 |
| Lugesin 14.- 17. märts 2022 |
Vahepeal pole ma tükk aega Henning Mankelli raamatuid lugenud. Ja mõnda lugesin enne kui loetud raamatute kohta blogi pidama hakkasin, seega ei mäletagi täpsemalt... Tagantjärele tundub mulle, et vist olen äkki kaks Wallanderi raamatut lugenud (üks oli kindla peale ühe lennusõidu ajal, see on mul igatahes meeles).
Jällegi, nagu näiteks Ann Cleeves'i raamatute puhul, on tunne nagu kohtuks hea tuttavaga. Mulle meeldib Mankelli kirjutusstiil, mõne tegelase mõtted, mis suudavad igapäevastest asjadest moodustada midagi mõtlemapanevat ja filosoofilist.
Wallander on just jõudnud tagasi puhkusereisilt Rooma, kus ta käis koos oma isaga. Rootsi sügisesse naastes tundub esmalt, et tuleb rahulik aeg, sest vahepeal pole suurt midagi juhtunud, on vaid imelik sissemurdmine lillepoodi, ilma et sealt midagi varastatud oleks. Samasugune kummalisevõitu info tuleb ühe kütteõli transportiva mehe poolt, kes ilmub politseijaoskonda oma kliendi kadumisest teavitama. Üsna varsti selgub, et miski pole nii lihtne nagu näib ning et asjade uurimisse tuleb kaasata suur osa Wallanderi politseijaoskonnast. Jaoskonda on asunud juhtima Lisa Holgersson, kes tundub oma tööga paremini toime tulevat kui tema eelkäija ning saab oma töötajatega märksa paremini läbi.
Kuritegude ohvriteks on endine automüüja ning hobikirjanik Holger Eriksson , kes elab erakuna ning orhideefanaatik ja lillepoe omanik Gösta Runfeldt. Esialgu lihtsana tunduvad kadumised ilmnevad olevat hoopiski tõsised kuriteod ning kannavad sarnast mustrit. See kinnitab Wallanderile, et peab olema midagi, mis neid sündmusi ja kuriteo ohvriks sattunud mehi omavahel ühendab... Ühenduspunkti leidmiseks haaratakse kinni mistahes niidiotsast, mis uurimist võiks edasi viia. Aegamööda neid niidiotsi hargnebki, ehkki kohati hoopis ootamatutest suundadest. Muidugi mõista juhib Wallanderi tegemisi ja mõttekäike ka vaist, mis teda mitmel puhul edasi süvenema sunnib.
Lugeja saab end koos Wallanderiga tema elu-olusse sisse elada. Uurimise haripunkti pikad päevad, väsimus, muud toimetused, mõtted ja unistused, mis sel hetkel peavad unarusse jääma (silmaarst, soov veeta rohkem aega koos endale lähedaste inimestega, unistus oma majast ja koerast)... Mankell oskab hästi edasi anda erinevaid meeleolusid, tundevarjundeid, mõnusat huumorit. Kasvõi väikese vestluskatkega.
Wallander tõusis püsti. Melander vaatas teda üllatunult.
"Ma olen kuulnud, et skoonelased olevat pikaldased. Teie kohta see küll ei käi".
"Igalühel omad vead," vastas Wallander.
Tavalisest isa-tütre vestlusest võib välja kooruda väga tõsine filosoofiline mõtisklus. Mul on tunne, et kuigi antud juhul puudutab see Rootsit, on Eestis ilmselt sarnane areng toimunud veel palju kiiremini.
Linda kallas termosest teed ja esitas äkki küsimuse, miks elu Rootsis on nii keeruline.
"Vahel tundub mulle, et see tuleb sellest, et enam ei nõelu keegi sokke," ütles Wallander.
Linda vaatas talle küsivalt otsa.
"Tõsiselt," jätkas Wallander. "Minu lapsepõlves oli Rootsi selline maa, kus nõeluti veel sokke. Seda õpetati isegi koolis. Ühel hetkel oli sellel lõpp. Katkiseid sokke hakati ära viskama. Enam ei vaevunud keegi auke nõeluma. Kogu ühiskond muutus. Kulutamine ja raiskamine muutusid üleüldiseks normiks. Muidugi oli ka neid, kes väitsid, et nõeluvad oma sokke, aga neid polnud ei kuulda ega näha. Kuni asi puudutas ainult sokke, polnud veel nii hull. Aga see lainenes mujalegi. Lõpuks sai sellest paratamatult omamoodi moraal. Minu arvates muutis see meie suhtumist heasse ja halvasse, mida tohib teisele inimesele teha, ja mida mitte. Kõik on kuidagi palju julmemaks muutunud. Üha enam inimesi, ka noori, nagu sina, tunnevad ennast omal maal tarbetu või isegi üleliigsena. Ja kuidas nad reageerivad? Agressiivsuse ja ülbusega. Kõige kohutavam on, et see on alles algus ja läheb veelgi hullemaks. Praegu kasvab üles sinust nooremate põlvkond, kes reageerib veel vägivaldsemalt. Ja nemad ei mäleta enam mitte midagi ajast, kui veel sokke nõeluti. Kui ei oldud veel nii hoolimatud ega heidetud kergekäeliselt minema ei sokke ega inimesi."
Aga miks on raamatu nimi "Viies naine", seda ma ei hakkagi seletama - tegelikult saab selle vist juba raamatu lühitutvustusest teada. Kuid seegi on näide autori oskusest tuua lugeja ette juhtum, mis on lõpuks nii laiahaardeline, et ilmselt vaid kõige parema vaistuga uurijad suudavad selles puntras lõpuks õigele teerajale jõuda. Väga põnev on teekond lahenduseni ja ehkki sündmused on tihtipeale sünged, oskab Mankell ikkagi anda lugu edasi nii, et selles on teatud elujaatus ja hubasus.
Naljakal kombel mõtlesingi järgmisel hommikul pärast raamatu läbisaamist, et - ei tea, kuidas sellel Wallanderil siis nüüd hiljem läheb... Kas ta on saanud oma maja ning koera ning rahulikuma elu koos inimesega, keda ta armastab?... Esialgu jääb see mulle saladuseks, sest järgmine (ja vist paraku ka viimane) Wallanderi raamat on Ellu-süsteemis hetkel välja laenutatud. Kuid võib-olla võtan kätte ning hakkan tasapisi hoopiski neid lugema, mis on varem ilmunud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar