Öö Saint Cloud's * Andrei Ivanov

 

Loetud 23. oktoober - 5. november 2021

Pärast kenakest hulka krimilugusid on see raamat minu jaoks hüpe hoopis teises suunas. Kui krimi- ja põnevuskirjandus haarab sel moel, et raamat saab tavaliselt väga ruttu otsa siis "Öö Saint Cloud's" lugemine võttis kõvasti rohkem aega. 

Vaimustusin kohe esimestest lehekülgedest Andrei Ivanovi sõnamaagiast, mis tabas plahvataslikult, lausa nagu paisu tagant, voolates mööda lehekülgi. Imetlusväärne ja uskumatu ning samas väga tabav. Kahju, et ma ei taibanud kuni selle hetkeni, mil raamat läbi sai, et ka Ellu netiväljaandes raamatut lugedes oleks mul olnud võimalik endale meeldivad kohad ära märkida, et neid hiljem üle lugeda või tsiteerida. 

Tegelikult ei taha ega oska ma midagi täpsemalt kirjutada, õnneks on huviliste jaoks ka netis lühitutvustus olemas. See oli teistmoodi ning väga mõjuv. Ja puudutav ka sellepärast, et peategelane, kirjanik Stepan Rakitin, on meie kaasmaalane. Näha Tallinna tema silmade läbi on omalaadne kogemus. 

Kuidas on tunda end võõrana ka ainsal maal, millega oled otseselt seotud...? Kas on õige, et me ei toeta neid, kes mingil muul põhjusel, mitte oma eesti juurte tõttu, on Eesti oma koduks valinud? Inimesel peaks olema õigus elada ja tunda end õnnelikuna maal, mille tema süda on koduks valinud. Või ka siis kui oled kusagile sattunud mitte just omal valikul, ent püüad anda ühiskonnas oma panuse, tundub inimlik ja õige, et sind sinu päritolust hoolimata hinnatakse ja toetatakse. Olen isegi kogenud võõraks jäämist, õppides mitmeid aastaid meie naabrite soomlaste juures. Hoolimata sellest, et paljud olid toetavad, leidus ka neid, kes suutsid oma suhtumisega väga selgelt näidata, et eestlased pole sugugi teretulnud. Aga see on juba minu isiklik mõtisklus. 

Ivanovi raamat pole kindlasti kergete killast kuid väärib lugemist lisaks muule just tänu oma ilusale keelele.

"Vihm jäi ootamatult järele ja pärast mitut tundi saabus haruldane, aknaklaasidel helisev vaikus. See immutas läbi kõik; tundus, et isegi asjad muutusid raskemaks ja vähem käepäraseks. Oli, nagu oleks nähtamatu orkester kaua mänginud ja seejärel vaikinud, ja linn tardus ootusse. Linn jäi vait, otsekui oleks ta suu vett täis võtnud, ja muutus veel kivisemaks kui tavaliselt. Mõtlikkus valgus mööda tänavaid laiali. Tardunud nägudega inimesed hulkusid mööda ringi, teadmata, millisesse vitriini jätta oma peegeldus; segaduses turistid sakutasid oma kaarte, püüdes end neilt üles leida; kajakad tegid lennukaari üle katuste ja oma kriiskepuhangutega vaikust nüpeldades kadusid jälle kuhugi katuste taha; summutatult urises ehitustööde kära, paukusid uksed, undas trellpuur, raskelt ohkas lift - ja kõik see, läbi imbununa ühest nähtamatust noodist, helises, värises, pulseeris. Tsisternid kõmasid silla alt aeglaselt läbi roomates, hoone kattus vibratsiooni kananahaga, ja ometi võis läbi kolina, mürina ja lõgina kuulda iga veepiiska, iga puulehte. Hambad olid tihedalt kokku surutud, oli tahtmine kössi tõmbuda, kaevuda näoga märga murusse."

Leidsin! See on iseloomustav:

"Ma polegi kuhugi ära sõitnud!", mõtles ta, otsekui salvestades, "ja enam ei sõida ka... olen alatiseks selle maaga seotud... Pole mõtet kuhugi ära minna. Igal pool on võõras. Sest ise olen võõras. Pole ennast leidnud. Pole ennast leidnud... ja... pole ennast leidnud... kuidas edasi läks?"

Läks kaotsi, sulas ära, voolas minema...

Inglismaalt või Hollandist töölt naastes ei tulnud ta Eestisse kui koju, vaid oli otsekui läbisõidul veel ühes Euroopa riigis, otsekui rännakut jätkates - see polnud kojunaasmine - ta polnud ühtki korda naasnud. Ajutine elamisluba (nüüd nõuti püsiva elamisloa taotlemiseks keeleeksami tegemist) oli selle tunde katalüsaatoriks. Kleepuva vihma käes ema haual, karkude najal (pöialiigese murd) mõistis ta raevuga, et ta ei sõida kunagi kuhugi ära, ei kasva millegi külge (parimal juhul kiindub ja kõik), on sunnitud mädanema siin, riigis, mida ta kunagi armastama ei hakka. Mõtted kolisesid nagu jalarauad, nagu neetud!

/.../

Kuid isegi kui tal oleks pass taskus, Stepan teadis: ta ei tunneks end kuskil koduselt. Mitte kuskil... Isegi mitte siin. Sest et: ei piisa, kui sulle meeldib Eduard Wiiralt, Sven Grünberg, Jüri Järvet või "Mäeküla piimamees"... "Põrgupõhja uus Vanapagan" - ei piisa!... 

/.../

Isegi perfektne keeleoskus pole piisav, et võõrast kultuuri armastada! Sellesse tuleb sündida. See tuleb südamega vastu võtta. Nahaga! Nahaga - see on tähtsam kui mõistuse ja südamega. Aga selleks peab kasvõi oma kultuuri tunnetama. Kahjuks sündisin mina Nõukogude Liidus, kus isegi vene kultuur oli jõhkrate kääridega välja lõigatud ja lõigendina seinalehtedele kleebitud. Seepärast olen ma kultuurianarhist, mõtles Stepan, ja muigas. Ta vaatas ümbritsevaid inimesi, otsekui oleks tema sees pomm, mille olemasolu keegi ei aimanud. Jaa, jaa, mõtles ta rangelt, peaaegu kuuldavalt, ma ei tunnista kultuuri omaks. See ajab mind oksele. Sest see on vägivaldselt külge poogitud. Puśkinit ei pidanud armastama, vaid pähe õppima - jaa! Parem juba olla tuntud matsina kui silmakirjatsejana!