 |
| Lugesin 29. oktoober - 29. november 2023 |
"... Kantorekke on ju tuhandeid ja nad kõik olid veendunud, et nad just niimoodi, neile mugaval viisl, oma parima annavad.
Meie silmis aga seisnes just selles nende pankrot.
Nad pidanuks meile, kaheksateistkümneaastastele, olema vahendajad ja juhendajad astumiseks täiskasvanute maailma, töö, kohustuste, kultuuri ja progressi maailma, tuleviku maailma. Vahetevahel naersime nende üle ja mängisime neile nii mõnegi süütu vingerpussi, ent põhiliselt uskusime neid. Autoriteedi mõistega, mille kandjaks nad olid, seostus meie mõtetes suurem arusaamine ja humaansem teadmine. Kuid esimene surnu, keda nägime, lõi selle veendumuse pihuks ja põrmuks. Me tõdesime, et meie põlvkond on ausam kui nende; nad olid meist ees üksnes fraaside ja oskuste poolest. Esimene turmtuli näitas meile kätte meie eksituse ja selle all varises kokku see maaimlavaade, mida nad meile olid õpetanud.
Sel ajal, kui nad veel kirjutasid ja kõnesid pidasid, nägime meie välilaatsarette ja surijaid; sel ajal, kui nad kohustust riiki teenida kõige suuremaks ülluseks nimetasid, teadsime meei juba, et surmahirm on tugevam. Meist ei saanud mässajaid, desertööre, argpükse - kõik need väljendid olid neil ju nii kergesti käepärast -, meie armastasime oma kodumaad täpselt samuti nagu nemad ja me läksime igal rünnakul vahvasti peale; ent nüüd tegime juba vahet, sest olime korraga nägema õppinud. Ja me nägime, et nende maailmast ei jää midagi järele. Me olime ühtäkki kohutavalt üksinda - ja igaüks meist pidi ise sellest jagu saama. /.../
"Me olevat raudne noorsugu." /.../ Jah, nii nad mõtlevad, nii nad mõtlevad, need sada tuhat Kantorekki! Raudne noorsugu. Noorus! Meil pole kellelgi rohkem aastaid kui kakskümmend. Kuid kas oleme noored? Oleme noorsugu? See oli ammu. Me oleme vanad inimesed."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar