Silmapilk * Suzanne Redfearn

Loetud 12.-14. november 2021

See on raamat, mille lugemist oli raske alustada. Teadmine, et peategelane saab loo alguses surma, pani esialgu raamatut lihtsalt siit-sealt lahti lööma, nii et kui päriselt algusest peale lugema hakkasin, olid mitmed hilisemad lõigud juba läbitud...

See on südamlik raamat, traagikast ja kurbusest, tegelaste keerukast olukorrast hoolimata. Peategelane Finn Miller, kes suurema osa sellest loost peab oma perekonna edasist käekäiku kõrvalt jälgima, on 16-aastane tüdruk. Ta saab suusaretkel toimunud autoõnnetuses silmapilkselt surma, samas kui ülejäänud seltskond - tema vanemad Jack ja Ann, 13-aastane arengupuudega vend Oz, õde Chloe koos sõbra Vance'iga, Finn'i parim sõbranna Mo, tee äärest peale võetud noormees Kyle ning kolmeliikmeline sõprade perekond Karen, Bob ning Natalie - peavad järsakust alla lennanud jääkülmas autos toime tulema ning tegema otsuseid, mis nende elu võivad päästa või lõpetada.

Mitte keegi autos olnud inimestest ei tea kogu tõde, seda näebki vaid Finn üksinda. Ehkki tal pole enam füüsilist keha ning ta ei tunne lõhnu, nutab ja naerab ta koos ellujäänutega, elab neile kaasa ning tunneb viha ja jõuetust, kuna ta näeb kõike, ent ei saa aidata. Ta märkab, et suudab siiski elavatega kontakti saada, kui nad uinuvad, ent samas taipab, et enamusele see ei sobi kuna neid tabab paanika kui ta nendega rääkida püüab.

Kõik, kes on õnnetusega seotud, elavad seda läbi ning sündmused ja nende sisimas toimuv muudab neid, kellelgi pole võimalik niisama lihtsalt eluga edasi minna. Finn'i perekonnas on üheks valguskiireks tema vanem õde Aubrey (keda retkel kaasas polnud):

"Hoolimata kõigest, mis on juhtunud, pole Aubrey muutunud. Nagu ajarändur, kes on paistatud viimsepäevajärgsesse maailma, teab ta küll tragöödiat, kuid ei teadvusta seda, olles endine ja seega häirimatu tõsiasjast, et kõik teised ta ümber on muutunud uuteks imelikeks olenditeks, võõrasteks, kes kõiguvad hävinguveerel.

Ning erakordsel kombel mõjub tema teadmatus nagu tavalisusemagnet, tõmmates kõik tagasi normaalsusesse. Ta lobiseb oma pulmadest, lilledest ja kutsetest ning mu ema, isa ja Chloe klammerduvad selle külge, lüües kaasa rohkem kui kunagi varem, tundes tänu või siis soovides meeleheitlikult keskenduda millelegi muule kui sellele paroodiale, mis on kestnud viimased kakskümmend kuus päeva."

Õnnetus toob inimestes, kes seni on tundunud head ja hoolivad, välja teised küljed, millest nad arvatavasti isegi teadlikud polnud. Nii mõtiskleb Finn oma tuttavate pere üle ning küsib:

"Kas headus on tõeline vaid siis, kui see tuleb isikliku hinnaga? Igaüks võib helde olla, kui on rikas; igaüks võib isetu olla, kui tal jagub piisavalt./.../ Kas ma saan Karenile ta argpükslikkust pahaks panna? Seda, et ta oli isekas, sest kartis? Kas me sünnime tugevaks? Ja kui nii, siis kas peaksime hukka mõistma need, kes seda pole?"

Jälgides oma perekonna elu pärast õnnetust, tunneb Finn kurbust, nukrust ja valu kui tundub, et temaga seonduvad mälestused maha vaikitakse. Vaimuna elab ta kõigele kaasa, tema tegelaskujus pole liigset paatost või traagikat, ent ta tahab siiski jääda mälestusena osaks oma lähedaste elust.

"Parkla kõrval on väike purskkaev.

"Üks penn palun?" ütleb Chloe inglise aktsendiga, käed välja sirutatud nagu kerjusel. 

Mu ema tardub. Nagu õunakaste ja puuviljarullid, oli kerjatud pennide purskkaevudesse viskamine minu teema, Finn-ism.

Chloe teeskleb, nagu ei märkaks ema kõhklust. Ta käed on endiselt ette sirutatud.

Anna talle üks penn! hüüan ma. Mul on kõrini sellest, et iga mälestus minust heidetakse kõrvale, seda välditakse või peetakse pühaks. Ma tahan, et ema naerataks, kui temalt penni palutakse, ja naeraks, kui ta toidupoe lihaosakonnas kõnnib, meenutades seda, kui küpsetasime koos sinki, millel oli läbipaistev kile peal, kuidas me niisutasime seda kaks tundi, enne kui aru saime, et see näeb veider välja. Ma tahan, et isa naerataks, kui ta kanatiibu sööb ja Angelsi pesapallimeeskonna mängu vaatab. Ma tahan, et Mo ei mööduks võilillest, ilma et seda puhuks ja siis läbi jookseks, et seemneid juustesse püüda.

Surnud olla on nõme, aga vaadata, kuidas nad oma elu hävitavad, on hullem.

Mäletage mind! karjun ma. Tähistage mu elu! Ärge toppige mind karpi ega visake ära! Lõpetage iga mälestuse vältimine selle kohta, kes olin. Ma elasin ega taha, et mind jäädaks meenutama mu enneaegse surma pärast. See oli kõigest lõpp. Enne seda oli aga kuusteist aastat elu - hea, halb, naljakas, lõbus. Finn.

Mu ema pistab käe tuimalt oma kotti ja võtab välja mitte ühe, vaid kaks penni, kummagi jaoks ühe. Nad tõstavad mündid suu juurde, soovides midagi (järjekordne Finn-ism), ja viskavad need siis vette.

Hästi tehtud, Chloe!"

Kui raske võis olla autoril seda raamatut kirjutada, mõtlen - teades tema järelmärkusest, et raamat ilmselgelt poleks sündinud kui autoril poleks olnud lapsepõlvest isiklikku kogemust samal teemal. Ma ei saa jätmata siia lisamast veel paari lõiku.

Üks viiekümnendates aastates maratonijooksja moodi mees sörgib koos koeraga kallakust üles, näeb mu ema ja lisab sammu. "Oled kombes?" küsib ta, kui tema juurde jõuab.

"Kuidas ma sellest üle saan?" pomiseb ema, mitte tingimata talle. Viha. Haavumus. Süütunne. Ja lein. Lausa nii tugev, et ma tajun selle koormat ja rõhumist, nagu oleks ta uppumas ega suuda hingata.

"Üks samm korraga," vastab mees, rääkides omast kogemusest ja sellise sügava mõistmisega, mis paneb mind arutlema, kas igasugune valu on sama, olenemata põhjusest. "Sa oled endiselt siin," jätkab mees. "Nii et see pole tegelik valik. Sentimeetri, meetri kaupa, mitte tingimata õiges suunas, kuid sellegipoolest edasi."

Mu ema ohkab sügavalt, vaadates talle otsa.

"Kuni lõpuks," lausub mees, "saab olevikust minevik ja sa oled kusagil mujal, loodetavasti paremas kohas kui täna siin."

Mu ema laseb jälle pea norgu ja noogutab ning mees ajab selja sirgu ja jätkab oma teed. Ja ma olen nii tänulik, et palvetan jumala poole, et ta märkaks selle mehe lahkust ja õnnistaks teda kuidagi. Vaadates, kuidas ta minema sörgib, leian ma, et mõnes mõttes pole selline vaatenurk sugugi halb ja et mõnikord üllatavad inimesed sind."