Käsi * Henning Mankell

 

Lugesin 19.- 23. märts 2022

Hoolimata avastusest, et tegelikult võiksin enne lugeda kõiki varasemaid Wallanderi lugusid, krabasin (seekord päris raamatuna) raamatukogust kaasa siiski just Wallanderi sarja viimase raamatu. Üllatuseks leidsin, et pool raamatust koosneb tegelikult ülevaatest Wallanderi maailma. Algsest pettumusest hoolimata (et viimane lugu ise nii lühikeseks jäi) on see hea asi, sest nüüd saan lugude ilmumise järjekorra sealt võtta, mitte ei pea ise erinevate andmete põhjal kokku panema.

Viimane Wallanderi lugu algab 2002. aasta oktoobri lõpus, mil ta lõpuks ometigi läheb vaatama üht maja, mis asub Löderup'is, kus ka tema isa oli elanud. Maja on ühe töökaaslase, Martinssoni sugulase oma, ning kuigi ta vajab silmnähavalt tööd ja investeeringuid, tundub Wallanderile, et ta võiks selle endale osta küll. Kuid miski jääb teda häirima ning kui ta läheb uuesti aeda, otsides kohta kus ta varem komistas, leiab ta maast väljaulatuva käe...

Siit algab uurimine, milles selgub, et tõe leidmiseks peab vaatama üsna kaugele nimevikku ning et vahel pole kahjuks ka väga loogilisena tunduvad lahendused siiski need õiged. On vaja päris palju kannatlikkust, et mitte alla anda.

"Palju aastaid tagasi oli Wallander õppinud, et kannatlikkus on politseiniku üks hädavajalikest omadustest. Ikka esineb päevi, mil ei juhtu mitte midagi, uurimine on kinni jooksnud ega liigu üheski suunas. Siis tuleb varuda kannatlikkust ja oodata hetke, mil probleemi saab lahendada. Politseinikud võivad vahel olla kärsitud. Nad töötavad kiiresti ja innukalt. Kuid neil päevil, mil midagi ei toimu, ei tohi kannatlikkust mingil tingimusel alahinnata.
Möödus kaks päeva, ilma et vähemalt pealtnäha oleks midagi toimunud. Wallander ja tema kolleegid kaevusid üha sügavamale erinevatesse arhiividesse, nad liikusid nagu maa all käike rajavad loomad. Aeg-ajalt kohtusid nad kohvi juues, viisid üksteist oma tegemistega kurssi ja pöördusid siis oma tööde juurde tagasi."

Üllatusi on selles raamatus oodata küll. Minu jaoks juba huvitaval kombel seetõttu, et üks oluline kuupäev, mille Wallander ammuse majaomaniku vanast märkmikust leiab, on just minu sünnipäev, 12. mai. Aga puutekohti on veelgi, kahjuks ka juba tänapäevaga seoses, mil me äkitselt peame jälle päris otseses mõttes sõjaohuga silmitsi seisma ning paljud peavad ette võtma sõjapõgeniku raske ning lootusetuna näiva teekonna. 

Võrreldes teiste raamatutega on see siis üsna lühike, ja kahjuks ka viimane lugu Wallanderi sarjast. Raamatu teises pooles on Mankell valgustanud ka selle sarja sündimise lugu. Tema päevikusissekanne on selline:

"Selle kevade kõige soojem päev. Kõndisin põldude vahel. Linnud laulsid. Mõtlesin, et politseinik, keda ma oma raamatus kirjeldama hakkan, peab aru saama, kui raske on olla hea politseinik. Kuriteod muutuvad täpselt samamoodi, nagu muutub ühiskond. Et oma tööd hästi teha, peab ta teadma, mis toimub teda ümbritsevas ühiskonnas."

Tegelase nime valib kirjanik telefoniraamatut lehitsedes. Mankell mõtiskleb ka ise, miks on Wallanderi tegelaskuju saavutanud säärase populaarsuse.

"Alates esimesest hetkest, kui ma mööda kevadisi põlde jalutasin, oli mulle selge, et loon tegelaskuju, kes on samasugune nagu mina ise ja veel tundmatu lugeja. Inimese, kes kogu aeg muutub, niihästi vaimses kui füüsilises mõttes. Nii, nagu ma ise olen pidevas muutumises, hakkab muutuma ka minu kangelane. /.../ Raamatutes või filmides on tegelasi, kes muutuvad lõpuks nii elavaks, et võiksid justkui iga hetk järgmise majanurga tagant välja ilmuda. Wallander on üks neist, kes ennast nurga taga peidab. Kuid ta ei tule sealt kunagi välja, et ennast näidata. Vähemalt ei näita ta end mulle."

Ja viimase Wallanderi-loo lõpetuseks kirjutab Mankell:

"Minu lugu Kurt Wallanderist on nüüd igatahes läbi. Wallander läheb peagi pensionile. Ta rändab oma hämarikuriigis, saatjaks must koer nimega Jussi.
Kui kaua talle siin maa peal veel aega on antud, ma ei tea. Seda otsustagu ta ise."