Miniatuurid mälupõhjast * Aino Pervik

 

Lugesin 16.-17. aprillil 2024

Ilus raamat, kirjutatud sügava tarkusega, nii rõõmudest kui muredest. Mälestused tulevad lugeja ette kihiliselt, nii ühest kui teisest ajast. Kuid isegi surmtõsised seigad lihtsalt on, ühtegi mälestust pole ekstra üle võõbatud, kõik on õrnakoeline, paksu värvikihita. Selline tunne on, et need õhkõrnad mälestustevirved, samal ajal ühtlasi väga konkreetsed, ent täiesti pealetükkimatud, suudavad ka lugejas sarnaseid mälestusi üles äratada. Näiteks mulle meenus ka, kuidas sarnaselt autoriga, nägin vanaema-vanaisa juures agaraid sigu ninapidi molli sööstmas, nii et ämbrist viimased toiduriismed neile selga sadasid... Ja lehmi ning vanaema lüpsiku ja pingikesega lehma kõrval, nisade sõõrutamist. Palju asju tuli meelde tegelikult, millele enam ise mõelda ei osanudki.

"Vahel läks viimane lõpp ämbrist Aadale või Kustile lausa turja peale, nii innukalt olid nad seal mollis peapidi sees, et lihtsalt oskasid end parajal hetkel ämbri ette rüsida."

"Lõhn viib mind kuhugi tagasi. Mitte lapsepõlve. Üldse mitte mingisse aega või paika. Viib kuhugi, mida ei oska nimetada ega kirjeldada. Kuhugi endasse ehk, või ka mingisse täiesti olematusse, mida pole ka kujutluses mitte, kuid mis on kindlalt kohal.

Mis on õnnelik."

Kuid autor oskab hästi kirjutada ka sellest, et minevikku pole vaja otsida ning juba minuvanustelegi on see õppetund, mida on vaja tähele panna.

"Elu siin on uus - uus ja hoopis teine elu. Uued inimesed, uued maastikud.

Ma ei arva, et kellelgi oleks mõtet minna kuhugi oma minevikku otsima. Me ei lähe ju ajas tagasi. Keegi ei lähe. Mitte keegi. Minevik säilib ainult mälus. 

Nukravõitu, aga nii on."

Ajaodüsseia I : Aja silm * Arthur C. Clarke / Stephen Baxter

 

Lugesin 27. juuni - 12. juuli 2024

Nii. Lugemiskuupäevad sai nüüd küll üsna umbes lajatatud. See oli nimelt selline raamat, et kuidagi läks sellesse süvenemine aeglaselt, ja oli ka korraks mõte pooleli jätta, aga ikkagi miski ajas tagant. Ja tegelikult oli ta omal moel täitsa stiilne ja nüüd muidugi juba tahaks teada, mis siis ikkagi edasi saab. Sarja tegijad on igatahes lubanud, et ka triloogia järgmised osad ("Päikesetorm" (2005) ja "Esmasündinu" (2007)) jõuavad peatselt trükki.

Seikluslikud ja salapärased juhtumused viivad kokku päris erinevatest sajanditest inimesed kuid vähesed mõistavad, mis tegelikult on viinud neile tuttava maailma muutumiseni. Mullistavate sündmuste keerises selgub nii mõnegi inimese tegelik olemus ning see, kas inimesed suudavad oma erinevustest hoolimata kokku hoida. Rahuvalvaja Bisesa koos kaaslaste Casey ja Abdikadiriga on üks, kelle teekonda uues maailmas lugeja näeb. See, mida nad hakkavad kutsuma Katkemiseks, viib need 21. sajandi inimesed (pärit aastast 2037) kokku 19. sajandi sõduritega, Aleksander Suurega ning isegi Tshingis-khaani julmade vägedega... aga ka Maaga, milles pole alles enam eriti midagi neile tuttavat. Kõike seda jälgivad maakera erinevates kohtades õhus rippuvad Silmad, mis ei lase end millestki välisest ja füüsilisest mõjutada.

Läänerindel muutusteta * Erich Maria Remarque

Lugesin 29. oktoober - 29. november 2023

"... Kantorekke on ju tuhandeid ja nad kõik olid veendunud, et nad just niimoodi, neile mugaval viisl, oma parima annavad.

Meie silmis aga seisnes just selles nende pankrot.

Nad pidanuks meile, kaheksateistkümneaastastele, olema vahendajad ja juhendajad astumiseks täiskasvanute maailma, töö, kohustuste, kultuuri ja progressi maailma, tuleviku maailma. Vahetevahel naersime nende üle ja mängisime neile nii mõnegi süütu vingerpussi, ent põhiliselt uskusime neid. Autoriteedi mõistega, mille kandjaks nad olid, seostus meie mõtetes suurem arusaamine ja humaansem teadmine. Kuid esimene surnu, keda nägime, lõi selle veendumuse pihuks ja põrmuks. Me tõdesime, et meie põlvkond on ausam kui nende; nad olid meist ees üksnes fraaside ja oskuste poolest. Esimene turmtuli näitas meile kätte meie eksituse ja selle all varises kokku see maaimlavaade, mida nad meile olid õpetanud. 

Sel ajal, kui nad veel kirjutasid ja kõnesid pidasid, nägime meie välilaatsarette ja surijaid; sel ajal, kui nad kohustust riiki teenida kõige suuremaks ülluseks nimetasid, teadsime meei juba, et surmahirm on tugevam. Meist ei saanud mässajaid, desertööre, argpükse - kõik need väljendid olid neil ju nii kergesti käepärast -, meie armastasime oma kodumaad täpselt samuti nagu nemad ja me läksime igal rünnakul vahvasti peale; ent nüüd tegime juba vahet, sest olime korraga nägema õppinud. Ja me nägime, et nende maailmast ei jää midagi järele. Me olime ühtäkki kohutavalt üksinda - ja igaüks meist pidi ise sellest jagu saama. /.../

"Me olevat raudne noorsugu." /.../ Jah, nii nad mõtlevad, nii nad mõtlevad, need sada tuhat Kantorekki! Raudne noorsugu. Noorus! Meil pole kellelgi rohkem aastaid kui kakskümmend. Kuid kas oleme noored? Oleme noorsugu? See oli ammu. Me oleme vanad inimesed."