 |
| Lugesin 21. - 28. märts 2022 |
Parajalt paks raamat, mis sai aga üllatavalt ruttu läbi, küllap jälle kord tänu väga loogilisele sündmustikule. Mankell paneb meid kaasa elama 37-aastasele politseinikule Stefan Lindmanile, kes on just saanud saatusliku diagnoosi ning võitleb süveneva lootusetusega. Äkitselt tundub talle, nagu ta polekski elus kusagile jõudnud.
Kuid enne kui ta ravi algab, jõuab temani info kunagise töökaaslase, politseinik Herbert Molin'i kummalise mõrva kohta. Stefan sõidab kohale ning enne kui ta arugi saab, on ta kistud kohalike sündmuste keerisesse ning, ehkki alul kõrvalseisjana, teeb ta koostööd sümpaatse kohaliku politseiniku, Giuseppe Larssoniga. Selgub, et Herbert Molin'it ei tundnud õigupoolest keegi tema töökaaslastest ning küsitav on, kui palju tema lähedasedki temast teadsid. Pärast pensionile jäämist kolis Molin omaette elama - Härjedalenisse metsade keskele, justkui soovides end maailma eest peita.
Tasapisi uurimise kulgedes selguv informatsioon ei jäta ka Stefan Lindman'i enda elu puutumata ning talle meenub minevikust mitmeidki mõtlemapanevaid seiku. Minevikul on selles raamatus olevikuga üldse palju seoseid ning kõik pole sugugi sellised, millest Stefan teada sooviks. Olevikuga seotuna hoiab teda tema elukaaslane Elena kuid samuti tundub Stefanile huvitav Molini tütar Veronica, kes isa surma järel kohale saabub.
Lisaks mõrvajuurdlusele näeme lugu ka hoopis teisest vaatepunktist, mis selgitab paljutki ning võib kallutada lugeja sümpaatia isegi ootamatus suunas. Mitmel korral aga mängivad suurt osa kokkusattumused, mis tagantjärele mõeldes võivad ehk isegi üsna võimatud tunduda, ent lugedes paistsid üsnagi loomulikud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar