Saja ühe aastane, kes mõtles, et ta mõtleb liiga palju * Jonas Jonasson

 

Lugesin 27. märts -  5. aprill 2023

Kaks vintsket vanahärrat puhkavad Bali saarel, kuid kuna neil on seal igav hakanud ja ka raha hakkab otsa saama, juhtub nii, et sünnipäev tähistamiseks tellitud kuumaõhu balloon kannab nad "kogemata" saarelt minema. Nagu nende seni absurdsest käekäigust vähe oleks, korjab neid üles üks korea alus, mille kapten tegelikult mehi sugugi oma laeva pardal näha ei sooviks. Kuid 101-aastasel Allanil õnnestub teda veenda, et ta on tuumapommide ehitamise alal ekspert ning et ta soovib Põhja-Korea riiki aidata.

Autor on lukku põiminud mõned põnevad faktid, mida on raske uskuda, kuid mis ometigi päriselt nii ongi. Näiteks see, et Põhja-Korea ei tasunud Rootsile tarnitud Volvode eest. 

Poliitikud ning sündmused, mis raamatus ette tulevad, loovad tõepäraselt kurbnaljaka pildi. Olukorrad, millesse Allan ja Julius satuvad, on päris fantastilised ning nad suudavad neist hea õnne ja kavalusega alati välja tulla. Kuna Allan laseb endale ühe tahvelarvuti muretseda, saab ta äkitselt maailma asjadest palju rohkem teada ning üsnagi sukeldub sinna. Sellegipoolest jääb Juliusel tihtipeale mulje nagu tema 101-aastane sõber eriti ei mõtleks ega muretseks - Allani käitumine on otsekohene ja muretu. Julius seevastu ikkagi muretseb, ent samas jätab ta selgitused ja plaanide väljamõtlemise sageli Allani teha.

Rännakud viivad mehed Balilt Põhja-Koreasse, New Yorki ning tagasi Rootsimaale - oih, sellega sai vist osa põnevust nüüd küll maha jahutatud... Aga tegelikult jääb lugu ikka põnevaks, ka Rootsimaal, kus Allan ja Julius kohtuvad meeldiva Sabinega ning leiavad võimaluse midagi ühiselt teha. Kuid miskipärast kipuvad ka nende head ja edukad plaanid ikka lõpuks viltu vedama... nii et lõpuks ajab neid taga natsistliku duo noorem liige, kelle viha Sabine, Allan ja Julius on ära teeninud. Ei jää muud üle kui veelkord põgeneda. Reis viib kolmiku järgmiseks Tansaaniasse, kus nad tekitavad elevust ka saksa luureagentides, kellest üks neile sappa saadetakse.

Lõpuks ei tundugi sündmused enam ootamatud kuivõrd lugeja juba eeldabki, et harjumuspärasel kombel leidub igas asjas sobiv pööre, mis just asjaosaliste plaanidega kenasti klapib! Saksa luureagendi vanaisa kasvatab sparglit (teema, mis just Juliusele eriti südamelähedane on), Allanil on igasuguste ajaloosündmustega seoses sobivaid mälestusi, mida vestlusesse pikkida ning kõikjal leidub keegi või miski, mis tegelaste käekäiku kergendab. 

"Allan veetis oma päevi joomiskohale avaneva vaatega terrassil. Tema uus hobi oli Twitter. Vähe sellest, et ta mõistis, mis see on - ta sukeldus sellesse täienisti. Seevastu ei taibanud ta, et samal ajal teeb ta ka oma asukoha kogu maailmale teatavaks.

Tal oli hea meel näha, kui rahul noored oma eluga on. Samal ajal näris teda miski. Ta hakkas musta tahvli uudisvoos teatud mustrit aimama.

Kokkuvõttes oli maailm parem koht kui sada aastat varem, ehkki areng ei kulgenud nähtavasti sirgjooneliselt. See liikus tsüklitena üles ja alla.

Nii palju, kui Allan aru sai, oli areng praegu languses. Oli oht, et suund muutub alles siis, kui  piisavalt paljud on piisavalt kaua üksteist piisavalt halvasti kohelnud. Siis hakkavad inimesed uuesti mõtlema.

Nii on see alati olnud. Aga kas on kindel, et see uuesti nii ka läheb? Alles hiljuti väitsid teadlased, et keskmine intelligents on langustrendis. Allan luges, et see, kes liiga palju oma tahvliga suhtleb, kaotab oskuse dialoogi arendada. Tahvli omaduseks on ju selle omanikule pigem monoloogi pidamine kui vestluse arendamine. Inimesed liiguvad seega internetis ja lasevad teistel enda eest mõelda, mille tulemusena jäävad aga ise üha lollimaks.

Allanile tegi muret taipamine, et koos intelligentsiga kipub kaduma ka tõde. Vanasti oli lihtne teada, mis on tõsi ja mis mitte. Viin oli hea. Kaks pluss kaks ei olnud viis.

Aga kuna inimesed ei räägi enam üksteisega, tuleb võitjaks see, kes ühte ja sama asja kõige enam kordab. Mõned on seda annet koguni nii palju lihvinud, et kordavad ennast lausa mõne sekundi jooksul. Lausa mõne sekundi jooksul.

Kõige rohkem muretses Allan aga sellepärast, et märkas oma muretseminst. On, nagu on, kas siis ei võiks lihtsalt tulla, mis tuleb, ilma suurema jamata?

Sabine läks mööda ja nägi, et taat on musta tahvli käest pannud. Ta istus, käed rinnal risti, ja vaatas tühja pilguga savanni.

"Millele sa mõtled, Allan?", küsis ta.
"Paljudele asjadele," vastas Allan. "Liiga paljudele."