 |
| Lugesin 9.-10. aprill 2022 |
"Emilia lahkus poest ning läks ülakorrusele korterisse. Ta oli liiga väsinud, et keeta endale tassike teed. Ta pidi pikali heitma ja mõtteid koondama. Ta ei tundnud veel midagi, ei shokki ega kaotusvalu, lihtsalt tuima masendust, mis surus teda maadligi. Oli juhtunud halvim, kõige halvem asi, mis võimalik. Aga paistis, et maakera pöörleb edasi. Sellest rääkis talle tasapisi valgenev taevas. Samuti kuulis ta linnulaulu ning kibrutas nende reipa uue koidu kuulutamise peale kulmu. Ega ometi päike tõuse? Maailm jääb ju igavesti halliks?"
Emilia on tulnud tagasi kodulinna, et olla oma isa Juliuse surivoodi ääres. Ta tõotab jätkata isa tööd ning hoida alal Nightingale'i raamatupoodi, mis on kolmekümne viimase aasta jooksul saanud oluliseks osaks Peasebrook'i elust. Julius oli valinud selle koha enda ja pisikese tütre uueks elukohaks ning tema ja raamatupoe ümber oli kasvanud töötajatest ja külastajatest sõpruskond, kes tulevad Juliuse lahkumise järel oma austust avaldama. Aga väikelinnas on peidus rohkem saladusi kui Emilia arvab. Ta juba teab, et raamatupood on sattunud kohaliku ärihai huviorbiiti, ent annab talle kindlalt teada, et ta pole poe müümisest huvitatud.
Raamat on väga põnev selles mõttes, et siin on päriselt mainitud hulgaliselt teoseid ja autoreid, mida tegelased loevad ja armastavad. Tõsi küll - on ka neid, kelle jaoks raamatud on pigem võõrad ja ehk vaenulikudki. Näiteks ärihai Ian Mendip'i parem käsi Jackson tunneb nii.
"Jackson raputas pead. Ta võiks lugeda, aga ei teinud seda kunagi. Raamatud ei pakkunud talle pinget. Need lõhnasid halvasti ja meenutasid talle kooli. Ta oli kooli vihanud - ja kool oli vihanud teda. Ta oli tundnud end puuri pistetuna ja pilkealusena, ning nad olid sama rõõmsad, nähes tema selga, kui tema oli olnud minnes."
Hiljem avastab Jackson tänu Emiliale, et raamatutes siiski on midagi. Koos oma poja Finniga sukeldub ta Muumide lukku ning seejärel leiab raamatust "Väike Prints" midagi, mis teda oma elu sasipundardes edasi juhib.
""Väike Prints" oli kummaline raamat ning ta leidis, et suur osa sellest paneb mõtlema. Näis, nagu oleks neil lehekülgedel koos kogu maailma tarkus.
Ta lõhnas magusasti ja valgustas mind. Iialgi ei oleks tohtinud ma põgeneda! Oleksin pidanud tema tühise vigurdamise taga märkama õrnust. Lilled on ju nii vastuoksusi täis. Kuid ma olin liiga noor ega osanud teda armastada.
See oli tõsi. Ta oli olnud liiga noor, et armastada Miat nagu peab. Ta oli naise oma käitumisega eemale peletanud. Nüüd sai ta aru. Naine ei usaldanud teda. Muidugi. Ta oli olnud ebaküps ja saamatu ja isekas. /.../ Ta oli loobunud, tõdes ta. Ta oli loobunud oma lootustest, oma unistustest, oma suhetest. Ta oli mässinud end millessegi, mis pani teda end veelgi enam vihkama kui ta juba vihkas. Ta sulges raamatu.
Nii et sellepärast siis inimesed loevad. Sest raamatud seletavad asju: kuidas sa mõtled ja kuidas sa käitud, ning panevad sind mõistma, et sa pole üksi selles, mida sa teed, ega selles, mida tunned.
Ta viis Finni rulaparki, miljon mõtet peas keerlemas, olemata kindel, kuidas neist aru saada, kuid teadis, et seda on tarvis, ning et seal kusagil peitus vastus. Ta lihtsalt ei pidanud tammuma ringi, tehes aina vigu, tehes aina asju, mida ta ei tahtnud, kõigi teiste tahtel."
Raamatus on üsna rohkelt tegelasi ning näeme mingi aja jooksul, kuidas mõned saatused põimuvad või avastame seoseid, mis seni on olnud salajas. Erinevate elude virvarr lubab aimata, et ühel või teisel moel saavad teatud ajahetkel ilmselt kokku just need inimesed, kes üksteist vajavad ning kellel on üksteisele midagi pakkuda. Soojuse ja hoolimise kõrval, mis kumab läbi enamuse tegelaste puhul, on ka neid, keda juhib elus edasi miski muu või kes on kuidagi puntrasse sattunud. Ja filmilikult uskumatul kombel ongi ka raamatutel siin inimeste elude muutmisel oma roll. Ning seega ka raamatupoel, mis neid võib kokku viia.
Raamatut on mõnus lugeda, sest üldiselt kumab pea kõigest läbi hubasus ning lootus ka siis kui asjad hakkavad viltu kiskuma. Emilial on pärast isa surma nii palju toetajaid ja poolehoidjaid, et ta elab väga ruttu sisse oma uude ellu Peasebrook'is. Raamatupidamisega aitab teda tema ammune sõbranna, tõhus ja tarmukas Andrea kuid lisaks ustavatele kaastöötajatele poes jõuab Emiliani ka abi hoopis ootamatust suunast. Kui raamatust on umbes kaks kolmandikku läbi loetud, on tegelasi ning tegevusliine kogunenud juba nii palju, et tekkib tõsine huvi selle vastu, kuidas need liinid küll lõpuks kokku köidetakse... Eks selles suhtes on raamat kindlasti erinev neist, kus lugeja saab südamerahus sukelduda ainult peategelase ellu. Siin oleme iga veidikese aja pärast kellegi uue mõttemaailma ja toimetuste külalised. Kuid pole kindel, kas ka tegelikus elus võiks tegevusliinid nii hästi kokku sulada nagu siin...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar