Valkoinen naarasleijona * Henning Mankell

 

Lugesin 14. - 29. august 2023

Seekord Soomes Uusikaupungis käies tulid taaskasutuspoest kaasa kaks soomekeelset kriminulli, mida ma eesti keeles veel lugenud polnud. Lugemine läks küll ehk veidi aeglasemalt kui eesti keeles, ent vahelduseks oli tore. 

Inspektor Kurt Wallanderi lahendada satub seekord juhtum, kus uskliku pereema kadumisele puudub igasugune seletus ning esialgu vaid lugeja näebki juhtumi tegelikku laia haaret, mis sõna otseses mõttes ulatub teisele poole maakera. Lõuna-Aafrika, kohaliku musta elanikkonna ning sajandeid valitsevasse klassi kuulunud buuride vaheline võitlus - selline on mündi teine pool, mida ka kõige suurema fantaasia puhul oleks keeruline ise välja mõelda. Mankell näitab põnevalt, et nii musta kui valge nahaga elanikkond pole kõik ühe vitsaga löödud ning Lõuna-Aafrika elus pole midagi mustvalget. Samal ajal pakub Rootsi oma vaba ühiskonnaga paraku ka võimalusi kriminaalse taustaga inimeste vabaks tegutsemiseks. Põnev ja laiahaardeline lugu.

Püramiid * Henning Mankell

Lugesin 29. -31. märts 2023

Eel-eel-eelviimane Kurt Wallanderi raamat, kus lugeja saab uurijast teada palju kaugema aja kaudu - nimelt just enne seda kui Wallanderist on kriminaalosakonna töötaja saanud. Juhtumisi on Wallanderil vaba päev kui miski teda tukastusest äratab ning selgub, et vastaskorteris omaette hoidev endine meremees Artur Halén on surnud. Wallander kutsub politsei välja ning kuigi juhtum näib enesetapuna, närib noort politseinikku kahtlus, et kõik pole päris nii nagu peaks.

Raamat koosneb tegelikult viiest juhtumist, mis kulgevad Wallanderi noorusest hilisema ajani (aastatel 1969, 1975, 1987, 1988 ja 1989/90). Ei saa öelda, et need oleks tingimata lihtsamad juhtumid, aga igal juhul on neli esimest sellised, mille tegevusliin mahub väiksema koguse lehekülgede peale ning viimane on pikem. Lugude pealkirjad on: "Noahoop", "Lõhe", "Mees rannal", "Fotograafi surm" ja "Püramiid". Vahel meeldivad mulle mõned vestlusekatked, mis väga hästi annavad edasi inimesi ja meeleolusid.

"Skanes on ilus," ütles Rydberg järsku.
"Vähemalt sellisel päeval küll nagu täna," vastas Wallander. "Aga sügiseti on siin mõnikord ikka kuradi sant elada. Siis kui pori on ukseläveni. Või tungib lausa naha alla."
"Kes tahaks praegu sügise peale mõelda?" ütles Rydberg. "Miks halbade ilmade pärast ette muretseda? Need tulevad ju nagunii."

Või näiteks:

"Ta oli pärast halvasti magatud ööd väsinud ja läks sellepärast Püha Gertrudi väljakule jalgsi. Uduvihma sadas ikka veel. Ta mõtles, millal küll kevad tuleb. Üleüldine kannatamatus on Rootsis aprillikuus väga suur, mõtles ta. Tundub, et kevad ei saabu kunagi õigel ajal. Talv tuleb alati liiga vara ja kevad liiga hilja."

Wallander on nagu ta ikka on, suudab märgata pisiasju ning neid omavahel seostada, otsida põhjalikult ning alustada aina uuesti algusest kui mõni uurimissuund liiva jookseb. Siin on talle toeks veel Rydberg, kellelt ta on oma uurijatöö jooksul palju õppinud. 

Hea lugemine, kui pole aega pikalt ninapidi raamatus olla, kuna esimesed 4 lugu on lühikesed. Vaatasin oma Wallanderi-sarja nimekirjast, et õnneks mul siiski on veel raamatuid, mida lugeda. Raamatu tagakaas ütleb siin küll selle teose kohta "eelviimane", ent oma nimekirjast leidsin veel mõned raamatud, mille tegevus toimub pärast "Püramiidi". Need on mul vist pigem läbi loetud, aga õnneks mõned varasemad nõuavad veel avastamist! Selle üle on mul väga hea meel, sest ei tahaks veel sugugi, et Wallanderi-lugudega kõik oleks!

Sammu võrra maas * Henning Mankell

 

Lugesin 2. märts - 23. märts 2023

Lugeja saab selles raamatus vähem vihjeid, nii et tuleb koos Wallanderi uurimisrühmaga pimedas kobada, jälgides julma kassi-hiire mängu, mis üha uusi ohvreid nõuab. Raskeks teeb juhtumi see, et kokku põimuvad uurimisrühma liikme, politseinik Svedbergi mõrv ning kolm kadunud noort, kelle uurimine pole senini edenenud kuna on loodetud, et nad siiski läksid pärast jaanipäeva koos reisile Euroopasse. Kuid ühe tüdruku ema käib siiski järjekindlalt politseis rääkimas, et saadetud postkaardid on võltsitud ning pärast surnukehade leidmist on selge, et nii see ongi.

Kurt Wallander tunneb end ka pärast suvepuhkust väsinuna ning selgubki, et tema väsimusel (lisaks tööstressile) on päris konkreetne põhjus - liiga kõrge veresuhkur. Wallander võitleb väsimuse ja raske juhtumiga, lisaks ka uue, ülbena tunduva prokuröriga kes teda süüdistab juhtumi aeglases edenemises, ehkki uurimisrühm teeb tegelikult ebainimlikke pingutusi ning tihtipeale jääb uneks aega vaid paar tundi kui sedagi. Wallander tabab sageli end mõttelt, et ta enam ei jaksa kuid ometi veab uute juhtlõngade ilmnemine ta jälle käima ning südamepõhjas ta teab, et ei usaldaks seda uurimist kellelegi teisele.

Svedberg oli hea politseinik, ehkki veidi aeglane ning algul vaevab kõiki töökaaslasi mõte, et ta ehk oli noorte kadumise ja mõrvaga kuidagi seotud. Surnud kolleeg oli piisavalt eraklik, nii et ei töökaaslastel ega ka tema vähestel sugulastel õnnestunud teda eriti põhjalikult tundma õppida. Õnneks selgub, et pigem oli ta uurimisrühmast sammukese ees. Ent miskipärast ei teavitanud ta kedagi oma kahtlustustest ning küllap seetõttu sattuski tõele liiga lähedale jõudes mõrvari ohvriks.

Surmatud noori ühendasid kohtumised, mille jaoks nad riietusid kokkulepitud ajastule vastavalt. Pikemaajalisest sõprusest hoolimata ei teadnud isegi nende vanemad ei asjast kuigivõrd, mistõttu mõtiskleb Wallander, millisel inimesel võiks olla ligipääs nende vahel liikuvale infole. Ta tajub, et see on oluline, sest seni pole neil otsingutest hoolimata mingit arusaama põhjusest, miks keegi noori surmata soovis. Üks noortest on just enne sündmust haigestunud ning tänu sellele ellu jäänud ning Wallander loodab tema käest rohkem teada saada. Uurimisrühma koos Wallanderiga kihutab pidevalt taga teadmine ja aimdus, et oodata on järgmist katastroofilist sündmust... Ja juhtlõngu on vähe.

Märksõnu: Svedberg, Martinsson, Hansson, Ann-Britt Höglund, Nyberg, Ylva Brink, Isa Edengren, postivedaja Westin, Louise, prokurör Thurnberg, Ake Larstam

Valejälg * Wallander * Henning Mankell

 

Lugesin 25. jaanuar - 1. veebruar 2023

Wallanderi sarja raamatutes on tihtipeale lugejal väike eelis, sest autor kostitab teda eellugude või muu säärasega, mis paneb mõtte palju suuremalt liikuma. Ning pinge ongi juba tekitatud, sest jääb vaid oodata, millal politseiuurijad oma mõttega mõnes sarnases suunas liikuma hakkavad. Sellise eellooga algab ka "Valejälg".

Jaanipäev läheneb, suvepuhkus on tulekul ning Kurt Wallander ootab seda. Ametipostilt on lahkumas Ystadi politseiülem Björk, kelle asemele peaks sügisel saabuma uus, sedapuhku naisülemus. Wallander mõtleb Baiba peale, kellega ta Riias tutvumise järel mõned korrad on kohtunud. Kuid siis tuleb kutse Edvin Salmonssoni tallu, kus peremees on näinud oma rapsipõllul imelikult käituvat naist, kes politseiuurija lähenedes paneb end ootamatult põlema. "Katastroof tuleb eikuskilt. Sünnib midagi niisugust, mis ei peaks sündima. Surnuveoauto tuleb suve enda järele," mõtleb mees pärast shokeerivat sündmust. Surmaga ja vägivallaga kokku puutumine ei tee uurijat selle suhtes immuunseks, Wallander suudab endale kaitseks lihtsalt omamoodi kilbi ümber panna kuid selle taha jääda ta siiski ei saa.

"Ta jõudis koju oma korterisse pärast kella kahte öösel. Alles siis, kui ta oli istunud diivanile, ilma et oleks tahmunud rõivaid ja poriseid saapaid ära võtnud, varises kaitsekilp. Ta oli kallanud endale klaasi viskit, rõduuksed olid lahti, lastes tuppa suveöist õhku, ning ta purskas nutma kui laps.
Ka see tüdruk, kes ennast surnuks oli põletanud, oli olnud laps. Ta meenutas Wallanderile ta oma tütart Lindat.
Kõigi politseis töötatud aastate juuksul oli ta endas välja arendanud valmisoleku kõige selle vastuvõtuks, mis võis teda ees oodata, kui ta jõudis kohale, kus keegi inimene oli leidnud vägivaldse ja äkilise surma. Ta oli näinud inimesi, kes olid ennast üles poonud, püssitoru suhu surunud, ennast tükkideks lasknud. Mingil moel oli ta õppinud kõike nähtut taluma ja pärast kõrvale lükkama. Aga see ei kehtinud juhul, kui asi puutus lastesse või noorukitesse. Neil puhkudel oli ta niisama kaitsetu, kui kunagi politseis tööd alustades. Ta teadis, et enamik politseinikest reageeris samamoodi. Kui vägivaldselt ja mõttetult lahkusid elust lapsed või noorukid, varises kokku harjumusele tuginev kaitse. Nii pidi see jäämagi senikauaks, kui ta jätkas tööd politseis."

Just siis kui Wallander loodab, et rohkem keerukaid juhtumeid ei lisandu, tuleb teade endise justiitsministri jõhkra tapmise kohta. Meeskond asub sündmuskohta uurima. Leides mõrvatu riidekapist 36-kaadrise filmiga fotokaamera, tabab Wallanderi eelaimdus.

"Kell lähenes keskööle, kui ta Wetterstedti majast lahkus. Vihma sadas ikka veel üsna kõvasti.
Ta sõitis otseteed koju.
Korterisse jõudnud, võttis ta köögis istet. Mõtted tiirlesid selle ümber, mis võis olla piltidel.
Vihmapiisad põristasid vastu aknaruutu.
Äkitselt tajus ta, et ligi on hiilinud hirm.
Midagi oli juhtunud. Ent ta aimas, et see oli üksnes millegi suurema algus."

Wallanderi aimdus osutub õigeks ning lugu areneb edasi pikaks ja keeruliseks juhtumiks, kus selgust saada on väga raske ning pidevalt tabab uurimisgrupi liikmeid tunne, et mõne suuna puhul on tegu valejäljega. Lõpptulemuseni jõudes sooviksid paljud mõelda, et see, mida nad on just teada saanud, pole sugugi nii. Rohkem kui õigustatud on ka küsimus, kes selles juhtumis on tegelikud ohvrid ning kes päriselt süüdlased...

Veel märksõnu: Dominikaani vabariik, Dolores Maria Santana, Arne Carlman, kunstiäri, indiaanlased, Geronimo, Björn Fredman, Stefan Fredman, Louise Fredman, Ake Liljegren, Hans Logard.

Nagu ikka, toimub uurimises edasiliikumine tihtipeale mõttetöö, aimduste ning alateadvusest esilekerkivate, uurijatele endilegi teadvustamata jäänud tähelepanekute abil, mis lõpuks aitavad viia lõplike tulemusteni. 

"Politseinikud pidid oskama kuulata vähemalt niisama põhjalikult, kui neid oletati valdavat küsitluse keerukat kunsti. Politseinikud pidid alati kuulama. Püüdma asjade varjatud tähendust ja avastama mõeldavaid motiivisõlmitisi, mis vahest kohe nähtavale ei tulnudki. Ka pidid nad oskama püüda kurjategija nähtamatuid jälgi. Täpselt nagu siin majas. Toimepandud kuriteost jäi alati maha midagi niisugust, mis ei paistnud silma ja mida eksperdid ei suutnud nähtavaks teha. Kogenud politseinik suutis välja peilida, mis see niisugune oli. Võib-olla polnudki kurjategija maha jätnud oma jalatseid. Küll aga omi mõtteid."

Riia koerad * Henning Mankell

 

Lugesin 9.-11. september 2022

Lugesin mitmendat korda ning ikka oli hea, kuigi mälusopis oli üht-teist eelmisest lugemisest alles. Põnev kuid ka painav lugu ning huvitav ka enda jaoks tagasi mõelda, millisena võis Eesti omal ajal välja näha väljastpoolt tulijatele. Mul endal on see pilt tegelikult enam-vähem olemas, keskkooli ajal pool-ametlikult Soome vahetusõpilaseks sattudes, just sellisel ajal, mil asjad polnud meil veel sugugi paigas ja selged... Tagasi tulles paistis kõik nii hall ja trööstitu, ent üldiselt jäi see hallus nooruse ja elurõõmu kõrval peagi tähelepanuta ning meelde jäi kõik ikkagi ilusana.

Wallander ning tema vaist ning arutlusvõime ja järelejätmatus on lummavad ning seetõttu ongi neid lugusid nii põnev lugeda. Seekordne tegevus toimub suures osas Lätimaal, kuhu Wallander saadetakse pärast major Liepa mõrvamist. 

Ystadis rannale triivinud päästeparvest leitakse kaks mõrvatud lätlast ning seetõttu saabub major Liepa Rootsi, et ühendada kohalike kolleegidega jõud. Kuid kohe Lätti tagasi saabudes satub Liepa mõrvarite kätte ning kuivõrd kahtlustatakse seost Rootsis toimunud uurimusega, palutakse Wallanderil Riiasse appi sõita. Tutvumine ohvri abikaasa Baiba Liepaga seob Kurt Wallanderi juhtunuga ehk rohkemgi kui ta sooviks ning nii satub mees ülepeakaela tema jaoks täiesti võõral maal toimuvate sündmuste keskmesse. 

Käsi * Henning Mankell

 

Lugesin 19.- 23. märts 2022

Hoolimata avastusest, et tegelikult võiksin enne lugeda kõiki varasemaid Wallanderi lugusid, krabasin (seekord päris raamatuna) raamatukogust kaasa siiski just Wallanderi sarja viimase raamatu. Üllatuseks leidsin, et pool raamatust koosneb tegelikult ülevaatest Wallanderi maailma. Algsest pettumusest hoolimata (et viimane lugu ise nii lühikeseks jäi) on see hea asi, sest nüüd saan lugude ilmumise järjekorra sealt võtta, mitte ei pea ise erinevate andmete põhjal kokku panema.

Viimane Wallanderi lugu algab 2002. aasta oktoobri lõpus, mil ta lõpuks ometigi läheb vaatama üht maja, mis asub Löderup'is, kus ka tema isa oli elanud. Maja on ühe töökaaslase, Martinssoni sugulase oma, ning kuigi ta vajab silmnähavalt tööd ja investeeringuid, tundub Wallanderile, et ta võiks selle endale osta küll. Kuid miski jääb teda häirima ning kui ta läheb uuesti aeda, otsides kohta kus ta varem komistas, leiab ta maast väljaulatuva käe...

Siit algab uurimine, milles selgub, et tõe leidmiseks peab vaatama üsna kaugele nimevikku ning et vahel pole kahjuks ka väga loogilisena tunduvad lahendused siiski need õiged. On vaja päris palju kannatlikkust, et mitte alla anda.

"Palju aastaid tagasi oli Wallander õppinud, et kannatlikkus on politseiniku üks hädavajalikest omadustest. Ikka esineb päevi, mil ei juhtu mitte midagi, uurimine on kinni jooksnud ega liigu üheski suunas. Siis tuleb varuda kannatlikkust ja oodata hetke, mil probleemi saab lahendada. Politseinikud võivad vahel olla kärsitud. Nad töötavad kiiresti ja innukalt. Kuid neil päevil, mil midagi ei toimu, ei tohi kannatlikkust mingil tingimusel alahinnata.
Möödus kaks päeva, ilma et vähemalt pealtnäha oleks midagi toimunud. Wallander ja tema kolleegid kaevusid üha sügavamale erinevatesse arhiividesse, nad liikusid nagu maa all käike rajavad loomad. Aeg-ajalt kohtusid nad kohvi juues, viisid üksteist oma tegemistega kurssi ja pöördusid siis oma tööde juurde tagasi."

Üllatusi on selles raamatus oodata küll. Minu jaoks juba huvitaval kombel seetõttu, et üks oluline kuupäev, mille Wallander ammuse majaomaniku vanast märkmikust leiab, on just minu sünnipäev, 12. mai. Aga puutekohti on veelgi, kahjuks ka juba tänapäevaga seoses, mil me äkitselt peame jälle päris otseses mõttes sõjaohuga silmitsi seisma ning paljud peavad ette võtma sõjapõgeniku raske ning lootusetuna näiva teekonna. 

Võrreldes teiste raamatutega on see siis üsna lühike, ja kahjuks ka viimane lugu Wallanderi sarjast. Raamatu teises pooles on Mankell valgustanud ka selle sarja sündimise lugu. Tema päevikusissekanne on selline:

"Selle kevade kõige soojem päev. Kõndisin põldude vahel. Linnud laulsid. Mõtlesin, et politseinik, keda ma oma raamatus kirjeldama hakkan, peab aru saama, kui raske on olla hea politseinik. Kuriteod muutuvad täpselt samamoodi, nagu muutub ühiskond. Et oma tööd hästi teha, peab ta teadma, mis toimub teda ümbritsevas ühiskonnas."

Tegelase nime valib kirjanik telefoniraamatut lehitsedes. Mankell mõtiskleb ka ise, miks on Wallanderi tegelaskuju saavutanud säärase populaarsuse.

"Alates esimesest hetkest, kui ma mööda kevadisi põlde jalutasin, oli mulle selge, et loon tegelaskuju, kes on samasugune nagu mina ise ja veel tundmatu lugeja. Inimese, kes kogu aeg muutub, niihästi vaimses kui füüsilises mõttes. Nii, nagu ma ise olen pidevas muutumises, hakkab muutuma ka minu kangelane. /.../ Raamatutes või filmides on tegelasi, kes muutuvad lõpuks nii elavaks, et võiksid justkui iga hetk järgmise majanurga tagant välja ilmuda. Wallander on üks neist, kes ennast nurga taga peidab. Kuid ta ei tule sealt kunagi välja, et ennast näidata. Vähemalt ei näita ta end mulle."

Ja viimase Wallanderi-loo lõpetuseks kirjutab Mankell:

"Minu lugu Kurt Wallanderist on nüüd igatahes läbi. Wallander läheb peagi pensionile. Ta rändab oma hämarikuriigis, saatjaks must koer nimega Jussi.
Kui kaua talle siin maa peal veel aega on antud, ma ei tea. Seda otsustagu ta ise."

Enne külma * Linda Wallanderi lugu * Henning Mankell

 

Lugesin 17.- 20. aprill 2022

Seekord näeme Wallanderi maailma tema tütre Linda silme läbi. Ta on just lõpetatud õpingud politseikoolis, ent Ystadis ametisse asumiseni on jäänud veel veidi aega. Ühel päeval jääb ootamatult kadunuks tema sõbranna Anna ning Linda ei suuda uskuda, et Anna lihtsalt niisama unustaks nende kokkulepitud kohtumise. Ta asub asja omal käel uurima kuid peagi hakkavad niidid põimuma hoopiski ootamatul moel, ühe uue jõhkra kuriteoga seotult.

See on pikk, põhjalik ja keerukas lugu, ka piisavalt sünge. Ent Mankell kirjutab ka tõsiste teemade puhul nii, et ei puudu humoorikad torked ning seigad, mis seovad "suure loo" igapäevaeluga. Linda ning tema isa suhe, Linda suhe tema sõpradega (Sebra, Anna) ning virvendus võimalikust romantikast. Ja selle kõrval teine maailm, mis on peidus ning mida uurijad peavad alles avastama. Maailm, mille inimene suudab enda jaoks ise luua, soovides täita tühjust enese sees ning soovides leida selgitust asjadele, mis juhtuvad. Soovides ehk lausa olla ise Jumal, kellele kõik kuuletuvad.

Viies naine * Kurt Wallander * Henning Mankell

 

Lugesin 14.- 17. märts 2022

Vahepeal pole ma tükk aega Henning Mankelli raamatuid lugenud. Ja mõnda lugesin enne kui loetud raamatute kohta blogi pidama hakkasin, seega ei mäletagi täpsemalt... Tagantjärele tundub mulle, et vist olen äkki kaks Wallanderi raamatut lugenud (üks oli kindla peale ühe lennusõidu ajal, see on mul igatahes meeles).

Jällegi, nagu näiteks Ann Cleeves'i raamatute puhul, on tunne nagu kohtuks hea tuttavaga. Mulle meeldib Mankelli kirjutusstiil, mõne tegelase mõtted, mis suudavad igapäevastest asjadest moodustada midagi mõtlemapanevat ja filosoofilist. 

Wallander on just jõudnud tagasi puhkusereisilt Rooma, kus ta käis koos oma isaga. Rootsi sügisesse naastes tundub esmalt, et tuleb rahulik aeg, sest vahepeal pole suurt midagi juhtunud, on vaid imelik sissemurdmine lillepoodi, ilma et sealt midagi varastatud oleks. Samasugune kummalisevõitu info tuleb ühe kütteõli transportiva mehe poolt, kes ilmub politseijaoskonda oma kliendi kadumisest teavitama. Üsna varsti selgub, et miski pole nii lihtne nagu näib ning et asjade uurimisse tuleb kaasata suur osa Wallanderi politseijaoskonnast. Jaoskonda on asunud juhtima Lisa Holgersson, kes tundub oma tööga paremini toime tulevat kui tema eelkäija ning saab oma töötajatega märksa paremini läbi.

Kuritegude ohvriteks on endine automüüja ning hobikirjanik Holger Eriksson , kes elab erakuna ning orhideefanaatik ja lillepoe omanik Gösta Runfeldt. Esialgu lihtsana tunduvad kadumised ilmnevad olevat hoopiski tõsised kuriteod ning kannavad sarnast mustrit. See kinnitab Wallanderile, et peab olema midagi, mis neid sündmusi ja kuriteo ohvriks sattunud mehi omavahel ühendab... Ühenduspunkti leidmiseks haaratakse kinni mistahes niidiotsast, mis uurimist võiks edasi viia. Aegamööda neid niidiotsi hargnebki, ehkki kohati hoopis ootamatutest suundadest. Muidugi mõista juhib Wallanderi tegemisi ja mõttekäike ka vaist, mis teda mitmel puhul edasi süvenema sunnib. 

Lugeja saab end koos Wallanderiga tema elu-olusse sisse elada. Uurimise haripunkti pikad päevad, väsimus, muud toimetused, mõtted ja unistused, mis sel hetkel peavad unarusse jääma (silmaarst, soov veeta rohkem aega koos endale lähedaste inimestega, unistus oma majast ja koerast)... Mankell oskab hästi edasi anda erinevaid meeleolusid, tundevarjundeid, mõnusat huumorit. Kasvõi väikese vestluskatkega.

Wallander tõusis püsti. Melander vaatas teda üllatunult.
"Ma olen kuulnud, et skoonelased olevat pikaldased. Teie kohta see küll ei käi".
"Igalühel omad vead," vastas Wallander.

Tavalisest isa-tütre vestlusest võib välja kooruda väga tõsine filosoofiline mõtisklus. Mul on tunne, et kuigi antud juhul puudutab see Rootsit, on Eestis ilmselt sarnane areng toimunud veel palju kiiremini.

Linda kallas termosest teed ja esitas äkki küsimuse, miks elu Rootsis on nii keeruline.
"Vahel tundub mulle, et see tuleb sellest, et enam ei nõelu keegi sokke," ütles Wallander.
Linda vaatas talle küsivalt otsa.
"Tõsiselt," jätkas Wallander. "Minu lapsepõlves oli Rootsi selline maa, kus nõeluti veel sokke. Seda õpetati isegi koolis. Ühel hetkel oli sellel lõpp. Katkiseid sokke hakati ära viskama. Enam ei vaevunud keegi auke nõeluma. Kogu ühiskond muutus. Kulutamine ja raiskamine muutusid üleüldiseks normiks. Muidugi oli ka neid, kes väitsid, et nõeluvad oma sokke, aga neid polnud ei kuulda ega näha. Kuni asi puudutas ainult sokke, polnud veel nii hull. Aga see lainenes mujalegi. Lõpuks sai sellest paratamatult omamoodi moraal. Minu arvates muutis see meie suhtumist heasse ja halvasse, mida tohib teisele inimesele teha, ja mida mitte. Kõik on kuidagi palju julmemaks muutunud. Üha enam inimesi, ka noori, nagu sina, tunnevad ennast omal maal tarbetu või isegi üleliigsena. Ja kuidas nad reageerivad? Agressiivsuse ja ülbusega. Kõige kohutavam on, et see on alles algus ja läheb veelgi hullemaks. Praegu kasvab üles sinust nooremate põlvkond, kes reageerib veel vägivaldsemalt. Ja nemad ei mäleta enam mitte midagi ajast, kui veel sokke nõeluti. Kui ei oldud veel nii hoolimatud ega heidetud kergekäeliselt minema ei sokke ega inimesi."

Aga miks on raamatu nimi "Viies naine", seda ma ei hakkagi seletama - tegelikult saab selle vist juba raamatu lühitutvustusest teada. Kuid seegi on näide autori oskusest tuua lugeja ette juhtum, mis on lõpuks nii laiahaardeline, et ilmselt vaid kõige parema vaistuga uurijad suudavad selles puntras lõpuks õigele teerajale jõuda. Väga põnev on teekond lahenduseni ja ehkki sündmused on tihtipeale sünged, oskab Mankell ikkagi anda lugu edasi nii, et selles on teatud elujaatus ja hubasus. 

Naljakal kombel mõtlesingi järgmisel hommikul pärast raamatu läbisaamist, et - ei tea, kuidas sellel Wallanderil siis nüüd hiljem läheb... Kas ta on saanud oma maja ning koera ning rahulikuma elu koos inimesega, keda ta armastab?... Esialgu jääb see mulle saladuseks, sest järgmine (ja vist paraku ka viimane) Wallanderi raamat on Ellu-süsteemis hetkel välja laenutatud. Kuid võib-olla võtan kätte ning hakkan tasapisi hoopiski neid lugema, mis on varem ilmunud.