Raamatupood jõe ääres * Patti Callahan Henry

 

Lugesin 16.- 18. veebruar 2024

Bonnie elu tundub jooksvat ummikusse juba enne seda kui ta kiirabiarstina töötades teeb saatusliku vea ning raskesse autoõnnetusse sattunud patsient sureb. Ka naise abielu on juba mitmeid aastaid kulgenud suunas, kust edasi pole enam kuidagi võimalik koos minna - või kui, siis oma elust ning soovidest loobudes. Nii otsustab ta võtta oma tütre Piper'i (kelle elu tegelikult samuti parajasti just kõige paremas seisus pole) ning minna tagasi lapsepõlvemaale, väikeses linnakeses asuvas jõeäärsesse majja, mille tema vanemad talle on jätnud.

"Sellest oli möödas nii palju aega ja ja vana jõeäärne maja oli valvanud kogu selle aja pidevas muutumises olevat sood, mida hoidsid koos liiv ja tõusuveega saabuv muda. Sama veranda, kus me kabet mängisime, laius ikka maja ees ja kaardus vasaku külje peale. Valgeks ja siniseks värvitud kiiktoolid paiknesid väikestes rühmades kõveratel verandalaudadel nagu klatšivad mutikesed. Välisuks oli sama värvi, nagu mu vanemad olid selle kunagi ammu värvinud. Helesinine. See oli ühekordne valge rannamaja, millel oli kõrge ja järsk katus. Maja oli lai ja sügav, selle tagumine osa just nagu sirutus jõe poole, nagu me kõik. Aknad avanesid igasse ilmakaarde.
See pühamu oli kui elus südametukse selle taha jääva jõe ja üle tänava jääva ookeani vahel. See polnud pelgalt puit, aknaluugid, uksed ja veranda. Sel olid oma mõtted ja mälestused, nagu oleksime jaganud midagi sosinal öeldut ja salajast. See mäletas mind, nagu mina mäletasin seda - olin selles kindel."

Kuid jõeäärne maja hoiab endas ka mälestusi nukratest sündmustest, mis tabasid Bonnie ning veelgi enam tema hea sõbranna Lainey peret palju aastaid tagasi. Pärast seda ei pöördunudki kumbki perekond sinna tagasi ning ka Bonnie on seni arvanud, et pärast parajat remonti läheb maja müüki. Kuid tundub, et nüüd on ehk aeg ka kunagised tõsised sündmused uuesti läbi elada. Lainey teeb seda tegelikkuses pidevalt nagunii, otsides taga oma ema, kes linnakesest tol ammusel ajal kadunuks jäi. Suhete sasipuntrale lisab nii põnevust kui ka romantikat juurde see, et Lainey vend Owen on Bonnie noorusarmastus, kellest ta pole päriselt senini üle saanud. Oweni arvates pole ei Lainey'l ega Bonniel mõistlik tagasi Watersendi linnakesse minna kuid samas tundub, et võib-olla on siiski kusagil just seal peidus vastused, mida suveõed otsivad. Sellise nime andis neile linnakeses asuva raamatupoe omanik Mimi.

Südamlik ja toredate tegelastega raamat sõprusest, armastusest, valust, kaotusest, otsingutest ning eneseleidmisest. Sellest, et keerulised sündmused võivad meid teinekord juhtida hoopiski kusagile, kuhu me poleks muidu osanudki minna: "Selle kõige hullema asja sees on võim muutuda. Mitte miski ei pea olema kõige lõpp - kõigel võib olla uus tähendus."

Aasta Tähes ja Kuuepennises * Holly Hepburn

 

Lugesin 27.-28. oktoober 2023

Ajaviidet pakkuv lugemine kahest õest, kes saavad äkitselt päranduseks kõrtsi - isalt, kes juba aastaid tagasi on ülejäänud perest alkoholismi tõttu võõrandunud. Juhtumisi ongi mõlemal naisel sellel eluhetkel põhjust Londoni elule selg pöörata ja mujal alustada.

Üle kivide-kändude kulgema hakanud algus uues kohas võtab kiirelt sujuvamad pöörded, ehkki pidevalt jälgib kullipilgul õdede Sam'i ja Nessie tegemisi kohalik kõiketeadev ja hirmutav postkontori ülem Franny. Kuigi kummalgi õel on suhteliselt äsja selja taha jäänud üks või mitugi problemaatilist suhet, tekivad kohapeal üsna kiiresti uued sümpaatiad. Kuid siingi ei kulge hoogsast stardist hoolimata asjad sugugi mitte tõrgeteta ning nii jätkub suhete arengu teemat pikemaks ajaks. Sam ja Nessie saavad muidugi ka palju teada oma isa kohta ja mõistavad mõne külaelaniku näitel paremini, milliste raskustega pidi ta oma sõltuvuse tõttu rinda pistma.

Ladusalt kirjutatud raamat ning tegelikult algusest peale selline "täiskasvanute muinasjutt", mille puhul kohe tead, et lõpuks peab ju kõik ikka hästi minema. 

Meie suvereisid * Emily Henry

 

Lugesin 26. september - 19. oktoober 2023

Armas raamat kahe üsnagi erineva noore, Poppy ja Alex'i loost, kes pärast ülikoolis tutvumist ning seejärel erinevatesse kohtadesse kolimist kohtuvad omavahel peamiselt suvereisidel. Esimene tutvumine pole küll paljulubav, ent juhtumisi pikemal autosõidul koos viibides tekib nende vahele üllatav side. 

Pole lihtne taibata, kas peamiselt seob Alexit ja Poppyt sõprus või omavaheline tõmme ning kartes teineteist sõbrana kaotada, on noored ettevaatlikud. Varsti on kummalgi ka muid suhteid ning nii on loomulik, et esiplaanil on nende sõprus, ent kuumemaid tundeid üksteise vastu välja ei näidata. Noori seob huumor ja aasimine ning koos võetakse ette üsna palju seikluslikku.

"Puhkuse ajal võid sa olla kes tahes.

Nagu mõni hea raamat või eriline rõivaese muudab puhkuski su viivuks teiseks inimeseks.

Tavaelus ei suuda sa ehk raadiot kuulates piinlikkust tundmata kaasagi noogutada, ent eredalt valgustatud siseõues avastad end korraliku tünnitrummbändi saatel vinges tantsuhoos pöörlemas.

Puhkusel muutuvad su juuksed. Vesi on teistsugune, võib-olla ka shampoon. Võib-olla sa ei vaevugi juukseid pesema ega kammima, sest soolane ookeanivesi ajab nad nii vahvalt krussi. Sa mõtled: Miks mitte koduski samamoodi teha? Võiksin olla inimene, kes ei kammi oma juukseid ega hooli, et on higine või et kõik ta kehaõnarused on liiva täis.

Puhkusel olles alustad sa ettevaatust unustades võõra inimesega vestlust. Kui see kukubki võimatult kohmakalt välja, mis siis sellest? Sa ei näe seda inimest enam kunagi!

Sa võid olla kes tahes. Sa võid teha mida tahes."

Postkaart Pariisist * Alex Brown

 

Lugesin 16.-17. detsembril 2022

Jälle üks neist raamatutest, kus kordamööda jookseb lugeja silme eest läbi lugusid erinevatest inimestest ning aegadest - selleks, et lõpuks põimuda üheks tervikuks.

Sõprade Beatrice'i ning Queenie juurest jõuame sajand hilisemasse aega, kus ükskikuna elav Annie peab aru andma oma ülihoolitsevale tütrele Phoebe'ile... Oi-oi, see lõik ajas mind kohe päris pahaseks kuivõrd Annie on minust vaid aasta vanem ning tema tütar kohtleb teda kui nõrka ja abitut pensionäri... Naine on redelit mööda pööningule minnes sattunud väikesesse õnnetusse ning seetõttu on tema jalas mõra - tütar näeb selles ideaalset võimalust seada küsimuse alla Annie paljuoodatud reis Pariisi. Kuid samas, elu näitab, et midagi must-valget pole olemas ning pole kuigi lihtne inimeste käitumise tagamaid lõpuni läbi näha.

Annie on elanud keerulist elu - pärast ootamatut lahkuminekut oma abikaasast Markist on ta kasvatanud suureks kaks last ning üksijäämise tõttu pidanud loobuma loomingulise sisekujundaja ametist, valides selle asemel praktilisema ja tulutoovama raamatupidaja oma. Annie hea sõbranna Beth on just läinud aastaks tööle Austraaliasse ning naine tunneb tema järele suurt igatsust. Pariisi läheb Annie oma hea sõbra ja naabri Joanie palvel, kes üllatuslikult saab temale tundmatult naiselt päranduseks uhke korteri Pariisi väljapaistvast linnaosas ning murrab pead selle üle, kuidas ta võiks olla lahke võõraga seotud.

Mõne sõnapaariga on nii, et kui seda loed ühe või kaks korda, tundub veel mõistlik - aga kui juba lühikese aja jooksul loed 4-5 korda (ja seejärel veel kümmenkond korda), kuidas keegi teeb endale "vaimse märke", hakkab tõsiselt häirima. To make a mental note - to make a special effort to remember something; to try to remember to do something, to make a particular effort to pay attention to something so that you will remember it later, to make an effort to remember something you don't write down on paper - sellised seletused võib leida internetist.  Eesti keelde panduna võiks see olla kasvõi "ta püüdis endale meelde jätta" või muud sarnast - kõlab küll tavalisemalt, aga igatahes rohkem eesti keele moodi...

Tore lugu enese leidmisest, keerulistest aegadest ning vaprusest, sõprusest ning uutest algustest. Aga need mõned agad siiski jäävad, mis segavad. Kasvõi see, et peategelane, kes kohtab oma Pariisi-reisil võluvat prantslast Etienne'i, on aasta hiljem ikka veel alles armumas temasse, kuigi nad on juba aasta jagu koos olnud?... Ei kõla väga usutavalt.

Chilbury naiskoor * Jennyfer Ryan

 

Lugesin 23. detsember 2022 - 6. jaanuar 2023

Sõja tõttu otsustab kohalik vikaar lõpetada koori tegevuse, ent kui külla saabub maailmarändurist Prim, lepib too vikaariga kokku, et koor asub edaspidi tegutsema naiskoorina. Raamatu sündmustikku annavad edasi tegelaste päevaraamatud ja kirjad lähedastele.

Perekond Winthrop, kelle ümber mitmed sündmused hargnevad, koosneb türanlikust sõjaväelasest isast, tema hirmuvalitsuse all elavast abikaasast ning kahest tütrest. Poja on pere just kaotanud, ent samas oli tegu suhteliselt kiusliku tüübiga. Vanem tütar Venetia on peamiselt keskendunud suhetele - teda ihaldavad mitmed Chilbury noormehed, ent ta on otsustanud võita maalikunstnik Alastair Slateri südame. Noorem tütar Kitty palub Prim'ilt laulutunde ning imestab tema kodus eksootilisi esemeid nähes. Prim'il on tema küsimusele teiste kultuuride veidruse kohta päris tore vastus.

"Ei, hoopis vastupidi. Teised kultuurid panevad mind sageli mõtlema, et hoopis meie oleme imelikud."

Ka Prim'i kirjeldus nooruses malaaria tõttu kaotatud armsamast on puudutav: "... sellest ajast alates olen määratud elama mõlema, nii minu enda, kui ka mu liblikakoguja eest, ma ei ole üksi. Kõik see õpetas mulle, et sa pead elama oma elu. Ei tohi lasta kellelgi end takistada."

Prim suudab laulutundi tulnud Kittys äratada uutmoodi lähenemise laulmisele, nii et tüdruk laulab sügavalt enda seest, tundega. "Kui lõpetanud olin, tabas mind veider vaimustus, ma nagu oleksin olnud valge tuvisulg, mille tuulehoog kergelt ja kiiresti õhku kandis. Hiljem koju minnes hingasin sügavalt sisse karget kevadõhku ja tundsin korraga juubeldavat rõõmu, et elus olen."

Ka teistele suudab Prim muusikat kirjeldada kui midagi, mis neid raskest elust kõrgemale võib tõsta. "Muusika tõstab meid meie kehadest kõrgemale, eemale muredest ja tragöödiatest, aitab meil näha teist maailma, üldisemat pilti. Kõik need rütmid ja ilusad kooskõlade muutused, igaüks neist, paneb meid tundma elu suursugususe erinevaid külgi."

Külas on aga ka üks isik, kes tegeleb kahtlaste asjadega ning püüab teiste vahele tüli külvata, see on ämmaemandana töötav Edwina Paltry. Kuna Winthrop'ide pere kaotas oma pärija, ent pereema on peatselt uut last sünnitamas, ootab sõjaväelasest isa muidugi järgmist pärijat, ning on valmis kõike tegema, et see nii ka oleks... Ja Edwina Paltry on nõus teda selles aitama kui vaid tasu on küllaldane.

Oluline tegelane on proua Tilling, kes on Chilburysse jäänud üsna üksinda, pärast seda kui tema ainus poeg David on rindele lahkunud. Ta on küll aktiivne ja lööb kaasa kõiksuguses organiseerimises ning lisaks töötab samuti ämmaemandana, ent tunneb end siiski üksikuna. Nagu tema kiusamiseks, paigutatakse tema juurde elama kolonel Mallard, kes talle eriti ebaviisakas ja tuim tundub. Kolonel ise kirjeldab oma kirjades proua Tillingit kange naisena, kes ei näi kellegi ega millegiga rahul olevat. Kaks üksikut inmest, kes ei suuda oma üksindusest kaugemale näha, vähemalt esialgu.

Sõda toob Chilbury elanike ellu ootamatusi, nii häid kui ka halbu, ning sunnib neid senist elu ja suhtumisi ümber hindama. See, mis ühel hetkel võib näida kohutava väljavaatena, võib järgmisel hetkel tunduda ainsa lootusena, mis ellu valgust toob. Inimeste elud on haprad ning isegi väikeses külakeses ähvardab elanikke surmaoht. Kitty arutleb, mis juhtub siis, kui inimesed surevad. "Nende hinged võivad taevasse minna, kus ma nendega taas pärast oma surma kohtun (kuigi pole selge, kuidas nad sel ajal välja näevad). Nende kehad pannakse mulda, kus nad muutuvad vihmausside pidusöögiks. Nende mälestus elab edasi igaühes, kes neid tundis, justkui oleksime endale selle vastutuse võtnud neid kohates, ilma palumatagi. Nende essents jõuab universumisse, kus see värvib õhu oma toonidega, valgudes lõpuks koos teiste värvidega päikeseloojangusse, igas õhtupalvuses kõlab surnute marss."

Armastus - "väike tükike paradiisi selles kaootilises maailmas" - tundub sõja ajal isegi tugevamalt inimesi mõjutavat ning oma jõuga tabab ta nii noori kui vanu. Kitty'le, kes on kõrvuni armunud endast vanemasse Henrysse, seletab proua Tilling: "Täiskasvanu on väga raske olla. Me ei saa valida, kellesse armume või kes meisse armub. Ükskõik, mis sinu elus juhtub, tuleb sul meeles pidada, et sa ei saa seda muuta, mida keegi sinu vastu tunneb. Armastus on uskumatult veider tunne, ja sel võib olla väga vähe pistmist terve mõistusega. Mõnikord on see mugav ja kindlust sisendav nagu armsa sooja teki sisse pugemine, aga teinekord matab see sind täielikult enda alla ja sa lihtsalt oled võimetu end aitama."

Kõige rohkem aga toobki sõda inimestes välja jõudu ja sitkust, mida nad isegi endas ei arvanud olevat. Mõnest tagasihoidlikust ja silmapaistmatust naisest võib keerukates oludes saada keegi palju jõulisem ja suurem - keegi, kes söandab ka tõelistele türannidele vastu astuda. 

Ehkki stiili poolest ajaviiteromaan, on siin sõjaajast tingitud tõsidust ja mõtisklevust, samas pole traagikat paisutatud "üleelusuuruseks" ning pisarad ja naer on tasakaalus. Tegu on armsa ja südamliku raamatuga, mis näitab inimeste suurust ja ilu keeruliste aegade pöörises, kus iga päev võib olla küll viimane kuid samas ehk hoopiski uue elu esimene. 

Varjuõde * Lucinda Riley

 

Lugesin 13.- 14. detsembril 2021

Heasüdamlik Pa Salt, kes on lapsendanud kuus tütart, on maisest elust lahkunud ning jätnud neile päranduseks vihjed nende päritolu kohta. Kolmas tütar, vaikne Star, on suurema osa oma elust olnud vastandliku CeCe vari. Mida lärmakam on CeCe, seda vaiksem omakorda Star. Õed on koos kolinud Londonisse, kus CeCe käib kunstikursustel ning Star on läbinud kokanduskursuse.

Kui mingi ajani on Star tundnud vajadust olla CeCe teine, vaikne ja tasakaalustav pool, hakkab talle nüüd aina enam tunduma, et ta soovib ise luua oma elu ning otsustada enda asjade üle. Samal ajal kui õde on alustanud kunstiõpinguid, otsustab Star asuda uurima juhtlõngu, mis Pa Salt talle on jätnud. Need viivad ta vanasse raamatupoodi, mille kaudu naine satub omamoodi unenäolisesse maailma, tutvudes poe hinge Orlandoga. Mees teeb talle peatselt pakkumise asuda tagasihoidliku palga eest talle appi ning varsti tutvub Star ka Orlando Vaughan'i omapärase perekonnaga. 

Star'i ees rullub tasapisi lahti vana armastuslugu, mille tegelastes ta võib ka iseennast tajuda. Erinevate tegelaste elukäiku jälgides saame lugeda nii loodusearmastusest kui ka peenemast seltsielust - asjadest, mis näivad olevat üksteisest väga kaugel, ent siiski moodustavad olulise osa mõne tegelaskuju elust.

Nagu ka sarja eelmistes raamatutes, võib siin nii põhjalikult minevikusündmustesse uppuda, et algne raamatu ajaraamistik ja tegelased võivad täiesti meelest minna. Seekord minnakse ajas tagasi umbes saja aasta jagu, kus naiste elu võis väliselt olla uhkem, eriti linnades kuid samas ka otsustusõiguselt piiratum. Suur osa tegevustikku keerleb ümber Flora MacNichols'i ning tema perekonna. Flora nime on jätnud Star'ile vihjena ka kasuisa Pa Salt ning tänu säilinud päevikutele saab Star tema kohta palju teada. Flora lähedane tuttav on siin ka kuulus lasteraamatute autor Beatrix Potter.

Lisaks minevikule on ka olevik üsna keeruline ning Star'i suhted perekond Vaughan'i liikmetega jõuavad mitmel korral keerulistesse punktidesse, rääkimata sellest, et naise enda vaikne olemus ja loomupärane suletus teevad olukorra talle teinekord oluliselt keerukamaks. Samal ajal Star'i elumuutustega jõuab otsapidi murrangupunktini ka tema vastandlik õde CeCe, kellega nad on veetnud senimaani suurema osa elust nagu sukk ja saabas kuid kes nüüd mõlemad tunduvad liikuvat tasapisi edasi enda valitud suundades.

Huvitav raamat, mõeldes sellele, kuivõrd on naiste elu vaid mõne sugupõlve jooksul oluliselt muutunud, ning samas siiski jääb alati alles raskeid olukordi, mis nõuavad ka keerulisi otsuseid... Aga muidugi mõista ei lase Lucinda Riley ka selles sarja raamatus oma fantaasial tukkuda vaid kasutab seda täiel määral!...

Raamatukogu telefoniputkas - Rachael Lucas

 

Lugesin 30. detsember 2021 - 14. jaanuar 2022

Ideaalne romantiline lugemine, mis pole liiga magus ega pealetükkiv. Noor kooliõpetaja Lucy peab aja maha võtma, et toibuda stressist tekkinud tervisehäiretest. Ta sõidab koos oma vennalt Tomilt saadud terjeri Hamishiga Brightonist väikesesse Little Maudley külla kuna reklaami järgi on seal väga soodsalt üürile anda pisike maja, lisatingimusega abistada krundi omanikku tema toimetustes. Kuid Buntyga tutvumine ei kulge Lucyl just sujuvalt ning lisaks peab Lucy üht naabrit kogemata kombel lausa murdvargaks. 

"Naine seisis, telefon pihus, ja püüdis välja mõelda, kas ta peaks valima numbri 999 (ja ütlema: "Appi, keegi üritas mu majja sisse murda, kuid lasi jalga") või hoopis 111 või helistama kohalikku politseijaoskonda. Ta guugeldas "mida teha kui keegi püüab su majja sisse murda", ja sirvis just erinevaid vastuseid, kui maja poolt kostev vali koputus eesuksele ta võpatama pani.

"See käis kähku," tähendas Lucy ust avades, "ma ei jõudnud veel helistadagi."

"Minu teada pole teil mu numbritki," vastas murdvaras teda varjamatu lõbususega silmitsedes. Ta jäi korraks vait ja sirutas seejärel käe. "Sam Travis".

Lucy taganes sammukese ja silmitses meest, olles näole mananud parima õpetajannaliku etteheitva pilgu, mille lihvimiseks oli kulunud aastaid. "Te olete murdvaras. Te ei peaks end tutvustama."

"Vastupidi. Kui te selle küla elukorraldust tunneksite, siis teaksite, et see on täiesti de rigueur. Lisaks rooside kärpimisele kohe pärast õitsemist, rahvamaja juhatuse poolt pandud kohustuste täitmisele ja oma elamise viksi ja viisakana hoidmisele."

Mõistagi hakkavad asjad siiski paremini sujuma ning Lucy elab maalilisse külaellu hoogsalt sisse, leides tegevust ka valdkonnas, mis teda eriti huvitab - ajalugu ning täpsemalt naiste tegevus selles kandis sõja ajal. Nimelt asendasid paljud naised sõja ajal erinevates töövaldkondades rindele saadetud mehi. Lucyle hakkab järjest rohkem tunduma, et tema üürileandjal, eakal kuid kõbusal ja ärksal Bunty'l oleks sõjaaja kohta väga põnevaid jutte rääkida. Ent kuigi Lucy saab naisega ehmatavast algusest hoolimata järjest paremini läbi, paistab Bunty siiski soovivat oma lugu endale hoida... Kuid samas tajub ta ka, et talle ei pruugi olla enam palju aega jäänud.

"Bunty meelest oli septembrikuus midagi hinnalist. Selle taga olid tunded, mille tekitas viimaste päikesekiirte endasse ahmimine, viimase võtmine enne seda, kui kõik hääbub ja saabub talvine pimedus. Tema polnud talve kunagi sallinud - veider, külm suutis kõik halvemaks muuta. Kõik need Lucy küsimused sõja kohta olid endaga kaasa toonud mälestusi külmatundest, kui ta hommikuti rattasadulasse istus ja barakki sõitis, mitu kihti riideid seljas. See oli teda omakorda mõtlema pannud, kui kaua ta seal käinud polnud. Naljakas, kui väga kõik olid üritanud minevikku üle võõbata, eluga niimoodi edasi minna, nagu oleks parem sõda unustada. Ja siis ilmusid korraga välja need noored, kes tahtsid kangesti kõike jälle päevavalgele tuua ja esitasid kõikvõimalikke küsimusi."

