inimesed ikkagi seda enda valdusesse saada. 

Raamatus ei ole sündmuste järjekord ja aeg kronoloogiliselt esitatud ning osade lõikude puhul on toimumise aeg kirjas, osadel mitte. Nii teame teinekord juba ette sündmusi, aga see ei tee lugemist vähem põnevaks vaid pigem vastupidi.

Tehniliselt andeka poisina saadetakse Werner koolist peagi ära, abistama rindel partisanide raadiosaatjate leidmisel. Nähes pärast sõjakoledusi Viinis Rahvusooperi maja, mõtleb Werner: "... kui kummaliselt asjatu on maailmas valitseva vapustava ja kõikehõlmava ükskõiksuse juures ehitada oivalisi hooneid, teha muusikat, laulda laule, trükkida raamatuid täis värvilisi linde - oh neid inimeste soove! Milleks näha vaeva ja luua muusikat, kui vaikus ja tuul on nii palju suuremad. Milleks süüdata lambid kui pimedus need vältimatult lämmatab? /.../ Ooperimajad! Kuupealsed linnad! Naeruväärt. Neil kõigil oleks targem näod vastu kõnniteed langetada ja oodata poisse, kes kõnnivad läbi linna, ja veavad enda järel kelke, laibavirnad peal."

Temaatika tõttu võiks olla tegu lootusetusest läbi imbunud raamatuga, ent siin on valgust ja helgust, mis säilivad sõjakoledustest hoolimata. Miski, küllap just see nähtamatu valgus inimese sees, kannab teda siiski edasi ning ei luba loobuda inimlikkusest ja lootusest heale.

"Marie-Laure kujutleb elektromagnetlaineid /.../, mis ümber üksteise kaarduvad, täpselt nagu Etienne kunagi kirjeldas, ainult et nüüd on neid õhus risti-rästi tuhat korda rohkem kui onu eluajal - võib-olla koguni miljon korda rohkem. Tekstisõnumite valingud, mobiilkõnede, telesaadete, e-kirjade üleujutus, linna kohal ja selle all laiuvad tohutult suured kiududest ja traatidest koosnevad omavahel seotud võrgustikud, mis läbivad hooneid, kaarduvad üksteiseni metrootunnelites, hoonete katustel kõrguvate antennide vahel ja sidevõrke sisaldavates laternapostides.../.../ ..kõik need lendavad nähtamatutena Pariisi laotuse kohal, üle lahinguväljade ja haudade, üle Ardennide, üle Reini, üle Belgia ja Taani, üle nende lahinguarmidega ja lakkamatult muutuvate maastike, mida me nimetame rahvusteks. Ja kas on siis nii raske uskuda, et hingedki võiks neid radu rännata? /.../ Et suured süstikutäied hingesid võiksid ringi lennata, küll tuhmunud, aga ometi kuuldavad, kui hoolega kõrvu kikitada? Nad heljuvad korstnate kohal, sõeluvad kõnniteedel, lipsavad läbi su jaki, särgi, rinnakorvi ja kopsude, ning lipsavad teisel pool välja, ning õhk on kui raamatukogu ja andmebaas, mis kätkeb endas iga elatud elu, iga lausutud lauset, iga edastatud sõna selles veel vastu kaikumas."

Härra Gallet surm * Georges Simenon

 

Alustasin lugemist võib-olla 5. mai 2022 paiku,
uuesti lugesin 13. septembril 2022

Toon alustuseks ära lühikokkuvõtte Georges Simenonist:

Euroopa nüüdisaegse krimikirjanduse isaks nimetatud George Simenon (1903–1989) on kirjutanud üle 400 teose, mis on tõlgitud umbes 50 keelde ja müüdud kogu maailmas üle 600 miljoni eksemplari. Simenoni loodud politseikomissar Jules Maigret on üks maailma tuntumaid detektiive, kellest on aastatel 1931–1972 avaldatud 75 romaani ja 28 lühijuttu.
„Härra Gallet’ surm“ (1931) ilmub eesti keeles esimest korda.

Raamatu lõpust on näha, et see on kirjutatud 1930. aasta suvel ja kannab prantsuse keeles pealkirja "M. Gallet décédé". Olen Maigret' lugusid lugenud väga lünklikult ja paraku uus harjumus laenata raamatuid Ellu-süsteemi kaudu ei toeta just vanema kirjanduse lugemist - lihtsamini jõuavad sinna ikkagi uuemad teosed. Aga mitte ainult. Hea siiski kui saab kasvõi paari raamatu abil mõnest vanemast autorist aimu.

Ellu kaudu lugedes on küll lihtne raamatut laenutada kui ta parajasti saadaval on, ent samamoodi lihtne on laenutamisega liiga hoogu minna. Õnneks saab korraga võtta 5 raamatut, mitte rohkem. Ilmselt alustasingi maikuus selle Maigret-looga samaaegselt mitme teise raamatuga ning nii ta mul paistab pooleli jäänud olevatki, sest umbkaudu raamatu keskpaika jõudes ei tulnud sealt enam midagi tuttavat ette.

Maigret on saadetud Pariisi külje alla uurima proovireisija Émile Gallet mõrva. Kuigi ohvri elu puhul hämmastab kogenud uurijat keskpärasus, mis Gallet'd ning tema peret näib iseloomustavat, ei anna mõrva asjalud talle sugugi asu. Paremaks ei tee asja Gallet ning tema poja Henry tüli mõrvapäeval ning ka mõni muu kohtumine, mis sel päeval aset leidis, näiteks hotelli kõrval paikneva väikese lossi omaniku Tiburce de Saint-Hilaire'iga. Välisest keskpärasusest hoolimata avastab Maigret, et Émile Gallet oli osanud elada tervelt 18 aastat topeltelu, mis tema pere eest varju on jäänud. Miks ja mille nimel?

Maigret hakkab aru saama, et Émile Gallet polnud ehk sugugi selline inimene nagu talle esmapilgul näis. Mehe vana sõber räägib tema naljadest, armulugudest ning kokkupandud jalgpallimeeskonnast. Mõrva kohta koguneb aukartustäratav kogus erinevaid tõendeid ja informatsiooni, mis aga teevad kogu loo järjest segasemaks. Kuid Maigret ei anna järele, sest järjest rohkem hakkab talle tunduma, et segadusest hoolimata peitub lahendus kusagil õige lähedal...

Tütarlaps ja öö * Guillaume Musso

 

Loetud 3.-6. oktoobril 2021

"1992. aastal oli käinud Sophia Antipolises Saint-Exypéry gümnaasiumis ebamaine tüdruk, kes ajas hulluks kõik, keda ta oma ellu lasi. Sest temaga koos olles tekkis pöörane illusioon, et tüdruku eksistents ongi vastus küsimusele, mida kõik endale esitavad: kuidas tulla välja ööst?"

Thomas Degalais on end sisse seadnud USA-s ning on saavutanud edu kirjanikuna. Lapsepõlvesõbra Maxime'i kutsel sõidab ta tagasi Prantsusmaal Cote d'Azur'il toimuvale kooli kokkutulekule. Sõpru seob sünge saladus, mille ilmsikstulek muudaks nende elusid jäädavalt. Thomas pole suutnud lahti lasta oma tunnetest Vinca Rockwell'i vastu, kes kadus 1992. aasta jõulude paiku, väidetavalt koos noore nägusa filosoofiaõpetaja Alexis Clément'iga. Nüüd on sellest möödunud 25 aastat, ent põgenike kohta pole endiselt midagi uut avalikkuse ette tulnud.

On siiski keegi, kes näib teadvat enamat, sest väike sõprade ring - Thomas, Maxime ning Fanny - hakkavad saama kättemaksuähvardusi. Üheainsa päeva jooksul hakkavad Thomas ees lahti hargnema mineviku niidid, mida ta seni pole osanud näha. Kas üldse ongi võimalik end noorusaja sündmuste rägastikust lahti rebida? Ning kui hästi tunneb Thomas oma perekonda, oma vanemaid Richard'i ning Annabelle'i, kellest ta pärast kooli lõpetamist järjest kaugenenud on? Ja kas keegi üldse kunagi päriselt tundiski kadunud Vinca Rockwelli?

Sündmuste tempokas kulgemine ei luba raamatut eriti käest ära panna ning põnevust jagub lõpuni välja. Tegelaste peade kohal ripub algusest lõpuni süngete saladuste raskus, ent sellest hoolimata ei tee see raamatu õhustikku liiga depressiivseks. Tõlge on mõnus (tõlkija Ulla Kihva), tekst kulgeb ladusalt ning autor seob oskuslikult kokku peatükke iseloomustavad kirjanduslikud laenud, erinevate tegelaste versioonid juhtunust ning 25-aastase vahega toimunud sündmused.

Lõpetuseks üks mõtisklus Thomas'lt:

"Asjatu oleks eitada, et tunnete ja inimhingede maailm on keeruline. Meie elud on mitmetahulised, tihtipeale mõistetamatud ja vastakatest püüdlustest õõnestatud. Meie elud on haprad, nii väärtuslikud kui ka tühised, hulpides ühel hetkel üksilduse jäistes vetes ja sukeldudes juba järgmisel igavese nooruse allikasse. Meil pole oma elude üle kontrolli. Väikseimgi tõuge võib need pea peale pöörata. Sosinal poetatud sõna, silmis välgatav hetk, naeratus, mis sekund kauemaks pidama jääb, võib meid taevasse tõsta või olematusse paisata. Vaatamata ebakindlusele pole meil muud valikut kui teha nägu, et suudame kaost ohjes hoida, lootes, et Jumala salajasel tahtel leiavad meie südametungid viimaks oma õige koha."

Valekonto ning Kapten Morten

Niisiis. Aru saanud, et minu blogimisharjumused on olematud ning parem oleks end pigem koomale tõmmata kui laiali kiskuda (miks ma küll juba mõned aastad tagasi selle peale ei tulnud ;), otsustasin oma raamatublogistamise ühendada filmi- ja ehk ka teatriasjadega, mõistlik oleks ehk siia lisada ka kontserdikogemused, ent eks aeg näitab...

Igal juhul on väga kahju, et mul vajalik stabiilsus asjade kirjapanekul puudub, sest kõige rohkem oleks neid mõtteid, meenutusi ja kogemusi ikkagi mul endal vaja. Ma loen väga kiiresti ning sama kiiresti ilmselt unustan. Jääb meelde ainult tunne, et miski oli hea, põnev, huvitav... Teisest küljest on see ka hea, sest võin alati häid raamatuid üle lugeda, ilma et mind väga segaks varasem lugemismälestus...


Aga ühesõnaga, üle pika aja sai mindud kinno ning vaadatud paari filmi. Lastega vaatasime Artises filmi "Kapten Morten lollide laeval". Filmi ajal olid kõik rahul aga muidu oli 8-aastase poisi suust päris palju jorinat, et miks just seda filmi. Ja ma ei salga, et minu üks mõte oli, et tulebki erinevaid filme vaadata ning ehk see suudab luua mingit ettekujutust sellest, kui suur töö see filmi tegemine tegelikult on. Nojah, eks see film ole ikka päris fantaasiarikas ka ning võib-olla päris väikestele liigagi. Samas tuleb ju eesti asja ikkagi toetada ka ja film oli vahva küll!

Valekonto ehk "Celle que vous croyez" sai valitud kellaajalistel kaalutlustel vist peamiselt ning muidugi Juliette Binoche osatäitjana on tavaliselt ka pigem kinnituseks, et tegu on hea filmiga. Mõtlemisainet jagus küll. Võib-olla tänapäeva nuti-inimestena me enam väga ei tajugi, kui ohtlik võib olla luua füüsilise maailma kõrvale teist, mis eksisteerib üksnes ekraanide vahendusel. Mis tundub ehk vahel illusoorsena kuid samas on vägagi reaalne, arvestades inimeses tekkivaid ja arenevaid tundeid, mis võivad ühel hetkel üle pea kasvada.
Ja samas võib olla on inimesi, kes just seda vajavadki - just sellist suhet, mis ongi määratud kestma nutiseadmete vahendusel, arenemata kunagi füüsiliseks. Mõnele võib see olla mingil põhjusel ehk ainus päästetee - ainus võimalus mitte olla päris üksik ning jagada teise inimesega oma elu ja mõtteid. Kes teab. Igal juhul hästi tehtud film, head osatäitjad ning lugu, mis pani kaasa elama.