Varjatud sügavused * Vera * Ann Cleeves

 

Loetud 20. oktoober 2021 - 9. november 2021

See on minu jaoks esimene inspektor Vera lugu, mida olen lugenud. Ka televisiooni jaoks tehtud sarjast olen näinud seni ainult üksikuid lõike ning huvitaval kombel ei tabanud kohe ära sarnasust Shetlandi sarjaga, mis mulle väga meeldis. Ilmselt viimase puhul on ikkagi minu jaoks ka väga oluliseks tegelaseks loodus, mis põimib kõikide lugude ümber oma aura ning muudab selle sarja eriliseks. 

Cleeves oskab hästi ära kasutada teadmisi, mida ta on oma raamatute loomiseks kogunud - ka siin on näiteks juttu fanaatilistest linnuvaatlejatest, keda leiab samuti Shetlandi sarjas. Kuid seekordne lugu algab hoopiski noorest poisist Luke'ist, kes leitakse surnuna oma kodust, vannist. Poisi ema, kes jõuab tagasi sõbrannadega veedetud õhtult, süüdistab end, uskudes, et poiss on sooritanud enesetapu. Pärast hea sõbra Thomase surma on Luke olnud depressioonis ning isegi haiglaravil, niisiis tundub see loogilisena. Kuid kohale saabunud uurija Vera näeb juhtunus enamat, sest surmapaik on filmilik, lavastatud - veepind vannis on kaetud kaunite lilledega, mis on hoolikalt surnukeha ümber vette asetatud...

Kohates raamatutes uurijatena või peategelastena järjest inimesi, kes on sümpaatsed kuid ometi nii erinevad, on hakanud tekkima küsimus, mis nad siis lugeja jaoks meeldivateks teeb? Ning täna kohtusin ühes blogis tsitaadiga Eugene O'Neill'ilt, mis seda hästi sõnastada aitab: "Armastan elu. Aga ma ei armasta elu mitte tema kenaduse pärast. Ilu on ainult väline kest. Ma olen tõsisem armastaja. Armastan elu alastiolekut. Minu jaoks peitub ilu isegi ta inetuses. Inetust pole minu jaoks õieti olemaski, sest vead on tihti üllamad kui voorused ja peaaegu alati läbinägelikumad."

Vera Stanhope on keskealine, kogukamat ja suuremat tüüpi naisterahvas, kes elab üksinda ning leiab õhtuti koju jõudes lohutust klaasikesest või enamast. Kuid sealjuures on ta terava mõistusega ning hea vaistuga uurija, kes ei anna niisama alla ning järgib oma instinkte ka siis kui teised ilmselt alla annaksid. Tema otsekohesus ja teravus võib kaastöötajaid hirmutada ning ta isegi sõitleb end kohati selle eest, et tundub liig küünilisena, olgugi, et oma mõtetes. Vera on praktiline inimene, samas ei aja ta taga korda ja puhtust ning tema kodus valitseb pigem segadus. Tundub, et tema meeskonnal ongi vaja piisavalt karmi ja teravat juhti - neist jääb raamatus mulje kui pigem flegmaatilisest seltskonnast, kes heameelega jaokskonnast välja ei lähekski: "Vera arvas, et nüüd on piisavalt palju räägitud. Rääkida meeldis neile kõikidele. Rääkimine, kohv ja saiakesed kaitsesid neid väljaminemise ja inimestega suhtlemise eest."

 Verat ja tema muhedat humoorikat stiili iseloomustab suurepäraselt näiteks järgmine lõik:

"Oli esmaspäeva hommik. Vera ärkas nagu nüüd vist peaaegu alati kerge pohmelusega ja tundega, et ta ei ole korralikult välja maganud. Aken oli lahti ja naabrite nooruke kukk, kes kõik muud helid enda alla mattis, näis olevat asunud elama kuhugi otse tema silmade taha. Vera mõistis, et ta on selle väikest talu pidava abielupaari uudishimu objekt. Nad olid linnast siia kolinud ja vaeva näinud, et temaga hästi läbi saada, kusjuures nad pooldasid naeruväärset arusaama, et maainimesed mõistavad looduse saladusi, ja pidasid seda millekski peaaegu müstiliseks. Seejärel said nad teada, et Vera on politseinik, ja ta taipas, et enda arust olid nad kohustatud seda hukka mõistma. Nad olid käinud igasugustel marssidel ja nägid politseis vaenlast. Vera ei lasknud sellest ennast põrmugi häirida. Kui mitte arvestada, et ta nägi vahel unes, kuidas ta seda kukke kägistab.

Ta pani akna kinni ja läks kööki teed tegema, jättes tähelepanuta mustade taldrikute kuhja kraanikausis. Pärast esimest teelonksu oli ta juba kõige täiega juhtumi juures, pea kihas mõtetest ja süütunne joomise pärast oli unustatud. Kukkki meeltest heidetud. See oli see asi, mille nimel ta oligi siia ilma loodud.

Ta kavatses sõita täna Newcastle'sse - sinna suurde linna. Just niiviisi oli ta seda näinud tütarlapsena ja linnas käimist pidas ta seikluseks senimaani. Ta sõitis läbi ka Joe Asworthi kodu juurest ja võttis seersandi kaasa. Ta teadis, et teda ennast ei tohi akadeemilisse maailma ihuüksi lahti lasta. Ta on liiga valju häälega ja ninakas ning jõuab lõpuks välja selleni, et solvab kedagi."

Kahjuks ei jää Luke'i surm ainsaks ning Vera ja tema abijõud peavad järjest kiiremini tegutsema, et leida mõrvar ning järgmisi ohvreid ära hoida. Ikka on nii, et mida lõpupoole, seda kiiremaks muutub sündmuste tempo ning tahaks, et võiks veel veidi kauem raamatut nautida, ent siis - äkitselt - ongi käes lõpplahendus. Ann Cleeves oskab põnevust ülal hoida, nii et seda jätkub tõusvas joones tervesse lukku.