Ilus romantiline ja rahulik lugu kogukonnast ja sellesse kuuluvatest inimestest, kelle lood ulatuvad olevikust kaugesse minevikku.

Rannapood * Helen Pollard

 

Lugesin 1.-2. detsembril 2021

Veel üks romantiline ja kergesti loetav raamat. Natuke põnevust, arusaamatusi, parajalt huumorit, südantsoojendavaid tegelasi, nukrust, leina, rõõmu, sõprust ja palju romantikat.

Porthstereni kohake on oma väikene ringkond kokkuhoidvaid ja südamlikke inimesi, kellele on mõned aastad tagasi lisandunud oma rannapoega Claire. Pood nimega Tervendavad Lained müüb valikut new-age kaupa, isetehtud seepe, kristalle ning muud sarnast, maja teisel poolel asub aga kohvikuga raamatupood, mida peavad kaks naist, Sarah ja Evelyn, kes on ühtlasi ka elukaaslased. Claire on end leidnud pärast lahutust ning Londonist lahkumist ning ühtlasi leidnud ka koha kohalike südames.

Kui lähedalasuvasse majja kolib Jason koos oma tütre Millie'ga, saab Claire tüdrukuga sõbraks, kuid isal tundub olevat suur vastumeelsus Claire'i poe suhtes. Pealegi tekib kahtlus, et alevikus avatakse võib-olla veel mõni sarnane pood, kuna esialgu tundmatud isikud on võtnud uue poe avamiseks üürile maja, kus kunagi ammu on elanud kohalikuks nõiaks peetud Hester Moon... 

Rannaraamat * Emily Henry

 

Lugesin 28.-30. november 2021

"Ja sel hetkel ma mõistsingi: kui maailm tundus pime ja hirmus, suutis armastus su tantsima panna, naer jaksas osa valust minema kanda, ilu võis su hirmu auklikuks torkida. Ma otsustasin, et mu elu saab olema täis neid kolme. Mitte vaid mu enda kasuks, vaid ema ja kõigi mind ümbritsevate jaoks.

Saab olema eesmärk. Saab olema ilu. Saab olema küünlavalgus ja taustal tasakesi mängiv Fleetwood Mac. 

Häda on selles, et ma hakkasin endale oma elust ja saatusest ilusat lugu kokku luuletama, ja selleks ajaks, kui sain kahekümne kaheksaseks, oli mu lugu juba täiuslik."

January Andrews on jõudnud oma elus punkti, kus täiuslik elu on äkitselt tükkideks lagunenud. January isa surma järel on tulnud ilmsiks tema suhe teise naisega, millest January ema ei soovi rääkida. Alati omavahel hästi toime tulnud ema ja tütar kaugenevad üksteisest. Perekond on ka juba varem pidanud rinda pistma tõsiste raskustega, sest kahel korral on ema saanud vähidiagnoosi. Seekordses pingelises olukorras laguneb ka January pikaajaline suhe Jacques'iga, kellega ta lootis abielluda.

Saabunud madalseisus on naisel vaja paari kuu jooksul valmis kirjutada raamat, mida pikisilmi oodatakse. Tal pole enam kindlat elukohta kuid isa on talle jätnud võtmed Michigani järve ääres asuvasse rannamajja, mis asub isa lapsepõlvemaal North Bear Shores'i kandis. Üsna peatselt avastab January, et kõrvalmajas elab teine kirjanik - Gus Everett - kes on Januaryle tuttav juba ülikooliõpingutest saadik. Tõsi küll, siis kritiseeris Gus January kirjutatud tekste väga aktiivselt, seega polnud nende omavahelised suhted näiliselt kuigi soojad. Seevastu siiski tundub, et mõlemad tundsid kõigest hoolimata teineteise vastu tõmmet... 

Ladusalt kirjutatud lugu, mida on hea lihtne lugeda. Nagu ikka, jagub siin parajal määral värvikaid tegelasi ning huumorit ning mõni tõeliselt hea sõber, nagu näiteks January sõbranna Shadi, kes võrdleb sügavat armumist uppumisega: 

"Uppumine on see osa, mis võtab su hingetuks. See on see osa, kui sa ei suuda uskuda, et sinu ees seisev inimene on üleüldse olemas ja lisaks veel ka sinu teele sattunud. See peaks sulle tekitama tunde, et sul on vedanud, et oled elus ning täpselt siis ja seal."

Raisatud suvi * Arnold Sepp

Loetud 8.-9. november 2021

Suvi pärast lõpueksameid pakub sõbrannadele Amile ning Eerikale uusi mõtteid ja väljakutseid, midagi on 18-aastaste neidude elus muutunud - tekkinud on seletamatu ja tundmatu igatsus, mida varem polnud. Eerika on ammu kuulutanud, et tema soovib varakult abielluda, ent Ami pole seni poistest kuigivõrd huvitunud olnud. Nüüd aga hakkab talle tähelepanu pöörama noorte neidude hulgas tuntud tantsuõpetaja Gert René, kes on suveks Viljandisse saabunud ning Ami sihikule võtnud.

