Saja ühe aastane, kes mõtles, et ta mõtleb liiga palju * Jonas Jonasson

 

Lugesin 27. märts -  5. aprill 2023

Kaks vintsket vanahärrat puhkavad Bali saarel, kuid kuna neil on seal igav hakanud ja ka raha hakkab otsa saama, juhtub nii, et sünnipäev tähistamiseks tellitud kuumaõhu balloon kannab nad "kogemata" saarelt minema. Nagu nende seni absurdsest käekäigust vähe oleks, korjab neid üles üks korea alus, mille kapten tegelikult mehi sugugi oma laeva pardal näha ei sooviks. Kuid 101-aastasel Allanil õnnestub teda veenda, et ta on tuumapommide ehitamise alal ekspert ning et ta soovib Põhja-Korea riiki aidata.

Autor on lukku põiminud mõned põnevad faktid, mida on raske uskuda, kuid mis ometigi päriselt nii ongi. Näiteks see, et Põhja-Korea ei tasunud Rootsile tarnitud Volvode eest. 

Poliitikud ning sündmused, mis raamatus ette tulevad, loovad tõepäraselt kurbnaljaka pildi. Olukorrad, millesse Allan ja Julius satuvad, on päris fantastilised ning nad suudavad neist hea õnne ja kavalusega alati välja tulla. Kuna Allan laseb endale ühe tahvelarvuti muretseda, saab ta äkitselt maailma asjadest palju rohkem teada ning üsnagi sukeldub sinna. Sellegipoolest jääb Juliusel tihtipeale mulje nagu tema 101-aastane sõber eriti ei mõtleks ega muretseks - Allani käitumine on otsekohene ja muretu. Julius seevastu ikkagi muretseb, ent samas jätab ta selgitused ja plaanide väljamõtlemise sageli Allani teha.

Rännakud viivad mehed Balilt Põhja-Koreasse, New Yorki ning tagasi Rootsimaale - oih, sellega sai vist osa põnevust nüüd küll maha jahutatud... Aga tegelikult jääb lugu ikka põnevaks, ka Rootsimaal, kus Allan ja Julius kohtuvad meeldiva Sabinega ning leiavad võimaluse midagi ühiselt teha. Kuid miskipärast kipuvad ka nende head ja edukad plaanid ikka lõpuks viltu vedama... nii et lõpuks ajab neid taga natsistliku duo noorem liige, kelle viha Sabine, Allan ja Julius on ära teeninud. Ei jää muud üle kui veelkord põgeneda. Reis viib kolmiku järgmiseks Tansaaniasse, kus nad tekitavad elevust ka saksa luureagentides, kellest üks neile sappa saadetakse.

Lõpuks ei tundugi sündmused enam ootamatud kuivõrd lugeja juba eeldabki, et harjumuspärasel kombel leidub igas asjas sobiv pööre, mis just asjaosaliste plaanidega kenasti klapib! Saksa luureagendi vanaisa kasvatab sparglit (teema, mis just Juliusele eriti südamelähedane on), Allanil on igasuguste ajaloosündmustega seoses sobivaid mälestusi, mida vestlusesse pikkida ning kõikjal leidub keegi või miski, mis tegelaste käekäiku kergendab. 

"Allan veetis oma päevi joomiskohale avaneva vaatega terrassil. Tema uus hobi oli Twitter. Vähe sellest, et ta mõistis, mis see on - ta sukeldus sellesse täienisti. Seevastu ei taibanud ta, et samal ajal teeb ta ka oma asukoha kogu maailmale teatavaks.

Tal oli hea meel näha, kui rahul noored oma eluga on. Samal ajal näris teda miski. Ta hakkas musta tahvli uudisvoos teatud mustrit aimama.

Kokkuvõttes oli maailm parem koht kui sada aastat varem, ehkki areng ei kulgenud nähtavasti sirgjooneliselt. See liikus tsüklitena üles ja alla.

Nii palju, kui Allan aru sai, oli areng praegu languses. Oli oht, et suund muutub alles siis, kui  piisavalt paljud on piisavalt kaua üksteist piisavalt halvasti kohelnud. Siis hakkavad inimesed uuesti mõtlema.

Nii on see alati olnud. Aga kas on kindel, et see uuesti nii ka läheb? Alles hiljuti väitsid teadlased, et keskmine intelligents on langustrendis. Allan luges, et see, kes liiga palju oma tahvliga suhtleb, kaotab oskuse dialoogi arendada. Tahvli omaduseks on ju selle omanikule pigem monoloogi pidamine kui vestluse arendamine. Inimesed liiguvad seega internetis ja lasevad teistel enda eest mõelda, mille tulemusena jäävad aga ise üha lollimaks.

Allanile tegi muret taipamine, et koos intelligentsiga kipub kaduma ka tõde. Vanasti oli lihtne teada, mis on tõsi ja mis mitte. Viin oli hea. Kaks pluss kaks ei olnud viis.

Aga kuna inimesed ei räägi enam üksteisega, tuleb võitjaks see, kes ühte ja sama asja kõige enam kordab. Mõned on seda annet koguni nii palju lihvinud, et kordavad ennast lausa mõne sekundi jooksul. Lausa mõne sekundi jooksul.

Kõige rohkem muretses Allan aga sellepärast, et märkas oma muretseminst. On, nagu on, kas siis ei võiks lihtsalt tulla, mis tuleb, ilma suurema jamata?

Sabine läks mööda ja nägi, et taat on musta tahvli käest pannud. Ta istus, käed rinnal risti, ja vaatas tühja pilguga savanni.

"Millele sa mõtled, Allan?", küsis ta.
"Paljudele asjadele," vastas Allan. "Liiga paljudele."

 

Kaks aastat safarit * Maiki Udam

 

Lugesin 2.- 4. jaanuaril 2023

Raamat sattus mulle kätte kuna elukaaslane läks just kümneks päevaks Tansaaniasse fotomatkale. Nii et tema tagasi tulles saan küsida kui palju tema kogemused vastasid raamatu autori omadele. Muidugi oleks mõnusam kui ka ise oleks saanud reisile minna kuid seekord tuleb leppida reisiga mööda raamatu lehekülgi. Autor Maiki Udam aga sattuski Aafrikasse tänu oma abikaasale, kes asus tööle Tansaanias puiduga tegelevasse firmasse.

Kui ma ise end reisile sätiksin, oleks sarnase raamatu lugemine täiesti hädavajalik. Olen pigem mugavust armastav reisija ning harjumuspäratud asjad on need, milleks peaksin ette valmis olema. Näiteks keerukad teeolud, pikad autosõidud, mis võivad tänu bussijuhtide hulljulgusele ka väga ohtlikud olla, mustus ja kehvad elamistingimused. Egiptuses või ka Kanaaridel käies on mind alati väga kurvastanud kui prügi kõikjal lendleb ning loodusest ning üldse oma ümbrusest ei hoolita. Korruptsioon, vargused, vägivald, kokkulepetele käegalöömine jne. Seda kõike kohtab autor ka Tansaanias.

Hoolimata negatiivsest on siiski palju sellist, mis inimesi samas Aafrika külge köidab - loodus, põnev loomastik-taimestik. Ning ka n.ö manana-suhtumine võib olla hoopis positiivne. Kõigega polegi siiski ehk nii kiire ning elu võib võtta veidi rahulikumalt ning tänulikumalt.  

Kuna veidi puudutatakse raamatus ka Tansaanias räägitavast suahiili keelt, tekkis huvi selle vastu ning leidsin netist ühe päris toreda koha, kus keele algetega tutvuda: Lingohut.com . Eestlase jaoks on kahtlemata tore sõna näiteks pole pole, mis tähendab "aeglaselt". 

Reisimine avab silmi ka iseenda ning oma kodumaa suhtes. Maiki Udam läheb mitmel korral Sansibari, teisel korral koos abikaasa Sveniga puhkust veetma. Ta mainib ära, et Sansibaril kaubeldi varem Ida-Aafrikast toodud orjadega, keda püüti küladest ning veeti läbi maa ketistatuna, nagu loomi. Müüdavate orjade väärtus oli suhteliselt väike. Ametlikult lõpetati orjaturg 1873. aastal kuid see olevat tegelikkuses jätkunud veel kuni I Maailmasõjani. Rändurid leiavad moodsa orjanduse infotahvlilt, et Eesti on Euroopa riikide seas suhteliselt esirinnas... Küllap on siin mõtlemiskoht, sest orjanduseks võib ju tõesti pidada sedagi, et praegusel ajal peavad paljud rühmama vaevu ots-otsaga kokku tulekuks, et kasvõi pangalaenu tagasi maksta vms. Küllap oleks üks lahendus ka otsida endas aafrikalikku mõtteviisi ning olla rahul vähemaga, kulutada vähem. Ent teisest küljest - ju on ka meie kliima teinud eestlasest suurema töörügaja - pole ju lootustki, et võiksime lihtsalt palmi all istuda ning oodata, millal sealt midagi söödavat alla kukub.

