Tütarlaps ja öö * Guillaume Musso

 

Loetud 3.-6. oktoobril 2021

"1992. aastal oli käinud Sophia Antipolises Saint-Exypéry gümnaasiumis ebamaine tüdruk, kes ajas hulluks kõik, keda ta oma ellu lasi. Sest temaga koos olles tekkis pöörane illusioon, et tüdruku eksistents ongi vastus küsimusele, mida kõik endale esitavad: kuidas tulla välja ööst?"

Thomas Degalais on end sisse seadnud USA-s ning on saavutanud edu kirjanikuna. Lapsepõlvesõbra Maxime'i kutsel sõidab ta tagasi Prantsusmaal Cote d'Azur'il toimuvale kooli kokkutulekule. Sõpru seob sünge saladus, mille ilmsikstulek muudaks nende elusid jäädavalt. Thomas pole suutnud lahti lasta oma tunnetest Vinca Rockwell'i vastu, kes kadus 1992. aasta jõulude paiku, väidetavalt koos noore nägusa filosoofiaõpetaja Alexis Clément'iga. Nüüd on sellest möödunud 25 aastat, ent põgenike kohta pole endiselt midagi uut avalikkuse ette tulnud.

On siiski keegi, kes näib teadvat enamat, sest väike sõprade ring - Thomas, Maxime ning Fanny - hakkavad saama kättemaksuähvardusi. Üheainsa päeva jooksul hakkavad Thomas ees lahti hargnema mineviku niidid, mida ta seni pole osanud näha. Kas üldse ongi võimalik end noorusaja sündmuste rägastikust lahti rebida? Ning kui hästi tunneb Thomas oma perekonda, oma vanemaid Richard'i ning Annabelle'i, kellest ta pärast kooli lõpetamist järjest kaugenenud on? Ja kas keegi üldse kunagi päriselt tundiski kadunud Vinca Rockwelli?

Sündmuste tempokas kulgemine ei luba raamatut eriti käest ära panna ning põnevust jagub lõpuni välja. Tegelaste peade kohal ripub algusest lõpuni süngete saladuste raskus, ent sellest hoolimata ei tee see raamatu õhustikku liiga depressiivseks. Tõlge on mõnus (tõlkija Ulla Kihva), tekst kulgeb ladusalt ning autor seob oskuslikult kokku peatükke iseloomustavad kirjanduslikud laenud, erinevate tegelaste versioonid juhtunust ning 25-aastase vahega toimunud sündmused.

Lõpetuseks üks mõtisklus Thomas'lt:

"Asjatu oleks eitada, et tunnete ja inimhingede maailm on keeruline. Meie elud on mitmetahulised, tihtipeale mõistetamatud ja vastakatest püüdlustest õõnestatud. Meie elud on haprad, nii väärtuslikud kui ka tühised, hulpides ühel hetkel üksilduse jäistes vetes ja sukeldudes juba järgmisel igavese nooruse allikasse. Meil pole oma elude üle kontrolli. Väikseimgi tõuge võib need pea peale pöörata. Sosinal poetatud sõna, silmis välgatav hetk, naeratus, mis sekund kauemaks pidama jääb, võib meid taevasse tõsta või olematusse paisata. Vaatamata ebakindlusele pole meil muud valikut kui teha nägu, et suudame kaost ohjes hoida, lootes, et Jumala salajasel tahtel leiavad meie südametungid viimaks oma õige koha."