Kuigi Ami ei tunne noormehe suhtes algselt poolehoidu, ei jäta Gert René siiski Ami tähelepanu otsimist. Tüdruku sõbratar Eerika aga leiab, et Ami perekonna juures peatuv maapoiss Jüri on tema jaoks huvitav ning aegamööda arenevad nende kahe vahel lähedasemad suhted. 

Suvi kulgeb omasoodu ning noortevahelised suhted samuti. 1930. aastate meeleolusid kajastav ning 1939. aastal väljaantud suvitusromaan on minu arvates palju tõsisem kui mitmed tänapäevased ajaviiteromaanid. Ami mõtisklused suhete teemal, tema sirgjoonelisus ja ausus on väga sümpaatsed ning tõsiseltvõetavad. Tema suhtumine suhetesse pole kergemeelne ning eks see teebki kõik tema jaoks ka raskemaks. Kiindumuse kasvades jõuab ta paratamatult küsimuseni: "Mis sa arvad, kas ollakse siis õnnelik, kui omatakse midagi, millest ei taheta kunagi loobuda?". Sellised küsimused viivad ta äkitselt arusaamisele: "Kõik oli korraga nagu liikuvale liivale ehitatud. Kujuteldav õnn helkis nagu petlik kassikuld."

Autor Arnold Sepp ei kirjelda siiski mitte ainult noorte elu ja mõttemaailma vaid võtab vaatluse alla ka eelmise põlvkonna kombeid ja harjumusi. Ami ema juurde nimelt koguneb tihtipeale daamide seltskond, kes jagavad omavahel infot kokakunsti ja moeteemadel, lahates samas ka teiste lähikondsete isiklikku elu ja valikuid. Omamoodi võib nende vestluste kirjeldusi näha ka humoorikatena, ent siiski mitte ainult...

"Too õhtu oli klubis üldse võrdlemisi äge. Tuba oli täis sumisemist, nagu oleks heitnud peret terve mesiniku aed.

Äsja oli trükist ilmunud mingi kirjanduslik teos ja kirjanduses väga kompetentsed daamid kangutasid kõigest jõust selle kallal. Eile õhtul oli teatris olnud esietendus ning seitse-kaheksa daami, kelle lavaline arusaamine oli väga kõrge tasemega, materdasid armetult vaeseid näitlejaid; saapakaupmees Kõlgatsi abikaasa, kelle tütar käis juba kolmandat aastat klaveritunnis, pildus kõrgel, kriiskaval toonil kogu aja kaikaid kodaraisse ühele noorele klaverikunstnikule, kes oli julgenud iseseisva kontserdiga esineda paar päeva tagasi. Aga tema kriitika ähvardas, vaatamata kõrgele toonile, jääda hüüdjaks hääleks kõrves. Nimelt proua Kõlgatsi ümber ei istunud teisi kõrgema muusikalise talendiga daame, vaid õnnetul kombel piirasid teda suurimad kinospetsialistid, kes hööveldasid parajasti üht uuemat filmi nii, et laastud lendasid, ning jõudsid välja ühisele arvamusele: Elisabeth Berger pole tõesti mitte midagi erilist."

Värskendav on näha eesti keelt veidi teistsugusena. Ja lugeda üldse natuke teistsugust raamatut, mis oli küll hõlpsasti jälgitav ja loetav, ent mis ei keskendu sedavõrd välisele kuivõrd ühe noore mõttemaailmale ja esimestele kogemustele romantiliste tunnete vallas. Lõpetuseks sobivad hästi Ami ema sõnad: "Ja kui ongi midagi ehk viltu läinud, siis ainult selleks, et edaspidi läheks vähem viltu... Ei õpeta ju keegi meid nii hästi kui elu ise... mõnda varem, teisi hiljem... ".

 

Härra Malcolmi nimekiri * Suzanne Allain

 

Lugesin 14.-15. oktoober 2021

Kiire ja lihtne lugemine, toob kohe silme ette romantilise filmi, kus üheks oluliseks osaks on kindlasti ajastusse sobivad kostüümid. 

Idee on lihtne - noormees, kes on õige armastatu leidmiseks koostanud endale nimekirja omadustega, milliseid ta oma tulevasel abikaasal soovib olevat, satub ühe kõrvale jäetud tütarlapse kättemaksu ohvriks. Kuid tänu salasepitsustele kohtubki ta just sellise tütarlapsega, kes temas sügavamaid tundeid äratab. Möödarääkimistele ja sepitsuste tõttu tekib suhetes paras sasipundar, mis muidugi mõista lõpuks ka laheneb ning Jeremy Malcolm ning Selina Dalton saavad rõõmsasti pulmakellasid ootama jääda.

Ametlik tutvustus ka:

On üldtuntud tõde, et iga liiga ennast täis poissmees on karistuse ära teeninud ... Kõrgeauline, üle mõistuse nägus, üle mõistuse heal järjel ja ehk endast õige pisut liiga heal arvamusel olev härra Malcolm otsib naist – aga mitte suvalist naist. Mees on end relvastanud nimekirjaga, mis sisaldab kõiki neid ideaalseid omadusi, mida ta oma tulevaselt kaasalt ootab. Pärast aastaid kestnud otsinguid hakkab ta kaotama lootust, et selline musternaine üldse olemas on – kuni linna saabub Selina Dalton. Selina, vaesevõitu vikaari tütar, on üliväga elevil, kui sõbranna Julia ta Londonisse külla kutsub – kuni saab teada, et talle on ette nähtud roll härra Malcolmi puudutavas kättemaksuplaanis. Nimelt on Julia mehe nimekirjast teada saanud. Selina peab nimekirja kasutades etendama ideaalset naist, et siis kosilase lootused kõige sobivamal hetkel purustada. Kuna Selina ja mehe vahel tekib silmapilk tõmme, punnib ta esialgu vastu, aga kui härra Malcolm hakkabki teda oma kättesaamatute standarditega kõrvutama, otsustab neiu, et mehele tuleks pisut nina pihta anda. Sest eks ole temalgi omad nõudmised ja kui mees neile vastata soovib, peab ta näitama, kes end selle nii hoolikalt kontrollitud fassaadi taga tegelikult varjab.

Saladuste suvi * Nikola Scott

Lugesin 30. september - 1. oktoober 2021

Kaas on ju ilus, aga äravahetamiseni sarnane mõne teisega. Raamatut iseloomustaks minu arvates midagi teistsugust. Isegi pealkiri on ehk liiga kerge raamatu sisu jaoks. Ebaaus on minust viriseda, et juba on veidike ära tüüdanud kirjutusstiil, kus pendeldatakse mitme erineva perioodi vahel. Aga selle autori raamatuid pole ma varem lugenudki, nii et see poleks tõesti õiglane. 

Mulle väga meeldib autori loomulik, ladus ja ilus kirjutamisstiil, mis pole ülepaisutatud, ilutsev ega kunstlik. Kahtlemata aitab sellele kaasa alati ka hea tõlk - selle raamatu tõlkija on Tiiu Loog. 

Summerhillis elavad kaks õde, Madeleine ehk Maddie ja Georgiana ehk Georgie või ka Gigi. Maddie on imehea käega kunstnik, Georgie aga oskab luua kauneid tekste ning nii sünnib õdede sulest mitmeid raamatuid. Sõjaeelsel äreval ajal reisib Georgiana Euroopas, tuues tagasi tulles kaasa sõprade seltskonna, kuhu kuulub ka tema kallim Victor. Mees tundub alguses Maddiele väga sümpaatne, ent juba lühikese aja jooksul hakkab tüdruk kahtlema, kas kõik ikka on nii lihtne nagu väljastpoolt paistab.

Raamatu tänapäevase liini peategelane on fotograaf Chloe, kes puutub Maddiega kokku kui tal palutakse teha temast uus portree peatselt valmiva raamatu jaoks. Chloe elus on tähtsal kohal tema abikaasa Aidan, kes tundub teda jäägitult jumaldavat. Kuid tundub, et see suhe võtab järjest ähvardavamaid ja piiravamaid mõõtmeid kui Aidan keelab Chloel iseseisvalt asju ette võtta ning vaatab halvasti ka Chloe suhtele venna Dannyga, kelle tervis on keerulise ja parandamatu haiguse tõttu järjest halvenemas.

Chloe ja Madeleine'i sõprus ja omavaheline usaldus areneb üllatuslikult ja kiiresti kui nad avastavad oma elukäigus mitmeid ühendavaid lülisid, samuti on Chloe Madeleine'i ja tema õe Georgiana raamatute suur fänn. Ehk on see lugu heaks julgustuseks neile, kes peavad mõne raske otsuse tegema. Siin oli nende kahe tegelase kohtumine kindlasti tõukavaks jõuks, mis aitas ühel neist avada oma silmad, näha oma elu uues valguses ning valida uus, turvalisem ja elurõõmsam rada. Ning teisest küljest sai teine peategelane ilmselt lõpuks kogeda veidi rohkem rõõmu ning mineviku varjudest vabanemist, jagades keerulist ja traagilist lugu, mis temaga terve elu kaasas oli käinud.