Kuvatud on postitused sildiga Löderup. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Löderup. Kuva kõik postitused

kolmapäev, 24. august 2022

Näota mõrvarid * Henning Mankell

 

Lugesin 5. - 6. aprill 2022

Tagasi Mankelli juures, Wallanderi lugudega. See siin algab verdtarretava kallaletungiga, milles hukkub kaks maakohas elavat vanainimest, kuid Wallanderil, Rydbergil ning teistel politseitöötajatel pole isegi väikest niidiotsa, millest alustada. Pigem on üks plahvatlusohtlik sõna, mille vana naine haiglas enne surma suudab öelda, see on "võõramaalane".

Wallander ise on väsinud ja muserdatud isikliku elu muredest, sest vaid mõned kuud varem on tema juurest lahkunud ning lahutuspaberid sisse andnud abikaasa Mona ning tütar Lindaga on juba mitmeid aastaid keerulised suhted, nii et too ei nõustu vahel isaga kohtumagi, ehkki on samast kandist läbi sõitmas. Ka Wallanderi vananev isa on endiselt rahulolematu, alates sellest, et ta juba mitukümmend aastat tagasi pani pahaks tema ametivalikut politseinikuna. Ta maalib endiselt üht ja sama pilti, mille variatsiooniks on ainult metsise puudumine ja näib, et tasapisi hakkab tema mälu nõrgenema. Kuid heast tahtest hoolimata ei saa Wallander kuidagi isaga rahulikult jutule - alati kisuvad nende vestlused lõpuks ühel või teisel moel kiiva.

Üsna ruttu muutuvad sündmused isikliku elu ja käimasoleva uurimise rägastikuks, kus põimuvad viha võõramaalaste vastu, Wallanderi huvi uue, kauni naisprokuröri Anette Brolini vastu, tema isa hiiliv seniilsus ning uued arengud juhtumis. Peagi hakkab Wallander saama ka telefoni teel ähvardusi ning kahjuks tehakse need ka tõeks, kui tapetakse üks võõramaalane, kes on üksinda jalutuskäigul. Esialgu paistab ka sellel juhtumil olevat väga vähe juhtlõngu kuid vaist viib peategelase siiski jälgedele, mis uurimist oluliselt edasi viivad.

Tundub, et politseinikud on küll parajad üliinimesed, sest uurimuse käigus koguneb Wallanderi õlule nii psüühilisi pingeid, füüsilist väsimust kui ka tõsiseid vigastusi. Kõigest hoolimata suundub ta aina edasi ning pole nõus midagi pooleli või poolikuks jätma. Samas satub ta mõnedel hetkedel alkoholiga kimpu ning muretseb ka ise oma tervise ning kehva toitumise pärast, mis tihtipeale on seotud lõputute tööpäevadega. Ka lähedase töökaaslase, Rydberg'i tervis muutub järjest kehvemaks, ent see ei takista teda uurimisse tõsiselt panustamast.

Kuigi hilisem kuritöö saab rutem lahenduse, tuleb uurimusrühmal vanainimeste julma mõrvaga aina otsast alata, et leida vähimatki, millest kinni hakata. 

Wallander heietab mõtteid, mis on kõigile tuttavad, kes maailma kulgemist tajuvad:
"... Ta üritas aru saada. Aga ainukesena tuli talle pähe mõte, mida ta oli mõelnud ka mitu korda varem. Tekkinud on uus maailm, millest ta päriselt sotti ei saa. Politseinikuna elas ta endiselt teises, vanas maailmas. Kuidas suuta uues ajas elama õppida? Kuidas tulla toime selle ebakindlusega, mida tuntakse alati suurte muutuste eel, mis pealegi toimuvad liiga kiiresti?"
"Me nutaksime nagu taga kaotatud paradiisi, mõtles ta. Nagu igatseksime taga vanade aegade autovargaid ja seifide õhkulaskjaid, kes kergitasid kaabut ja olid viisakad, kui me neid kinni võtma läksime. Aga see aeg on pöördumatult möödas ja kahtlane, kas see tegelikult ikka oligi üldse nii idülliline, kui meie seda mäletada tahame."

Nagu mitmetel puhkudel, on ikka oma osa juhusel ning tähelepanul ja intuitsioonil, mis äkitselt võib erinevad infokillud kokku siduda ning nendest uue vaatenurga kokku põimida. Sealjuures on endiselt vaja kannatlikkust ja ka oskust leppida nii mitmelgi korral sellega, et senine uurimissuund on liiva jooksnud ning ei vii soovitud sihini. Mõnikord juhtub uurimises kõik plahvatuslikult kiiresti ning siis jällegi võib kulgeda kuude kaupa pikaldases kuid järjekindlas töös, mis ei näi kuidagi lõpplahendusele lähemale viivat. 

Juurdlus jõuab lõpuks lõpp-punkti ning ka Wallanderi isiklikus elus liiguvad asjad vaikselt paremuse poole. Kuid mõtted jäävad...

