 |
| Lugesin 10.-11. aprill 2022 |
Raamatu nimi võiks samahästi olla näiteks "Jagatud hobune", sest just nii läheb Sigridiga, kes vastutahtsi peab hakkama jagama oma ratsutamiskordi uue tüdruku, suveks sinnakanti saabunud Ulrikaga. Seni on kõik hobused, ehkki nende omanikud on enamasti teised inimesed, olnud kenasti ratsutamiskooli õpilaste vahel jagunenud kuid Ulrika saabudes otsustab kooli juhataja Anneli anda seni Sigridi ratsutada olnud Mileedi ka Ulrikale ratsutamiseks, nii et mõnel päeval Sigrid üldse ratsutada ei saagi.
Sigrid on väga pettunud ning pahane ning ei suuda Ulrikale kuidagi andestada. Tema vihapidamine ajab isegi tema parima sõbra Meribeli tüdrukust mõnevõrra eemale ning teisedki märkavad tema vihapidamist.
Tegelikult on see raamat väga põnev selle poolest, et ratsutamiskauged inimesed saavad siin ka korraks nina pista hoopis teise maailma, kuna seletatud on ilmselt just sellises keeles, nagu seda ehk kusagil ratsakoolis kasutataks. Nii saamegi teada, et ratsutamine on tõeline kunst ja ka Sigrid õpib tasapisi mõistma erinevate hobuste mõttemaailma kui ta lisaks oma armastatud Mileedile saab sõita jässaka ning jõulise Tsaariga, kandilisema liikumismaneeriga Mangoga ning ponimõõtu Tikiga. Nimelt otsustab treener Anneli noortele aeg-ajalt näidata, et kuigi nad oma hobustega juba päris harjunud on, peaks hea ratsutaja suutma end kehtestada ka nende loomadega, kes neile võõramad on. Ning see ei tähenda tingimata sugugi oma tahte jõuga pealesurumist vaid teinekord pigem peenekoelisemat juhtimist, et iga hobusega võimalikult sujuvalt koostööd teha.
Tallis sõidavad peale Sigridi, Meribeli ja Ulrika veel Andres, Maria, Kaisa ja Gerda. Eriti viimane on ka pigem terava keelega ning võib probleeme tekitada. Hobuste nimed on Mileedi, Tsaar, Tiki, Mango, Priima ning Lohe. Ning kogu seda seltskonda ootab ees suvelõpu võistlus, kus kõik nende oskused proovile pannakse.
