Lugusid jutustades * Vera Stanhope# * Ann Cleeves

 

Lugesin 2. märts 2022 - 20. märts 2023

Uskumatu küll aga see raamat sai mul lõpuks ometigi loetud. Krahmasin ilmselt aasta tagasi liiga palju kokku ning siis jäi osade lugemine unarusse, võib-olla väsitas ka netist raamatute lugemine, ehkki see on samas väga mugav, sest Ellu süsteemi kaudu on nii lihtne raamatuid võtta ja tagastada. Võib-olla isegi liiga lihtne, sest siis jäävad mitmed ikkagi pooleli kui korraga liiga palju ette võtta. 

Lõpuni jõudsin raamatuga ikkagi alles tänu sellele, et laenutasin ta ikkagi päris füüsilisel kujul ning seekord oli siis sellesse lihtsam süveneda. Ju on igal raamatul oma meeleolu ja selle loo puhul kippus see olema säärane, millesse mul oli raskem sisse minna. Siin tõepoolest jutustatakse lugusid, endale iseendast, teistest, oma lapsepõlvest, seljataha jäänud sündmustest. Lood aitavad edasi minna, edasi elada, minevikusündmustest sedavõrd pääseda, et oleks võimalik elada igapäevaelu.

Emma elab koos oma mehe Jamesi ning pisikese pojaga vanas kaptenimajas, ent unistab naabruses töötavast pottsepast Danist. Naine meenutab kümme aastat tagasi juhtunut, mil ta leidis oma parima sõbranna Abigail Manteli surnuna. Nüüd on selgunud, et Abigaili mõrva eest süüdi mõistetud Jeanie Long oli süütu, sest leitakse tunnistaja, kes on aastaid kodumaalt eemal viibinud. Ent enne kui uued asitõendid avalikuks said ning Jeanie't sellest teavitada oleks jõutud, tegi ta vanglas otsuse elust lahkuda.

Väikeses kohakeses Elvetis selgub olevat palju varjatud lugusid, saab teada inspektor Vera Stanhope, kes saadetakse vana lugu uuesti uurima. Kahtlusalustena paistavad pea kõik asjaosalised - toona uurimisega tegelenud Caroline, tema tookordne abi Dan Greenwood, Abigaili isa Keith Mantel, lapsepõlvesõbranna Emma Bennett ning tema perekond, kaasa arvatud Emma abikaasa James... 

Kulutuli * Ann Cleeves * Shetland#8

 

Lugesin 8.-13. märts 2022

Sarja lugemine on just nagu kellegi hea tuttava või sõbraga kohtumine. Tunned ära teatud mõttemaailma, elad sisse harjumuspärasesse rütmi, milles vestlus (lugu) kulgeb. Vahepeal teiste autorite raamatuid lugenuna Shetlandi sarja juurde tagasi pöördudes sain aru, kui hästi oskab Ann Cleeves tegelaste sisemist monoloogi, mõttemaailma, edasi anda. Me ei näe küll kõike, ent hakkame mingil moel, kõigepealt veidike ning siis järjest rohkem, mõistma tegelasi, nende elu ja ajendeid.

Kui see nüüd tõesti on viimane Shetlandi romaan, on küll väga kahju. Aga midagi pole teha, omamoodi tõesti on see raamat teatud moodi kokkuvõte, lõpuks kusagile uude punkti jõudmine, kust ilmselt aga algab uus, veidi teistmoodi elu.

Seekord toimuvad sündmused Deltaness'i nimelise kohakese kandis, kust leitakse pooduna noor naine. Kummalisel kombel aga leitakse ta kuurist, kus poos end üles selle talukoha varasem omanik ning see tundub üsna imelik kokkusattumus. Perez kutsub asja uurima ka Willow Reeves'i, kellega neil eelmiste juhtumite ajal on kujunenud järjest soojem suhe. Nüüd aga toimub selles osas ootamatu pööre, mis mõjutab uurijate omavahelist suhtlust terve juhtumi jooksul.

Kahjuks ei jää ka seekord esimene juhtum ainsaks ning nagu ikka, tundub uurijatele kogu tasapisi väljakooruvast infost hoolimata, et nad ei liigu juhtumiga sugugi edasi. Esimene ohver, heal järjel arsti peres lapsehoidjana töötav noor Emma Shearer, on lapsepõlves kannatanud tõsise perevägivalla all ning temast on raske selget ja arusaadavat pilti luua. Teine ohver on aga vanem naine, kes tundub üsna kibestunud ning paljude suhtes terava keelega. Mis võib neil kahel olla ühist, et keegi nende vastu vimma on kandnud?

Vareselõks * Vera-1 * Ann Cleeves

 

Lugesin november 2021

Üks lugu, mille sees on koos palju erinevaid väiksemaid, isiklikke lugusid. Kuigi see on esimene inspektor Vera sarja teos, kohtume temaga alles siis kui on olnud võimalus tundma õppida mitmeid teisi asjaosalisi. Minu jaoks juba vähemalt kolmandat korda Ann Cleeves'i raamatutes kerkib esile loodusehuviliste teema - siin kohtuvad Baikie majaks kutsutud kohas kolm bioloogist naist, kes tegelevad lähedalasuvas piirkonnas taimede, lindude ja loomade loendusega. Need on Rachael, Grace ning Anne, kes kõik on väga erinevad, erineva tausta, välimuse ja harjumustega. 

Rachaeli jaoks on Baikie maja tuttav koht, kus ta on palju viibinud ning kõrvalmajas elab tema sõbranna Bella, kellega nad meelsasti kokku saavad. Bella elab Black Law nimelises talus koos oma infarktijärgselt invaliidiks jäänud mehega, kellest ta raskest hooldamise tööst hoolimata südamest hoolib. 

Rachael tuleb Baikie majja, et end enne tööle asumist sisse seada. Pärast toas toimetamist leiab ta aga õue puude järele minnes Bella, kes ripub ülespooduna õuel olevas traktorisaras. Juures on ka kiri, mis küll siiski ei selgita kuigivõrd Bella enesetapu põhjuseid. 

Tragöödiast hoolimata alustavad kolm naist tööd. On neid, kes loodavad, et nad leiavad loenduste käigus midagi erilist, mis seiskab plaanid avada sealsamas läheduses uus kaevandus. Ja muidugi on ka neid, kes soovivad, et miski ei takistaks kaevanduse avamist. Kõigil naised on piirkonnaga ühel või teisel moel seotud.

Vera elust saame ka üht-teist teada kuid mitte väga põhjalikult. Mul läheb kahjuks ilmselt selles raamatus leidunud info juba eelmise raamatu infoga omavahel segamini ka. Järgmine hommikune pildike on minu arvates humoorikalt kõnekas:

Vera kõndis läbi ostupiirkonna auto juurde tagasi. Linnas oli nüüd rohkem rahvast ja enamasti olid need eakad inimesed, kes ei saanud enne kella üheksat oma tasuta bussisõiduõigust kasutada.

Üks paar seisis toidukaupluse ees ja tülitses selle üle, kas nad peaksid ostma õhtusöögi juurde kapsast või naerist. 

Verat valdas hetkeline äratundmine, mis sundis teda paigale tarduma. Ülekaaluline ja agressiivne naine nägi korraks poeaknalt peegeldudes väga tema enda moodi välja.

Mida mina pensionile jäädes peale hakkan, mõtles ta. Mul ei ole isegi kellegagi kakelda. 

Seejärel lükkas keegi noor naine talle lapsekäru vastu sääremarju. Vera pöördus ja põrnitses teda tigeda pilguga ning see üürike ahastuse viiv läkski mööda.

Üha järgmised traagilised sündmused näivad omavahel mitte tingimata seotud olevat, end Rachael'ile tundub, nagu oleks kõik ikkagi alguse saanud tema sõbranna Bella surmast. Inspektor Vera ei näe selles alguses loogikat, ent midagi tundub siiski selles loos peidus olevat.

"Vareselõks" viitab siin lõksule, kus süüdlane meelitatakse kohale, kasutades söödana teisi asjaga seotud isikuid. Looduses kasutatavas variandis on puuris üks vares, kes meelitab sinna ka teise, misjärel pole uustulnukal enam võimalik lõksust välja pääseda. Seda, kas kurjategijal õnnestub lõksu langemist vältida ja puhtalt pääseda, saab teada juba raamatut lugedes...

Õhku haihtunud * Ann Cleeves

 

Loetud 15.  juuni 2021-17. juuli 2021
ja oktoober 2021

Ei jäänudki muud üle kui hakata raamatut uuesti lugema - vahepeal neelasin raamatuid järjest nii palju, et ei jõudnudki nendest postitust teha... Ja iseenesest mulle meeldib, et hästi kirjutatud raamatute puhul on sageli nii, et autor ei "anna süüdlast välja" just kuigi lihtsalt - seega võib teinekord rahumeeli raamatuid üsna väikese vahega uuesti lugeda. 

Ka selle raamatuga on minu arvates nii. Õhkkond ja meeleolu tuleb kohe tuttav ette kui raamat uuesti avada (minu puhul küll netis, ehk siis ELLU kaudu, sest nii on ülimugav), ent pole nii, et meenub kohe ka mõrva sooritaja. Esialgu on meenub vaid ähmaselt midagi, nii et saab rahuliku südamega edasi lugeda...

Tegevus toimub Shetlandi kõige põhjapoolsemal saarel, Unstil, kuhu värske abielupaar Lowrie ja Caroline on tulnud "kodokäiku" tegema ning Meonessi rahvamajas pulmapidu pidama. Pulmaliste hulgas on ka Caroline'i kaks lähimat sõbrannat, Polly ja Eleanor koos kaaslastega, kes jäävad pärast pidu Sletts'i nimelisse puhkemajja peatuma. Eleanor räägib teistele väikesest valges kleidis tüdrukust, keda ta oli rannal tantsimas näinud. Tegelikult on ka Polly just äsja sarnast tüdrukut näinud, ent mingil põhjusel ei soovi ta sellest ülejäänud seltskonnale rääkida. Nii Eleanorile kui ka Pollyle tundus, nagu oleks tüdruk äkitselt õhku haihtunud.

Hommik toob aga kahjuks uued uudised - 36-aastane Eleanor on kadunud ning algavad otsingud. Sõbrad loodavad alguses, et tegu on mingi naise väljamõeldud naljaga ning peatselt ilmub ta kusagilt välja. Samas on ta viimasel ajal olnud depressioonis raseduse katkemise pärast ning seetõttu on abikaasa Ian mures. 

Jimmy Perez sõidab koos Sandyga saarele asju uurima, lootes esialgu, et tegu on eksitusega ning naine ilmub kohe-kohe välja. Kuid esialgu uudiseid pole ning Perez asub Eleanori sõpru küsitlema. Selgub, et et Pollyle on tuttav legendi Pisi-Liisust, kes 1930. aastal sealkandis uppus ning käivat nüüd saarel kummitamas. Arvutist Eleanori pilti otsides selgub, et naine on öösel kell kaks sõnumi saatnud, milles teatab, et teda ei tasu otsima tulla, sest elavana pole võimalik teda leida. 

Suurt osa sündmustikust näeme Polly pilgu ja mõtete läbi ning muidugi ka Jimmy Pereze kaudu. Just Polly leiab Meonessist tagasi jalutades Eleanori telefoni ning seejärel kahjuks leitakse ka naise surnukeha...

Ja ilmselt kui hakkaks edasi sündmustikust kirjutama, läheks see liiga üksikasjalikuks...

Varjatud sügavused * Vera * Ann Cleeves

 

Loetud 20. oktoober 2021 - 9. november 2021

See on minu jaoks esimene inspektor Vera lugu, mida olen lugenud. Ka televisiooni jaoks tehtud sarjast olen näinud seni ainult üksikuid lõike ning huvitaval kombel ei tabanud kohe ära sarnasust Shetlandi sarjaga, mis mulle väga meeldis. Ilmselt viimase puhul on ikkagi minu jaoks ka väga oluliseks tegelaseks loodus, mis põimib kõikide lugude ümber oma aura ning muudab selle sarja eriliseks. 

Cleeves oskab hästi ära kasutada teadmisi, mida ta on oma raamatute loomiseks kogunud - ka siin on näiteks juttu fanaatilistest linnuvaatlejatest, keda leiab samuti Shetlandi sarjas. Kuid seekordne lugu algab hoopiski noorest poisist Luke'ist, kes leitakse surnuna oma kodust, vannist. Poisi ema, kes jõuab tagasi sõbrannadega veedetud õhtult, süüdistab end, uskudes, et poiss on sooritanud enesetapu. Pärast hea sõbra Thomase surma on Luke olnud depressioonis ning isegi haiglaravil, niisiis tundub see loogilisena. Kuid kohale saabunud uurija Vera näeb juhtunus enamat, sest surmapaik on filmilik, lavastatud - veepind vannis on kaetud kaunite lilledega, mis on hoolikalt surnukeha ümber vette asetatud...

Kohates raamatutes uurijatena või peategelastena järjest inimesi, kes on sümpaatsed kuid ometi nii erinevad, on hakanud tekkima küsimus, mis nad siis lugeja jaoks meeldivateks teeb? Ning täna kohtusin ühes blogis tsitaadiga Eugene O'Neill'ilt, mis seda hästi sõnastada aitab: "Armastan elu. Aga ma ei armasta elu mitte tema kenaduse pärast. Ilu on ainult väline kest. Ma olen tõsisem armastaja. Armastan elu alastiolekut. Minu jaoks peitub ilu isegi ta inetuses. Inetust pole minu jaoks õieti olemaski, sest vead on tihti üllamad kui voorused ja peaaegu alati läbinägelikumad."

Vera Stanhope on keskealine, kogukamat ja suuremat tüüpi naisterahvas, kes elab üksinda ning leiab õhtuti koju jõudes lohutust klaasikesest või enamast. Kuid sealjuures on ta terava mõistusega ning hea vaistuga uurija, kes ei anna niisama alla ning järgib oma instinkte ka siis kui teised ilmselt alla annaksid. Tema otsekohesus ja teravus võib kaastöötajaid hirmutada ning ta isegi sõitleb end kohati selle eest, et tundub liig küünilisena, olgugi, et oma mõtetes. Vera on praktiline inimene, samas ei aja ta taga korda ja puhtust ning tema kodus valitseb pigem segadus. Tundub, et tema meeskonnal ongi vaja piisavalt karmi ja teravat juhti - neist jääb raamatus mulje kui pigem flegmaatilisest seltskonnast, kes heameelega jaokskonnast välja ei lähekski: "Vera arvas, et nüüd on piisavalt palju räägitud. Rääkida meeldis neile kõikidele. Rääkimine, kohv ja saiakesed kaitsesid neid väljaminemise ja inimestega suhtlemise eest."

 Verat ja tema muhedat humoorikat stiili iseloomustab suurepäraselt näiteks järgmine lõik:

"Oli esmaspäeva hommik. Vera ärkas nagu nüüd vist peaaegu alati kerge pohmelusega ja tundega, et ta ei ole korralikult välja maganud. Aken oli lahti ja naabrite nooruke kukk, kes kõik muud helid enda alla mattis, näis olevat asunud elama kuhugi otse tema silmade taha. Vera mõistis, et ta on selle väikest talu pidava abielupaari uudishimu objekt. Nad olid linnast siia kolinud ja vaeva näinud, et temaga hästi läbi saada, kusjuures nad pooldasid naeruväärset arusaama, et maainimesed mõistavad looduse saladusi, ja pidasid seda millekski peaaegu müstiliseks. Seejärel said nad teada, et Vera on politseinik, ja ta taipas, et enda arust olid nad kohustatud seda hukka mõistma. Nad olid käinud igasugustel marssidel ja nägid politseis vaenlast. Vera ei lasknud sellest ennast põrmugi häirida. Kui mitte arvestada, et ta nägi vahel unes, kuidas ta seda kukke kägistab.

Ta pani akna kinni ja läks kööki teed tegema, jättes tähelepanuta mustade taldrikute kuhja kraanikausis. Pärast esimest teelonksu oli ta juba kõige täiega juhtumi juures, pea kihas mõtetest ja süütunne joomise pärast oli unustatud. Kukkki meeltest heidetud. See oli see asi, mille nimel ta oligi siia ilma loodud.

Ta kavatses sõita täna Newcastle'sse - sinna suurde linna. Just niiviisi oli ta seda näinud tütarlapsena ja linnas käimist pidas ta seikluseks senimaani. Ta sõitis läbi ka Joe Asworthi kodu juurest ja võttis seersandi kaasa. Ta teadis, et teda ennast ei tohi akadeemilisse maailma ihuüksi lahti lasta. Ta on liiga valju häälega ja ninakas ning jõuab lõpuks välja selleni, et solvab kedagi."

Kahjuks ei jää Luke'i surm ainsaks ning Vera ja tema abijõud peavad järjest kiiremini tegutsema, et leida mõrvar ning järgmisi ohvreid ära hoida. Ikka on nii, et mida lõpupoole, seda kiiremaks muutub sündmuste tempo ning tahaks, et võiks veel veidi kauem raamatut nautida, ent siis - äkitselt - ongi käes lõpplahendus. Ann Cleeves oskab põnevust ülal hoida, nii et seda jätkub tõusvas joones tervesse lukku.

Külm maa * Ann Cleeves * Shetland#7

 

Lugesin 6. oktoober - 7. oktoober 2021

Mõnda aega on Ann Cleeves'i raamatud jäänud kõrvale - lugesin kevade poole järjest mitu-mitu sarja raamatut ning siis tegelikult mingil hetkel on raske jätkata, sest isegi kui autori tööd väga meeldivad, tekib teatud tüüpi tüdimus, kuna stiil ja teoste ülesehitus on mingist hetkest alates etteaimatavad. 

Tagasitulek sarja juurde on nagu kohtumine vana hea sõbraga, hoolimata sellest, et tegu on ju krimilugudega. Ann Cleeves oskab mässida lugeja täiesti sisse. Kõigepealt muidugi tegelaste abil, kes on juba varasematest lugudest tuttavad, nagu näiteks uurija Perez, Sandy Wilson ning Willow Reewes. Kuna nende mõttemaailma me juba teame, näeme nende mõtete kaudu pigem edasiminekut, mis on toimunud nende suhetes või juhtumi arengus.

Kurb on küll teada, et kui lugeja tutvub raamatus põhjalikumalt mõne Shetlandil elava inimesega siis ilmselt juhtub nende või nende perega midagi. Eks see ole kaval nipp lugejat kaasata kuid teades, et tõenäoliselt hakkab midagi halba juhtuma, on ikkagi kurb. Selles raamatus kohtume Jane'iga, kes elab sündmuste alguspunktile väga lähedal ning tema pere ümber hakkab tasapisi pingeid kogunema. 

Ravenswick'is toimub maalihe just siis kui väike rühmake inimesi on kogunenud erakliku Magnuse matustele. Maalihe hävitab pea täielikult lähedalasuva tühjalt seisva maja, mida hüütakse Taitt'iks. Perez, kes viibib samuti Magnuse matustel, läheb maja läbi vaatama, et olla kindel et keegi sinna sisse ei jäänud. Paraku leiabki ta surnukeha - punases kleidis võõramaise välimusega naise. Kuna dokumente pole ning vaid vähesed on naist Shetlandil ringi liikumas näinud, hakatakse asja tõsisemalt uurima ning selgubki, et tema surm polnud loomulik.

Nagu ikka, pole süüdlane sugugi ootuspärane ning tema isik selgub päris viimasel minutil. Aga sellest täpsemalt poleks ilus rääkida. Igatahes jään nüüd jällegi Shetlandi lugusid igatsema, sest praeguse seisuga näikse see raamat olevat viimane...

Punased luud * Ann Cleeves * #3 Shetlandi sarja kolmas raamat

 

Parajalt pika aja jooksul loetud raamat, nii et lugemiskogemus tundub seetõttu kuidagi lünklik, samas lõi raamat jällegi omamoodi meeleolu, millesse ma üsna hõlpsasti tagasi libisesin. Siin tutvub lugeja Sandy sünnikohaga, Whalsay saarega, kus sarnaselt muu Shetlandiga on oma väike, läbipõimunud kogukond. Ja nagu ikka, jääb mulje, et inimesed teavad kõigist kõike... see mulje on aga ekslik. Sandy nõo abikaasa Anna mõtleb selle kohta just nii: "Me arvame, et tunneme üksteist nii hästi, aga igaühel meist on oma saladused."

Sandy vanaema Mima maja kõrval toimuvad väljakaevamised, kus loodetakse leida jälgi vanast kaupmehemajast. Kaevamistel osaleb ka Sandy ema Evelyn, et kohalik kogukond oleks kaasatud. Noored tüdrukud Hattie ja Sophie leiavad Mima poolt sooja vastuvõtu, eriti lähedaseks saab Mima Hattie'ga, kes tunneb et on Whalsay'l leidnud koduse koha, kuhu ta mujal olles igatseb naasta. Siis aga saab Mima kahtlastel asjaoludel surma ning mõne aja pärast lisandub järgmine surmajuhtum, mida esialgu peetakse enesetapuks. Kuigi näib, nagu oleks tegu õnnetusjuhtumitega, paistab nii Perez'ile kui ka Sandyle, et midagi on nendes asjades kahtlast.

Mima surmas tundub süüdi olevat Sandy nõbu Ronald, kes aga ei mõista, kuidas sai jänesejahil lastud kuul lennata Mima maja suunas. Ent kuna ta oli õhtul veidi joonud, ei võeta tema ütlusi just puhta kullana. Mima elu on olnud põnev ning tundub, et selles on peidus saladusi, mida nooremad põlvkonnad ei tea.

Huvitav, et lugedes tekib tunne suletud maa-alast ning väikesest suletud kogukonnast, ent ei oska küll kuidagi selgitada, kuidas autor seda on saavutanud. Perez sõelub lahendusi otsides edasi-tagasi, selles raamatus on oluliselt suurem osa ka Sandy Wilsonil. Ning muidugi saabub lõpuks ka lahendus, mis - nagu tavaliselt ikka - pole sugugi ootuspärane.

Surnud vesi, Ann Cleeves - #5 - sarja viies raamat

 

TUTVUSTUS: Ann Cleevesi viiendas Shetlandi-ainelises raamatus peab noor uurija Willow Reewes lahendama kaks mõistatuslikku mõrva. Taustaks saare karge loodus, naftasadam ja laiuv vesi. Kohati tundub Willow Reewesile, et ta sumpab vaid piimjas udus, suutmata tabada asja olemust. Oma pruuti leinav inspektor Jimmy Perez, kes kohalike oludega kursis, kuid depressioonis, tuleb vastutahtsi talle appi. Iga uus juhtlõng näib viivat uurimise uude suunda, aga lahendust ei paista. Kuni Jimmy Perez suudab kergitada katet mineviku salasuhetelt.

Shetlandi sarjas on varem ilmunud raamatud „Ronkmust”, „Valged ööd”, „Punased luud” ja „Sinine välk”. Sari on paljudele tuttav ka BBC1 samanimelise TV-seriaali järgi, kus mängib peaosa Douglas Henshall.

..........................

Ja olengi nüüd konksu otsas, lugedes järjest neid Ann Cleeves'i Shetlandi raamatuid, mis ELLU laenutuse kaudu kättesaadavad on olnud.  Üks raamat on mul praegu laenutusjärjekorra tõttu ka vahele jäänud, aga küllap saab seegi loetud. 

Mulle meeldib, kui õnnestub raamatut võimalikult järjest lugeda, praegu on aga viimane lugemine toimunud pidevate pauside ja segamiste saatel, nii et süveneda on olnud parajalt raske. Selles sarja raamatus on pidevaks saatjaks lein, raskustunne ja rõhutus, mis end tegelastele ühel või teisel moel saatjaks sokutab. Õnneks on oma kihlatut leinav Jimmy Perez endiselt sisimas uudishimulik ning see toob ta tagasi saarel toimuvate sündmuste uurimise juurde. Perez'i sunnib elust kinni haarama ka hoolimine, mida ta tunneb oma hukkunud armsama Fran'i tütre Cassie vastu.

Koos naisuurija Reewes'iga liigub Perez uurimises üsna väikeste sammude haaval edasi, ent lõpuks, nagu ikka, hakkab ka üht-teist selguma. Ehkki siin areneb sündmustik väga tasases rütmis, suudavad kohalik õhustik ja sümpaatsed tegelased ikka lugejat raamatu kütkes hoida. Võib-olla just see rahulik kulgemine tundubki loomulikum ja mõistetavam kui järsud muutused ja tohutud tagaajamised, mida meid on järjest rohkem koolitatud teleekraanidel nägema. Siin jõuab uurimus lõpptulemuseni ikkagi tänu kannatlikule ja lõputule info kogumisele, tänu pidevale mõttetööle ja analüüsile ning lõpuks muidugi ka tänu vaistule, sisetundele, mis kõigi heade uurijate puhul lahenduse leidmiseks selle viimase tõuke annab.

Uurimise käivitab sõudepaadist leitud surnukeha, mis kuulub Shetlandilt pärit ajakirjanikule Jerry Markhamile. Omaette tähelepanu väärib see, et Jerry surnukeha leiab sealsamas elav prokurör Rhona Laing, kes uurija Reewes'i arvates näib teadvat enamat kui ta tunnistab. Jerry on juba pikemat aega töötanud Londonis, seega pakub uurijatele huvi, mida ta Shetlandil tegi ning miks püüdis ta kohtuda oma ammuse armsama Evie'ga, kelle ta kunagi südametult maha jättis...

Sinine välk, Ann Cleeves - #4 - Shetlandi neljas raamat

 

Kuna Shetlandi sarja 3. raamat, "Punased luud", oli parajasti välja laenatud, ei jäänud muud üle kui krabada lugemiseks sarja järgmine osa. Selles sõidab Perez koos Fran Hunteriga oma kodusaarele Fair Isle'ile, et tähistada koos oma perega nende kihlust. 

Ja nüüd, kui raamat on läbi loetud, on mul kahju, et ma ikkagi selles järjekorras otsustasin lugeda... See on väga hea raamat, ent rohkem ja täpsemalt sellest kirjutada ei saagi, nii on. Lugege ise. Ning kui Perez teile meeldib, siis puudutab see raamat teid.

Selle raamat puhul tahaks autorilt aga küll küsida, kas nii oligi tal plaanis või lihtsalt juhtus nõnda, sündmused viisid järjest edasi, vältimatult. Ise oleksin küll väga tahtnud, et lugu oleks teistsuguse lõpu saanud. Ometigi on elus samamoodi - ehkki pigistame silmad kinni ning palume oma südames, et mõni karikas meist mööda läheks, pole see meie endi otsustada.

Valged ööd - Ann Cleeves - #2 Shetlandi sarjast

 

Soe ja südamlik. Uskumatu küll, aga krimiloost hoolimata tahan esimeseks just neid sõnu kasutada. Shetlandi sarja teises osas nimelt areneb edasi uurija Jimmy Perez'i ning Fran Hunteri suhe. See õrn ootus, pehmus ja hoolivus, mis on suhte algusajale omane, pehmendab karme sündmusi, mida krimiloos ikka kohtame. Arvatavasti teeb seda ka Shetlandi helevalge suvi, mis küll samas võib hoobilt muutuda uduseks ja läbipaistmatuks...

Ann Cleeves'i kirjutamisstiil meeldib mulle väga. Pole suurejoonelisust - see on nagu mõtisklus, mille käigus saad teada kõik vajaliku ning tunnetad mõtiskleja olemust. Sisemine vestlus, mida mitmed raamatu tegelased omaette peavad, on tihtipeale humoorikas ning paljastab tegelaste sisemaailma väga tabavalt. 

Mõned kirjakohad, mis näiteks heast ilmast sõltuvale eestlasele oma mõtte poolest südamelähedased võivad tunduda, või on lihtsalt vahvad:

"Kas lähme oma tassidega välja, et ilusat ilma mitte raisata?"

"See oli üks meeletu suvi. Päevad täis kirglikke püüdlusi. Nüüd oleme me kõik palju väärikamad."

"Perez arutles endamisi, et sel ajal aastast on kõik natuke napakad. Süüdi on valgus, mis sind päeval pimestab ega jäta ööle ruumi. Päike ei kadunudki päriselt horisondi taha, isegi keskööl võis väljas raamatut lugeda. Talved olid nii trööstitud ja süsimustad, et suvel haaras inimesi seletamatu rahutus, nad kukkusid rabelema. Valitses üldine arusaam, et suvest tuleb võtta viimast, tuleb viibida vabas õhus ja naudiskleda, enne kui pimedus jälle võimule pääseb. Siin Shetlandil kutsuti seda suvehulluseks."

Lugu hakkab hargnema Biddista külas toimuval kunstinäitusel, kus esitletakse kohaliku kuulsuse Bella Sinclair'i ning Fran Hunteri töid. Näituse avamisel korraldab üks külastajatest kummalise stseeni, vajudes hüsteerias ühe maali ette põlvili ning väites, et ta ei mäleta midagi oma elust ega isikust. Koos Franiga näitusele tulnud Perez püüab meest aidata, ent ühel hetkel on see majast kadunud.  Järgmisel hommikul leitakse ta lähedalasuvast paadikuurist üles pooduna, imelikul kombel on surnu näo ette riputatud mask.

Poodud mehelt ei leita ei dokumente ega telefoni, ent kohale tulnud arst on veendunud, et ilmselt on tegu siiski mõrva, mitte enesetapuga. Kuid miks külastas mees näitust ning jättis mulje nagu oleks tal mälukaotus? Kes ta tappis ning mis seos võiks tal üldse olla Shetlandiga? Siit saab alguse lugu, mida Perez asub taaskord lahendama koostöös Invernessist saadetud uurija Taylor'iga. Põhjalikumalt saab lugeja seekord tuttavaks Biddista elanikega ning paljastub mitmeid saladusi, mis väikesest kogukonnast hoolimata on seni varjule jäänud. Kes seekord uurimise käigus kiiremini vastuseni jõuab, kas Taylor või Perez, jätan muidugi mõista saladuseks!...

Ann Cleeves - Ronkmust - krimi#1 - Shetlandi sarja esimene raamat

 

Veidi aega tagasi saabusid postkasti Maalehe ja Varraku välja antud krimisarja esimesed raamatud. Kuna Shetlandi sarja televersioon koos uurija Perez'iga mulle väga meeldib siis alustasin raamatu lugemist kerge kõhkluse ja võõristusega, sest selge, et ekraanil nähtud versiooniga võrreldes on raamatu maailm rohkem või vähem erinev. 

Ja muidugi oligi. Pärast väikest sisseelamist aga sai teistsugune rütm koduseks ning oli hea lugemine, erinevused ei seganud. Tegelikult raamat muidugi hoopiski täiendas ekraanivarianti, sest siin on võimalik tegelaste mõtetesse ja olekusse sügavamalt sukelduda. Õnneks ma enam filmi käiku ka väga täpselt ei mäletanud. Kui midagi lõpuks kusagil ajusopis vaikselt meenuma hakkas, ei seganud see teose nautimist. 

"Ronkmust" toob lugeja ette loo noore tüdruku mõrvast, mida saareelanikud hakkavad seostama ühe varasema kadumisjuhtumiga. Kaheksa aastat varem on umbes samas kohas kaduma läinud 12-aastane Catriona, nüüd aga leiab väikese tütrega saarele kolinud Fran Hunter külmal jaanuarikuu hommikul oma kodu lähedalt tapetuna 16-aastase Catherine Ross'i, kes samuti on hiljuti koos oma isaga saarele elama asunud. Saarerahvas peab uue mõrva süüdlaseks samuti lähedal elavat eraklikku Magnust, keda kahtlustati omal ajal Catriona mõrvas kuid tõendeid selle kohta ei leitud.

Nagu ikka, on saarel inimestevahelised suhted keerulised ning mitmel moel läbipõimunud. Mõrvajuhtumiga saadetakse tegelema ka uurimisrühm Invernessist ning paistab, et juurdluse juht Taylor ei lähe automaatselt kaasa kohalike arvamusega Magnuse süü kohta. Koos Perez'iga jätkavad nad põhjalikku uurimist, mis tasapisi avab sündmustes uusi tahke. 

Autor lisab lukku väga oskuslikult raamatu tegelaste sisekõnet ja mõtteid ning samas esitab kõike erapooletul, rahulikul moel. Sarnaselt käitub ka uurija Perez, kes näib püüdvat mõista ja leida loogilisi põhjendusi ka seal, kus juba on teada, et tegu on ilmselt millegi kahtlasega. 

Igatahes on nüüd teada, et olen sattunud järjekordse "krimikonksu" otsa ning on vaja hakata Ann Cleeves'i raamatuid taga ajama... Televersioon oli minu jaoks juba piisavalt sõltuvusttekitav, nüüd siis ka raamatud!