Dora Maar ja armastuse kaks nägu * Bettina Storks

 

Lugesin 17. detsember 2023 - 10. jaanuar 2024

"Tahan olla rohkem kui keskpärane. Palju rohkem. Kui tahad midagi suurt saavutada, pead riskima./.../ Ta ei tahtnud näidata mitte üksnes seda, mis päriselt oli, vaid ka seda, mis peitus reaalsuse taga."

Theodora Markovitch on noor andekas naine, kes on prantslannast ema nõudmisel Buenos Airesest kolinud tagasi sünnilinna Pariisi, kus tema eriline talent fotograafia alal õitsele lööb. Et tema andekus ei takerduks keeruka nime taha, valib ta kunstnikunimeks Dora Maar. Vaid paari aasta jooksul saab temast kunstnike ringkonnas hinnatud tegija. Koos teise fotograafiga loodud firma saab palju tellimusi ning on väga menukas. Dora on oma tööle väga pühendunud, ent ta hing igatseb siiski tugevaid tundeid ning Picassoga kohtudes saab selgeks, et nende vahel on tugev keemia.

Dora enda fotograafia-alane töö jääb ooteseisundisse ning ta tegeleb nüüd hoopiski maalimisega, nagu Picasso talle on soovitanud. Picasso ise on kogenud inspiratsioonipuudust, just enne Doraga suhte alustamist, ent nüüd on ta jälle loometuhinas: "Picasso suutis mõne hetkega juhtida oma hingepiina inspiratsiooni rööbastesse. Meeleheitest sündis raev, valust rahutus, ning lõpuks valmis ta geniaalsete käte all kunstiteos. Õieti ei teinudki ta midagi muud, kui paiskas oma siseelu lõuendile. See pidi olema tema jaoks justkui vabanemine."

Kui Picasso asub seisukoha võtmiseks maalima sõjavastast suurteost "Guernica", jäädvustab Dora tema tööprotsessi fotograafina. Õieti on Dora püüdnud juba pikemat aega Picassot mõjutada, et ta väljendaks kunstnikuna vastuseisu sõjale ning nüüd, pärast sakslaste rünnakut Guernica linna rahumeelse elanikkonna vastu 1937. aastal, otsustab ta asuda teost maalima. Kuid hoolimata suurest ühtsustundest kahe kunstniku vahel tuleb Doral tuleb samaaegselt taluda Picasso külaskäike teise naise juurde, kes on ühtlasi tema lapse ema ning konflikt ei lase end oodata. 

Sõda ja sakslased jõuavad ka Prantsusmaale ning Pariisi ning kunstnikel tuleb oma tööd ohutult ümber paigutada ning leida endalegi viibimiseks turvaline koht. Mitmed sõidavad sõja eest pakku Ameerikasse. 

Raamat annab hästi edasi sõjaaegseid meeleolusid ning Dora ja Picasso aegamööda lahtuvat suhet, mille lõppemisest ülesaamiseks ning uuesti enda leidmiseks kulub Doral aastaid.

"... Nad mõlemad vaatasid õnnelikult kaamerasse, ometi hõljus nende kohal mingi eksklusiivne intiimsuse aura. Üksnes Picasso ja tema olid teadlikud sellest intiimsest kaksiolekust ja keegi teine poleks suutnud väljaspoolt nende maailma tungida. Isegi tagantjärele valdas Dorat seda pilti vaadates haavamatuse tunne.
Fotograaf oli küll korraks pealispinda kratsinud, ehkki vaataja võis pildistatud paari lähedust aimata. Lõpuks jäi nende vastastikune tõmme suureks saladuseks, selliseks, mille katet isegi Lacan ei suutnud kergitada.
"Tänan sind, Picasso," sosistas Dora, justkui võtaks kakskümmend aastat hiljem ta käest vastu kingituse. Picasso oli suutnud nii palju: ta oli äratanud Doras armastuse, vihkamise, rõõmu, raevu, meeleheite, tugevuse ja nõrkuse - ja seejuures oli mees lasknud tal kõike tunda, milleks ta hing võimeline oli. Mitte ükski teine mees maailmas poleks midagi ligilähedastki suutnud.
Dora tundis, kuidas sellest arusaamisest kasvas välja varem aimamata vabadus. Vabadus mitte midagi kahetseda, vabadus ilma valuta meenutada."

Liz Fenwick - Tõusuvesi

 

Elasid kord kaks õde, kes olid üksteisele väga lähedased ning välimuselt sarnased, ehkki iseloomult päris erinevad. Üks neist oli elav ja lahtise iseloomuga, teine aga tagasihoidlikum ja kinnisem...

Selline võiks olla raamatu "Tõusuvesi" tutvustuse algus, ent nii kõlab kõik väga lihtsalt. Raamat ise aga - eriti kui mitte lugedagi kõigepealt mõnd tutvustust - on parajalt keerukalt osadest kokku pandud. Niidiotsad, mis kätte antakse, ei taha algul kuidagi põimuda, tegelaste omavahelised seosed on peidus, ent aegamööda saab lugu muidugi selgemaks. 

Minule puges see raamat hinge. Peategelane on  Adele, kes sõjaajal läheb Londonisse telegrafistiks õppima. Tema õde Amelia jääb pere juurde Cornvalli, kus ta töötab autojuhina. Nad on kaksikud ning jagavad erilist sidet, mis lubab neil tajuda üksteise tundeid ka kaugema maa tagant. Amelia on kergesti armuv tüüp ning loob suhteid mitmete noormeestega, kuid lõpuks on ta siiski ülepeakaela sisse võetud nende kodukohast pärit Eddie'st, kellest sõja ajal saab lendur. Adele oma tagasihoidlikkuses sama lihtsalt kaaslast ei leia. Võikski hoopis öelda, et ta ka ei otsi, kartes, et sõda teeb nagunii kõik keeruliseks. Kuid mis iganes tema enda plaanid ka poleks, on elul talle varuks midagi muud. Ka ähvardav ja ettearvamatu sõjaolukord paneb inimesed mõistma, et elu tuleb nautida, seni kui see on veel võimalik!

Tegelikult pole see lugu ainult kahest õest vaid ka nende ümber moodustunud perekondadest, mis asuvad mitmeid aastaid hiljem teine teisel pool maakera. See on raamat sidemest, mis on katkenud, ent ootab uuesti avastamist. Lugeja on kordamööda tänapäevas ning II Maailmasõja ajal toimunud sündmuste keskel. Kui see algul tekitabki segadust siis hiljem tundub selline loo edasiandmise viis juba ainsa võimaliku variandina, et mõista seda põnevat ent ka traagilist lugu.

Üks ilus lõik raamatust ka:

"Muusika on nii võimas. Kõik need aastad olin hoidunud kuulamast. See toimib otsekui ajamasin. Just nagu oleksin Bobby käte vahel ja tema sosistaks mulle kõrva "I Only Have Eyes For You" laulusõnu. Just selle laulu ajal olin aru saanud, et mu süda on igaveseks kaotatud. Judisesin. Ta hoidis mind nii tihedalt enda vastas, ja kui muusika lõppes, sosistas seda, mida olin ise igatsenud öelda.

Ma armastan sind."