"Enne uinumist lebas ta oma korteri pimeduses mõnda aega avasilmi. Taas mõtles ta arulagedale vägivallale. Uuele ajale, mis ehk nõudis teistsuguseid politseinikke. Me elame poomissõlmede ajastul, mõtles Kurt Wallander. Pinge meie sinise taeva all kasvab."

neljapäev, 5. mai 2022

Käsi * Henning Mankell

 

Lugesin 19.- 23. märts 2022

Hoolimata avastusest, et tegelikult võiksin enne lugeda kõiki varasemaid Wallanderi lugusid, krabasin (seekord päris raamatuna) raamatukogust kaasa siiski just Wallanderi sarja viimase raamatu. Üllatuseks leidsin, et pool raamatust koosneb tegelikult ülevaatest Wallanderi maailma. Algsest pettumusest hoolimata (et viimane lugu ise nii lühikeseks jäi) on see hea asi, sest nüüd saan lugude ilmumise järjekorra sealt võtta, mitte ei pea ise erinevate andmete põhjal kokku panema.

Viimane Wallanderi lugu algab 2002. aasta oktoobri lõpus, mil ta lõpuks ometigi läheb vaatama üht maja, mis asub Löderup'is, kus ka tema isa oli elanud. Maja on ühe töökaaslase, Martinssoni sugulase oma, ning kuigi ta vajab silmnähavalt tööd ja investeeringuid, tundub Wallanderile, et ta võiks selle endale osta küll. Kuid miski jääb teda häirima ning kui ta läheb uuesti aeda, otsides kohta kus ta varem komistas, leiab ta maast väljaulatuva käe...

Siit algab uurimine, milles selgub, et tõe leidmiseks peab vaatama üsna kaugele nimevikku ning et vahel pole kahjuks ka väga loogilisena tunduvad lahendused siiski need õiged. On vaja päris palju kannatlikkust, et mitte alla anda.

"Palju aastaid tagasi oli Wallander õppinud, et kannatlikkus on politseiniku üks hädavajalikest omadustest. Ikka esineb päevi, mil ei juhtu mitte midagi, uurimine on kinni jooksnud ega liigu üheski suunas. Siis tuleb varuda kannatlikkust ja oodata hetke, mil probleemi saab lahendada. Politseinikud võivad vahel olla kärsitud. Nad töötavad kiiresti ja innukalt. Kuid neil päevil, mil midagi ei toimu, ei tohi kannatlikkust mingil tingimusel alahinnata.
Möödus kaks päeva, ilma et vähemalt pealtnäha oleks midagi toimunud. Wallander ja tema kolleegid kaevusid üha sügavamale erinevatesse arhiividesse, nad liikusid nagu maa all käike rajavad loomad. Aeg-ajalt kohtusid nad kohvi juues, viisid üksteist oma tegemistega kurssi ja pöördusid siis oma tööde juurde tagasi."

Üllatusi on selles raamatus oodata küll. Minu jaoks juba huvitaval kombel seetõttu, et üks oluline kuupäev, mille Wallander ammuse majaomaniku vanast märkmikust leiab, on just minu sünnipäev, 12. mai. Aga puutekohti on veelgi, kahjuks ka juba tänapäevaga seoses, mil me äkitselt peame jälle päris otseses mõttes sõjaohuga silmitsi seisma ning paljud peavad ette võtma sõjapõgeniku raske ning lootusetuna näiva teekonna. 

Võrreldes teiste raamatutega on see siis üsna lühike, ja kahjuks ka viimane lugu Wallanderi sarjast. Raamatu teises pooles on Mankell valgustanud ka selle sarja sündimise lugu. Tema päevikusissekanne on selline:

"Selle kevade kõige soojem päev. Kõndisin põldude vahel. Linnud laulsid. Mõtlesin, et politseinik, keda ma oma raamatus kirjeldama hakkan, peab aru saama, kui raske on olla hea politseinik. Kuriteod muutuvad täpselt samamoodi, nagu muutub ühiskond. Et oma tööd hästi teha, peab ta teadma, mis toimub teda ümbritsevas ühiskonnas."

Tegelase nime valib kirjanik telefoniraamatut lehitsedes. Mankell mõtiskleb ka ise, miks on Wallanderi tegelaskuju saavutanud säärase populaarsuse.

"Alates esimesest hetkest, kui ma mööda kevadisi põlde jalutasin, oli mulle selge, et loon tegelaskuju, kes on samasugune nagu mina ise ja veel tundmatu lugeja. Inimese, kes kogu aeg muutub, niihästi vaimses kui füüsilises mõttes. Nii, nagu ma ise olen pidevas muutumises, hakkab muutuma ka minu kangelane. /.../ Raamatutes või filmides on tegelasi, kes muutuvad lõpuks nii elavaks, et võiksid justkui iga hetk järgmise majanurga tagant välja ilmuda. Wallander on üks neist, kes ennast nurga taga peidab. Kuid ta ei tule sealt kunagi välja, et ennast näidata. Vähemalt ei näita ta end mulle."

Ja viimase Wallanderi-loo lõpetuseks kirjutab Mankell:

"Minu lugu Kurt Wallanderist on nüüd igatahes läbi. Wallander läheb peagi pensionile. Ta rändab oma hämarikuriigis, saatjaks must koer nimega Jussi.
Kui kaua talle siin maa peal veel aega on antud, ma ei tea. Seda otsustagu ta ise."