Raisatud suvi * Arnold Sepp

Loetud 8.-9. november 2021

Suvi pärast lõpueksameid pakub sõbrannadele Amile ning Eerikale uusi mõtteid ja väljakutseid, midagi on 18-aastaste neidude elus muutunud - tekkinud on seletamatu ja tundmatu igatsus, mida varem polnud. Eerika on ammu kuulutanud, et tema soovib varakult abielluda, ent Ami pole seni poistest kuigivõrd huvitunud olnud. Nüüd aga hakkab talle tähelepanu pöörama noorte neidude hulgas tuntud tantsuõpetaja Gert René, kes on suveks Viljandisse saabunud ning Ami sihikule võtnud.

Kuigi Ami ei tunne noormehe suhtes algselt poolehoidu, ei jäta Gert René siiski Ami tähelepanu otsimist. Tüdruku sõbratar Eerika aga leiab, et Ami perekonna juures peatuv maapoiss Jüri on tema jaoks huvitav ning aegamööda arenevad nende kahe vahel lähedasemad suhted. 

Suvi kulgeb omasoodu ning noortevahelised suhted samuti. 1930. aastate meeleolusid kajastav ning 1939. aastal väljaantud suvitusromaan on minu arvates palju tõsisem kui mitmed tänapäevased ajaviiteromaanid. Ami mõtisklused suhete teemal, tema sirgjoonelisus ja ausus on väga sümpaatsed ning tõsiseltvõetavad. Tema suhtumine suhetesse pole kergemeelne ning eks see teebki kõik tema jaoks ka raskemaks. Kiindumuse kasvades jõuab ta paratamatult küsimuseni: "Mis sa arvad, kas ollakse siis õnnelik, kui omatakse midagi, millest ei taheta kunagi loobuda?". Sellised küsimused viivad ta äkitselt arusaamisele: "Kõik oli korraga nagu liikuvale liivale ehitatud. Kujuteldav õnn helkis nagu petlik kassikuld."

Autor Arnold Sepp ei kirjelda siiski mitte ainult noorte elu ja mõttemaailma vaid võtab vaatluse alla ka eelmise põlvkonna kombeid ja harjumusi. Ami ema juurde nimelt koguneb tihtipeale daamide seltskond, kes jagavad omavahel infot kokakunsti ja moeteemadel, lahates samas ka teiste lähikondsete isiklikku elu ja valikuid. Omamoodi võib nende vestluste kirjeldusi näha ka humoorikatena, ent siiski mitte ainult...

"Too õhtu oli klubis üldse võrdlemisi äge. Tuba oli täis sumisemist, nagu oleks heitnud peret terve mesiniku aed.

Äsja oli trükist ilmunud mingi kirjanduslik teos ja kirjanduses väga kompetentsed daamid kangutasid kõigest jõust selle kallal. Eile õhtul oli teatris olnud esietendus ning seitse-kaheksa daami, kelle lavaline arusaamine oli väga kõrge tasemega, materdasid armetult vaeseid näitlejaid; saapakaupmees Kõlgatsi abikaasa, kelle tütar käis juba kolmandat aastat klaveritunnis, pildus kõrgel, kriiskaval toonil kogu aja kaikaid kodaraisse ühele noorele klaverikunstnikule, kes oli julgenud iseseisva kontserdiga esineda paar päeva tagasi. Aga tema kriitika ähvardas, vaatamata kõrgele toonile, jääda hüüdjaks hääleks kõrves. Nimelt proua Kõlgatsi ümber ei istunud teisi kõrgema muusikalise talendiga daame, vaid õnnetul kombel piirasid teda suurimad kinospetsialistid, kes hööveldasid parajasti üht uuemat filmi nii, et laastud lendasid, ning jõudsid välja ühisele arvamusele: Elisabeth Berger pole tõesti mitte midagi erilist."

Värskendav on näha eesti keelt veidi teistsugusena. Ja lugeda üldse natuke teistsugust raamatut, mis oli küll hõlpsasti jälgitav ja loetav, ent mis ei keskendu sedavõrd välisele kuivõrd ühe noore mõttemaailmale ja esimestele kogemustele romantiliste tunnete vallas. Lõpetuseks sobivad hästi Ami ema sõnad: "Ja kui ongi midagi ehk viltu läinud, siis ainult selleks, et edaspidi läheks vähem viltu... Ei õpeta ju keegi meid nii hästi kui elu ise... mõnda varem, teisi hiljem... ".