Saja sammu teekond * Richard C. Morais

 

Lugesin 25.- 30. aprillil 2024

Raamatut lugedes tahaks kangesti kirjeldada kui autobiograafilist - niivõrd üksikasjalikud ja isiklikud on need kirjeldused peategelase lapsepõlvest, inimestest, sündmustest ja ümbrusest. Poisi vanaisa on tulnud vaese noormehena Bombay'sse kuid tänu töökusele ja pealehakkamisele on nad koos abikaasaga järk-järgult üles ehitanud eduka restoraniäri, mis kahjuks ka kadedust äratab. Eriti linnas, kus on palju vaeseid.

Pärast traagilisi sündmusi Indias viibib perekond 2 aastat Inglismaal, Southallis, kus nende elu pigem püsib paigal. Kuid 17-aastane Hassan siiski avastab enda kohta midagi - et ta on kõige õnnelikum, saades töökoha india küpsetiste valmistaja ja müüjana, kes seda tööd tänavatel liikudes teeb. Ühel päeval peab perekond siiski väga äkitselt ka Inglismaalt lahkuma. Nende ringreis viib nad lõpuks väikesesse prantsuse külakesse, kus üks autodest just müüaoleva mõisa ees rikki läheb ning pereisa otsustabki sinna jääda ning avada linnakeses india restorani. Vastasoleva hotell-restorani omanik, hinnatud chef Mallory ei suuda sellega kuidagi leppida, ent ometigi peab ta midagi tõdema, kui on esmakordselt Maison Mumbai roogasid maitsnud.

"Andekus, mida ei saa õppida. Sellel kondisel india poisil on olemas see mõistatuslik miski, mis antakse sündides tippkokale kaasa vaid üks kord terve generatsiooni jooksul. Te ei mõista mind? Ta on üks neist haruldastest, kes on lihtsalt sündinud kokaks. Ta on kunstnik. Suur kunstnik."

Hargnema hakkab lugu Hassani teekonnast tippkokani, tänu tihtipeale ka üllatavatele võimalustele, mida elu või head inimesed tema teele toovad. Pärast chef Mallory juures õppimist liigub noormees Pariisi, töötades seal mitmes hinnatud restoranis ning lõpuks loob oma restorani "Le Chien Méchant". assan saab tuttavaks ja lähedaseks sõbraks prantsuse meistri Paul Verdun'iga, kes temast väga lugu peab ning usub, et Hassan on üks vähestest, kes prantsuse kokakunsti sügavuti mõistab. Sellepärast tuleb talle suure shokina Verdun'i ootamatu surm autoõnnetuses. Seen paistab olevat tema enda valik, põhjustatud majanduslikest raskustest, hoolimata kogu välisest edust. Selle kurva sündmuse ning põhjuste üle mõtiskleb nii Hassan kui ka teised tippkokad.

"Vaadake, sõbrad, kui jõutakse teatud tasemeni, on kõige raskem päevast päeva erksana püsida. Maailm meei ümber muutub meeletu kiirusega, eks ole. Nii et kui tahes keeruline see ka poleks, peitub edu võti selle pideva muutumisega kaasas käimises ja ajaga kaasa liikumises...". /.../ 

"...aga minu meelest tuleb ajaga kaasas käia selliselt, et koos sellega kogu su sisim olemus uueneks, mitte ei jääks kaugele maha. Lihtsalt muutumine muutumise kui sellise pärast ja ilma tugipunktita ei ole midagi enamat kui pelgalt veiderdamine. See viiks sind ainult kaugemale rappa."

Nii uskumatu kui see ka poleks, kannab Paul Verdun oma sõbra Hassani eest hoolt ka pärast enda lahkumist, nii et Hassanist saab üks klassikalise prantsuse köögi esindajaid tippkokanduses. Kuid isegi nii kõrgelt hinnatuna pole teekond restoranimaailmas ilma raskusteta ning kahtlemata peavad need, kes nii kaugele on jõudnud, ka paljust loobuma. Hassan kannab endiselt endas ka mineviku kaotusi ning igatsusi ja peab nendega vastamisi seisma ka siis kui ta on juba kõrgelt tunnustatud tipptegija.

Suurepäraselt kirjutatud raamat, mulle tundub senimaani uskumatu, et autor ise pole kokana töötanud (vist?) - sedavõrd usutav ja loomulik on kogu see teekond, mille Hassan on pidanud läbi tegema. Seda kinnitab ka kiituste rivi, mis raamatut saadab - kiitjate hulgas on isegi Anthony Bourdain, kes kindlasti mõistis hinnata teoses loodud maailma. Ja lugedes autori tänuavaldusi, saab muidugi selgemaks, kui palju uurimustööd on suurepärase raamatu sünni jaoks teha vaja!

Autori ja tema raamatute kohta saab rohkem lugeda siit.

 

Parim näitleja linnas * Lii Unt

 

Lugesin 9.-12. jaanuaril 2023

Lii Unt saab Indiasse jõudes üsna ruttu aru, et Eestisse tagasi pöörduda ta ei suuda - abikaasa surma järel on ta seni pidanud oma leina vaid tohutu töökoorma alla matma kuid Indias tunneb ta, et võib lõpuks rahulikult oma tunnetel olla lasta. 

Gangese kaldal asuv linn Kashi või Varanasi on koht, kus Buddha 600 aastat enne Kristust oma esimese jutluse pidas. Linna kutsutakse ka Benares/Banaras või Rudravasa (Shiva linn), Shiva ise nimetas linna Avimukta ning linn olnud veel isegi 20. sajandi alguses puhas ja kauni loodusega.

India on vastuoluline maa, kus mitmed asjad pöörduvad euroopa inimese jaoks pea peale ja ometigi on seal midagi, mis rändureid köidab ja tagasi toob. Lii tutvub mitme noormehega, kes teda kohvikusse ja mujalegi kutsuvad, ent selgub üsna pea, et nad tegutsevadki agentidena, kes peavad uusi kliente kohale meelitama. Isegi kauem kohapeal viibinuna on mujalt tulnu ikkagi pidevalt see, keda üritatakse petta ning kellelt rohkem raha sisse kasseeritakse. Selline lihtsalt tundub olevat kohalik komme, mis samas ei paista hindude religioossusega sugugi vastuollu minevat. Arusaadavalt teeb selline suhtumine ning pidev valmidus väljaspoolt tulnuid petta tuska neile, kes Indiasse on pikemaks ajaks pidama jäänud ning end seal muidu koduselt tunnevad.

Sellest raamatust väga ei tahagi kirjutada - tuleb ikka ise lugeda, sest ta on justnimelt päevikulaadne ning mõnes mõttes kulgeb samaaegselt nii konkreetsete sündmuste jadana kui ka sündmustega kaasnevate mõtisklustena, mis võivad olla hüplikumad. Niisama kulgemine on Indias väga oluline ning seda on autor väga hästi kirjeldanud.

"Ostsin endale võrkkiige ja ripun päevade kaupa rõdul nagu ahv puul. Laiskus ja minnalaskmismeeleolu, mis Indias sisse tuleb, on eriline elukvaliteet, mida Läänes ei kohta. Kui tahad siin midagi konkreetset ära teha, siis pead ennast tublisti ületama, nagu Läänes tuleb võidelda end tööst vabaks, kui tahad endasse süüvida ja rahu leida."

Teistmoodi elu saab harjumuspäraseks ning autor tõdeb vestluses temaga samas hotellis peatuva noore kirjaniku Mike'iga, et vanasse ellu naasemine oleks võimatu, keegi kodumaal ei suuda neid enam päriselt mõista. Seoses usuga meenub aga Lii'le kunagi Haljand Udamilt kuuldud mõte:

"Pole kasu, kui sa ühe uskumuste süsteemi teise vastu vahetad. Kommunist võib pöörata kristlaseks, kristlane budistiks, budist hinduistiks, aga ajupesu jääb ajupesuks. Kui oled uue maailmavaate omaks võtnud, on arengul lõpp ja maailm hakkab jälle tahkeks tõmbuma. Valgustumiseni ei vii mitte ükski filosoofiline süsteem, vaid vahelolek. Kivistunud mõttemallide vahel on pragu, kust vang võib vabadusse pääseda."

Pisikeseks sissejuhatuseks sobib see raamat hästi. Ka just siis kui India ning hindude kommetega varem üldse kokku puutunud pole. Samas on raamat kogu oma infokülluses ikkagi just isiklik vaade kohalikele oludele ja kommetele, mitte ametlik-bürokraatlik reisijuht.