Need, kel on kunagi plaanis Tansaaniasse minna, saavad raamatu põhjal koostada korraliku nimekirja kohtadest, mida tasuks külastada. Maiki käib koos abikaasaga päris mitmes looduspargis ja muidu looduskaunites kohtades. Lisaks avanes neil lõpuks võimalus oma silmaga näha ühte kohalikku pulmapidu ning mitmeid kodusid, mis kõik oma tagasihoidliku välimuse ja sisemuse poolest üksteisele sarnanesid.

Kui autori abikaasa Sven puutub tööl otse kokku tansaanlaste ning nende erineva töökultuuriga siis Maiki ise kogeb tansaanlaste tahtmatust probleemidega tegeleda näiteks matkahommikute alguses kui väljasõidu hilinemisest ei anta teada ning see võib lükkuda isegi mitme tunni võrra. Soovimatusest anda edasi halbu uudiseid on järgmine kurblik ent samas tragikoomiline vestlusekatke:

"Tere. Toon su vanematelt sulle tervisi."
"Aitäh! Kuidas neil läheb? Kõik on terved?"
"Ema on terve, aga isa oli siis, kui nende juurest lahkusin, haiglasevõitu."
"Mis tal on, ega ometi midagi tõsist?"
"Oli teine üsna põdur, võib-olla on juba praeguseks surnudki."
"Mid sa räägid! Nii tõsine lugu?"
"Jah, kahjuks küll. Just äsja kuulsin, et tegelikult ta juba ongi surnud..."

Minu arvamusele, et mujale minnes avastatakse just kõige rohkem iseenda ning oma kodumaa kohta, leiab kinnitust ka autori mõtiskluses selle kohta, kuidas Aafrika on teda muutnud.

"Olen viimase aasta jooksul aru saanud, et alates varastest kahekümnendatest olen võtnud endale sihte seadva, korraldava ja kontrolliva pereema ja ametniku rolli, aga tegelikult olin ma enne seda hoopis teistsugune. Ja ma arvan, et olen oma põhiolemuse siin uuesti üles leidnud. Mul pole tegelikult vähimatki vajadust maailma parandada või Aafrikat päästa või inimesi "õigele" teele juhatada. Minust on taas saanud unistaja, vaatleja ja seikleja. Jälgin seda, mis minu ümber toimub, ja naudin hetke. Aitan, kui küsitakse, niisama ei lähe torkima, kui just kellegi elu või tervis ohus ei ole. Inimesed ja loomad saavad endaga suurepäraselt hakkama, kui nende ellu ei sekkuta."

Raamatu lõpus annab autor ka soovitused reisihuvilistele: Mkomazi loomapark; Kilimanjaro mägi; Kilimanjaro park; Arusha park koos Meru mäega; Serengeti loomapark; Ngorongoro reservaat koos kraatriga - võimalus näha ära "suur viisik" ehk elevant, lõvi, leopard, pühvel ja ninasarvik; Tarangire loomapark ("väike-Serengeti); Lake Manyara soolajärv; Gombe - Tanganjika järve ääres asuv shimpansipark, kuhu pääseb Kigoma linnakese kaudu; Kitolo lillepark Malawi järve ja Matema küla lähedal; Ruaha loomapark - Ida-Aafrika suurim, mitmekesise maastiku ja loomastikuga; Udzungwa mäestikupark - kuulus rikkaliku taimestiku ja linnustiku poolest, dzhunglimatkad; Mikumi savannipark; Selous' reservaat - metsikum, loomarikkam ja vähemate turistidega. Rannapuhkuseks on autori soovitused Victoria, Tanganjika ja Malawi järved ning turistlikum Sansibar.

Ega muud kui jään ootama oma teisepoole reisimuljeid ning ehk siis õnnestub ühel heal päeval ka omaenese silmaga Tansaaniat näha!

P.S. Siiski jäävad täpsemad reisimuljed minust kirjeldamata - võin vaid mainida, et reisiga jäi rändur väga rahule ning külakostiks tulid kaasa imeilusad fotod, ka maasaidest ja nende vahvatest lastest. Ning kohalike poolt röstitud pehme maitsega kohvi, mida võiks küll tiheminigi nautida, lisaks mõned leidlikud meened :). Näiteks allpool näha olev kuumaalus, mille materjaliks on erksate kangatükkidega kaetud ja omavahel seejärel tugevalt kokku õmmeldud pudelikorgid!