 |
| Loetud 23. oktoober - . 18. november 2021 |
Mul on hea meel, et nii elektrooniliselt raamatuid laenutades (Ellu) või ka füüsiliselt raamatukogus käies satub ette raamatuid, mida ise ei oskaks otsida. Nii komistasin ka selle raamatu otsa ning pidin tõdema, et 1926.-27. aastal kirjutatud ning 1937. aastal täiendatud raamat on sama filmilik ja põnev, või põnevamgi, kui mitmed tänapäevased. Tegelikult panebki vanemate teoste puhul imestama ettenägelikkus, mida tegelased kasutavad - tänapäevaste tehniliste võimaluste juures on paljusid asju niivõrd palju lihtsam teha, varem pidi olema rohkem nutikust, et hakkama saada.
Lapsepõlves ahmisin endasse igasuguseid raamatuid ning teadmatuses varasematest ajaloosündmustest oli omamoodi "puhas" nõukogude patriootlikkus mulle miskitpidi omane. Eks lastele on vahel vist üldse võimalik asju sel moel ette sööta, et asi on ühteaegu võõras ja omane, arusaamatu aga harjumuspärane. Nii tundub arusaadav ka uurija-spordimees Shelga, kes pärast valenime all esineva insener Gariniga kohtumist sattub suurematesse seiklustesse. Tema on siis see hea tegelane, kes võitleb patriootlikult nõukogudemaa ning kogu maailma töölisklassi parema tuleviku eest.
Raamatu sündmused on tõesti väga seikluslikud ja samas utoopilised. On tõenäoline, et inimese põhiolemus pole ka praeguseks ajaks oluliselt muutunud ning meid annaks mõjutada mitmel moel - kas meelitades materiaalsete hüvedega või piirates, või otsustades, et üks või teine inimrühm on teistest rohkem või vähem väärt. Selles kahjuks ju midagi uut polegi, ebavõrdsus valitseb endiselt. Lihtsalt paljud asjad on varjatumad kui selle raamatu peategelase Garini plaanid, mille sisu autor meile ühel hetkel paljastab. Enne seda võib veel tegelikult loota, et ehk on Garinil kavas siiski midagi omakasupüüdmatumat ning võib-olla on raamatu kõige hullem kurikael hoopiski ameerika päritolu keemiakuningas, Pariisis resideeruv Rolling...
Kuid poleks tore raamatust liig palju paljastada. Mõned üksikud lõigukesed aga tahaks siia ikkagi ka panna:
"Kuna Rollingil oli igav sel vihmasel pühapäevaõhtul, siis andus ta meeleldi mõtisklustele keemia suurest tulevikust.
"Ma arvan (ta vehkis nina ees poolenisti ära suitsetatud sigariga), ma arvan, et jumal Seebaot lõi taeva ja maa ja kõik elava kivisöetõrvast ja keedusoolast. Piiblis pole sellest otseselt räägitud, kuid võib aimata. See, kelle valduses on süsi ja sool, valitseb maailma. Sakslased tükkisid neljateistkümnenda aasta sõtta ainult sellepärast, et üheksa kümnendikku kogu maailma keemiatehastest kuulusid Saksamaale. Sakslased mõistsid söe ja soola saladust: nemad olid ainsaks kultuurrahvuseks sel ajal. Kuid nad ei arvestanud seda, et meie, ameeriklased, võime üheksa kuuga ehitada Edgewoodi arsenali. Sakslased avasid meie silmad, me saime aru, kuhu tuleb paigutada raha, ja nüüd hakkame maailma valitsema meie, aga mitte nemad, sest pärast sõda on raha meie käes ja keemia ka meie käes. Me muudame Saksamaa kõige pealt, ja tema järel ka teised maad, kes oskavad tööd teha (kes ei oska, surevad loomulikus korras välja, me aitame neid selles), muudame üheks võimsaks vabrikuks. Ameerika lipp mähkub ümber maakera nagu ümber kompvekikarbi, ekvaatorit mööda ja poolusest pooluseni..."."
Ja üks väiksem mõtisklusejupp Garinilt:
"Kuulake, mis siis lõppude lõpuks on inimene? Kas tühisem mikroorganism, kes on klammerdunud kirjeldamatus surmahirmus savist maamunakese külge ja lendab temaga koos jäises pimeduses? Või on ta aju, jumalik aparaat iseäralise salapärase mateeria - mõtte tootmiseks, mateeria valmistamiseks, mille üks mikron mahutab endasse kogu universumi... Noh? Näete nüüd, seep see on... "
Raamatu lõpp jäi minu jaoks veidi küsitavaks. Kuid kui ise läbi loete siis on lihtne mõista, et pärast sellist keerukat, lennukat ja seikluslikku sündmustikku olekski päris keeruline sellele mingit mõistlikku lõpplahendust leida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar