Postkaart Pariisist * Alex Brown

 

Lugesin 16.-17. detsembril 2022

Jälle üks neist raamatutest, kus kordamööda jookseb lugeja silme eest läbi lugusid erinevatest inimestest ning aegadest - selleks, et lõpuks põimuda üheks tervikuks.

Sõprade Beatrice'i ning Queenie juurest jõuame sajand hilisemasse aega, kus ükskikuna elav Annie peab aru andma oma ülihoolitsevale tütrele Phoebe'ile... Oi-oi, see lõik ajas mind kohe päris pahaseks kuivõrd Annie on minust vaid aasta vanem ning tema tütar kohtleb teda kui nõrka ja abitut pensionäri... Naine on redelit mööda pööningule minnes sattunud väikesesse õnnetusse ning seetõttu on tema jalas mõra - tütar näeb selles ideaalset võimalust seada küsimuse alla Annie paljuoodatud reis Pariisi. Kuid samas, elu näitab, et midagi must-valget pole olemas ning pole kuigi lihtne inimeste käitumise tagamaid lõpuni läbi näha.

Annie on elanud keerulist elu - pärast ootamatut lahkuminekut oma abikaasast Markist on ta kasvatanud suureks kaks last ning üksijäämise tõttu pidanud loobuma loomingulise sisekujundaja ametist, valides selle asemel praktilisema ja tulutoovama raamatupidaja oma. Annie hea sõbranna Beth on just läinud aastaks tööle Austraaliasse ning naine tunneb tema järele suurt igatsust. Pariisi läheb Annie oma hea sõbra ja naabri Joanie palvel, kes üllatuslikult saab temale tundmatult naiselt päranduseks uhke korteri Pariisi väljapaistvast linnaosas ning murrab pead selle üle, kuidas ta võiks olla lahke võõraga seotud.

Mõne sõnapaariga on nii, et kui seda loed ühe või kaks korda, tundub veel mõistlik - aga kui juba lühikese aja jooksul loed 4-5 korda (ja seejärel veel kümmenkond korda), kuidas keegi teeb endale "vaimse märke", hakkab tõsiselt häirima. To make a mental note - to make a special effort to remember something; to try to remember to do something, to make a particular effort to pay attention to something so that you will remember it later, to make an effort to remember something you don't write down on paper - sellised seletused võib leida internetist.  Eesti keelde panduna võiks see olla kasvõi "ta püüdis endale meelde jätta" või muud sarnast - kõlab küll tavalisemalt, aga igatahes rohkem eesti keele moodi...

Tore lugu enese leidmisest, keerulistest aegadest ning vaprusest, sõprusest ning uutest algustest. Aga need mõned agad siiski jäävad, mis segavad. Kasvõi see, et peategelane, kes kohtab oma Pariisi-reisil võluvat prantslast Etienne'i, on aasta hiljem ikka veel alles armumas temasse, kuigi nad on juba aasta jagu koos olnud?... Ei kõla väga usutavalt.

Postkaart Itaaliast - Alex Brown

 

Selles raamatus saab kaasa elada noorele naisele, kes on üle elanud valusa lahkumineku ning jäänud üksinda oma voodihaige ema hooldajaks. Stress ning ema alavääristav suhtumine on muutnud Grace'i väga ebakindlaks ning masendunuks, lisaks on ta üleväsinud ning oma puhkuseks või hobideks tal aega ei jätku. Naisele pole abiks ka tema kaks õde ja vend, kes alahindavad tema koormust ja pingutusi ema hooldamisel, ainukeseks lähemaks abistajaks on läheduses elav lapsepõlvesõber, kes mõistab Grace'i.

Peategelase ellu toob rõõmu tema töö koos südamliku vanema abielupaariga - ta töötab nimelt laos, kuhu inimesed üürivad oma asjade ladustamiseks ruume. Ühel päeval ootab tühjendamist ruum number 28, mille eest pole viimase aasta jooksul üüri tasutud, ent lao omanik Larry pole sümpaatia tõttu üürnikku taga otsima hakanud. Ukse avanedes on Grace'i silme ees tõeline varakamber, kus on kallist mööblit, maale, ehteid ning riideid, mis kõik paistavad üsna väärtuslikud. Kambri üürnik pole kahjuks enda kontakte jätnud, ent hoiuruumis leiduvad päevikud, kirjad, fotod ja postkaardid annavad siiski lootust, et neid uurides leidub varandusele seaduslik pärija. Grace sukeldub saladuste avastamisse ning saab teada, et asjad on tõenäoliselt kuulunud naisele nimega Constance di Donato. Mida rohkem Grace salapärase tundmatu elust ja saatusest teada saab, seda rohkem hakkab muudatusi toimuma ka tema enda elus.

Tõeline ajaviiteromaan, mis ei nõua liiga tõsist suhtumist kuid pakub pilguheitu ellu, mis äkitselt muutub igapäevasest muinasjutuliseks. Tore, kui selliseid juhtumisi ka päris elus ette peaks tulema!